Juba eelmise sajandi viiekümnendatel kirjutasid kaks inglise bioloogi William Russell ja Rex Burch kolmest R-ist, (Replacement, Reduction, Refinement) loomkatsete asendamisest, vähendamisest ja täiustamisest, mis jõudis Euroopa seadustesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu direktiivi 2010/63/EL 2013. aastal.[1] Need kolm R-i annavad võimaluse loomkatsetest ajapikku loobuda, sest direktiiv ütleb nii: „Asendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõtteid tuleks meetodite valikul rakendada alternatiivsete meetodite kasutamise nõude range hierarhia kaudu. Juhul kui liidu õigusaktid alternatiivset meetodit ei tunnusta, saab loomade arvu vähendada, kasutades muid meetodeid ja rakendades katsestrateegiaid, nagu in vitro ja muude meetodite kasutamine, mis vähendavad ja täiustavad loomade kasutamist.“ Nii inglise teadlased kui direktiivi loojad rõhutavad, et loomkatsete lõpetamine on oluline, kuna me teame loomadest tänapäeval juba palju. Me teame, et nad kannatavad. Teadupärast on Euroopa Liidus kosmeetikatoodete loomadel katsetamine juba keelustatud, aga sellega ei kaasne teistes riikides toodetud kosmeetikatoodete müügikeeld.
Eesti loomakaitseseaduses[2] kirjeldatakse looma suhtes lubamatut tegu, mis on looma hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, aga nõuetele vastavad loomkatsed nende tegude hulka ei kuulu. Nii tulebki välja, et olenevalt olukorrast võib loomadega toimepandu olla nii kuritegu kui ka töö. Loomkatse käesoleva seaduse tähenduses on katselooma lubatud teaduslikul või hariduslikul eesmärgil kasutamine, mis võib põhjustada loomale valu, kannatusi või vigastusi, mis on võrdsed sellega või suuremad sellest, mida põhjustab hea veterinaartava kohaselt tehtav nõelatorge. Loomkatsetel on raskusastmed – raskeks loetakse selline loomkatse, mille tagajärjel katseloom kogeb tõenäoliselt tugevat valu, kannatusi, stressi või pikaajalist mõõdukat valu, kannatusi, stressi, ning selline loomkatse, mis tõenäoliselt põhjustab katselooma heaolu või üldise seisundi tõsise halvenemise. Loomkatsete tegemiseks peab saama loa maaeluministeeriumi juures tegutsevalt komisjonilt, kuhu kuuluvad ka loomakaitseorganisatsioonide esindajad, kes oma tööst avalikult rääkida ei saa, sest seda keelab töövõtuleping. Oma nime all ei taha rääkida ka teadlane, kes oma sõnutsi ootab uut teadlaste põlvkonda, sest vanad on loomkatsetega liiga harjunud ja muudatusi vajalikuks ei pea.
Mis juhtub katseloomadega pärast katseid? Kas näiteks hiired võib surmata pea otsast lõikamisega? Maaeluministri määruses loetletakse katseloomade hukkamise meetodite seas tõepoolest ka näriliste dekapitatsioon, juhul kui muud meetodid ei ole võimalikud. Selle määruse järgi võib ka alla viie kilosel küülikul tekitada ajupõrutuse, mis maakeeles tähendab, et võib ta vastu seina surnuks lüüa.
Olenevalt olukorrast võib loomadega toimepandu olla nii kuritegu kui ka töö.
Tänu eelmainitud direktiivile on mõningane läbipaistvus loomkatsetes siiski kohustuslik. Eelmisel aastal loa saanud ja läbiviidud katsete tehnilised kirjeldused on kirjas maaeluministeeriumi kodulehel.[3] Nende kirjelduste lugemisel tekib mitmeid küsimusi. Näiteks katse, mille käigus opereeritakse üheksakümne kuuele rotile ajuvatsakesse püsikanüül, mille kaudu nädal hiljem manustatakse neuropeptiidi, kõhuõõnesiseselt manustatakse rahustit ning hinnatakse mõju käitumisele; postoperatiivselt kasutatakse haavavalu leevendamiseks valuvaigisteid, pärast kanüüli paigaldamist elavad loomad lühiajaliselt üksikmajutuses. Kõik menetlused kokku põhjustavad ilmselt rottide heaolu mõõduka halvenemise, vähemalt niimoodi arvavad loa taotlejad. Tegemist ei ole lihtsa lugemisega ja paratamatult tekib küsimus, kas neid katseid ikka tarvis on ja kas loomadele tekitavad ebamugavused pigem väga raskete kilda ei kuulu. Nagu kõiki teisi loomadega tehtavaid toiminguid, peaks loomkatsete nõuetele vastavust kontrollima veterinaar- ja toiduamet, aga neil ei ole selle jaoks aega. Loomakaitseinspektoreid on Eestis lihtsalt liiga vähe.
Eelmise aasta lõpul avaldas Euroopa Komisjon teate, et tänu rangetele seadustele on Euroopa Liidus loomadel katsetamine siiski vähenenud.[4] Kui 2015. aastal kasutati katsetel 9,59 miljonit looma, siis 2017. aastal juba märgatavalt vähem, 9,39 miljonit. Ehkki vahepeale jäi aasta 2016, mil toimus kerge tõus, nimelt kasutati kogunisti 9,82 miljonit looma, aga igatahes olevat tegu positiivse arenguga võrrelduna direktiivi eelse ajaga.
Eesti loomakaitsjad ja loomaõiguslased loomulikult toetavad loomkatsete lõpetamist.[5] Pole kahtlust, et areng on toimunud, parem ikka, kui loomadele valuvaigistit antakse, mitte ei lõigata neid ilma tuimastuseta, nagu sajandeid varem tehti. Soome loomakaitsjad arvavad oma raamatus muu hulgas, et loomkatsed on osa suuremast probleemist, mida eesti keelde võiks tõlkida kui medikalisatsiooni, sest inimkond keskendub liiga palju medikamentide abil tervise parandamisele, mitte niipalju eluviisivalikute ja keskkonnamuutuste kaudu tervem olemisele.[6]
Eelmisel aastal ilmus direktiivi toetuseks 700leheküljeline raamat „Loomkatsed: töötades paradigma muudatuse nimel“ („Animal Experimentation: Working Towards a Paradigm Change“),[7] mida loomauuringute väljaande Animal Studies Journali jaoks pisut tüdinud moel arvustas Austraalia filosoof John Hadley. Tüdinult sellepärast, et raamat on täis fakte, mis on ammu teada. Et praegune loomkatsete käsitlus sisaldab suuri vigu, sellest kirjutavad raamatus juristid, filosoofid, veterinaarid, teadlased, endised loomkatsete tegijad. Kui on vaja uurida haigusi või katsetada ravimeid, siis ei saa loomkatsete tulemusi automaatselt inimesele üle kanda. Loommudel ei toimi, kuna hiired ja inimesed on erinevad. Kõige lihtsam näide on penitsilliin, mis loomadele ei sobi, aga inimesi on päästnud miljoneid. Kõige rohkem korratud näide – talidomiid, mis tekitas sündimata lastele füüsilisi kahjustusi, aga loomadele mitte jne. „Teisisõnu, transgeensete hiirtega tehtud Alzheimeri tõve uuringud ütlevad meile palju selle kohta, kuidas teatud ravimid leevendavad Alzheimeri tõve sümptomeid geneetiliselt muundatud hiirtel, aga mitte kuigi palju nende ravimite efektiivsusest inimeste ravis.“ John Hadley märgib arvustuses, et ometi ei piisa skeptitsismist olukorra muutmiseks, vaja on eetilise külje esiletõstmist ja poliitilist tahet. Kui vaadata loomakaitse regulatsioonide ajalugu, siis muutusi toob ainult avalik protest loomade kohtlemise pärast.
Eesti on ennast reklaaminud iseseisvumisest saadik kui innovaatiline tiiger. Lisaks IT-sektorile võiks see kajastuda ka teaduses. Kui maailma tipud, nt Johns Hopkinsi ülikool, kes veab katseloomavaba teaduse arendamist, näitavad, et ilma loomadeta saab isegi paremini kui loomadega, miks meie väikeses innovaatilises riigis ei võiks vanu arusaamu minevikku jätta.
Omamoodi innovaatiliseks võib nimetada maaülikooli loomade heaolu õpikust[8] leitud soovitust tundma õppida katseloomade valugrimasse, milleks on tehtud piltidest koosnevad tabelid, mida igaüks saab tasuta tellida.[9]
Kas me siis teame loomadest palju või ei tea suurt midagi? Laenan ühe küsimuse Soome loomaõiguslastelt: kuidas me saaksime kiirendada protsessi, et see, mida me teame sea intellektist, saaks osaks meie kultuurist, milles siga nähakse peamiselt toiduna ja ka loomkatsematerjalina. Kuidas?
[1] Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2010/63/El https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32010L0063&from=ET
[2] https://www.riigiteataja.ee/akt/128122017023
[3] Loomkatsete 2019. aasta mittetehnilised kokkuvõtted. https://www.agri.ee/et/loomkatse-korraldamine
[4] Alison Abbott, Animal-research data show effects of EU’s tough regulations. – Nature 12. II 2020.
[5] Sven Paulus, Loomaõiguslased: ebatõhusatele loomkatsetele tuleb alternatiive otsida. – ERR 13. V 2015.
[6] Paula Hirsjärvi, Marianna Norring, Laura Uotila, Eläinkokeet Suomessa. Into Kustannus, 2019.
[7] Animal Experimentation: Working Towards a Paradigm Change. Edited by Katherin Hermann and Kimberley Jayne. Leiden, Brill Open, 2019.
[8] Loomade heaolu. Õpik kõrgkoolidele. Eesti Maaülikool, 2018.
[9] http://www.nc3rs.org.uk/grimacescales
See on alles algus
Järjest rohkem räägitakse pandeemia tekkepõhjustest, mis võib tunduda sama uskumatuna kui salalaboris sepitsemine, mis tõest ju liiga kaugel ei olegi. Selleks laboriks on inimese loodud loomatööstus, praegusel juhul just Hiina loomaturud, nn wet markets.
Nendel turgudel müüakse eksootilisi elusloomi, kes ostu puhul sealsamas kohapeal tapetakse – soomusloomad, tsiibetkassid, koaalad, hundikutsikad, nahkhiired, aga ka tavalisemaid, nagu näiteks koerad, kes surmahirmust vappudes värisevad. Ebaloomulik ja ebahügieeniline keskkond võimaldab viirustel loomadelt inimestele kanduda.
Koroonaviiruse levimise takistamiseks on Hiinas alates jaanuari lõpust suletud juba 20 000 turgu, kus eksootilisi loomi ja linde müüakse ja ajutiselt on kehtestatud ka nende loomade ekspordikeeld. Loomakaitseorganisatsioon Act Asia kiidab heaks plaanitava seadusemuudatuse, millega nähakse ette, et metsloomade paljundamine ja nendest saadud toodete kasutamine ja nendega kauplemine kõigil eesmärkidel keelustatakse. Kriitilisemad ollakse selle suhtes, et ei keelustata nende loomaliikidega kauplemist, mis kvalifitseeruvad kariloomade alla, nt rebased, naaritsad, kährikud, küülikud. Hiina on ilmselt õppust võtnud SARSi epideemiast, mille tekitas samuti zoonootiline, loomalt inimesele kandunud viirus. Kuid toona oli turgudel metsloomade müügi keeld ajutine ja lõpetati peale kuue kuu möödumist epideemiast. Maapealsed põrgud avati taas.
Möödunud sajandi suurima epideemia – Hispaania gripi algpõhjuseid kindlalt ei teata, aga üks võimalikest versioonidest on samuti loomatööstusega seotud, selle kohaselt võis pandeemia alguse saada USA sigalatest. Hispaania gripp tappis umbes 50 miljonit inimest.
Surevate loomade arv on muidugi suurem. Igal aastal tapetakse inimese jaoks rohkem kui 70 miljardit looma – see on inimpopulatsioonist kümme korda suurem arv, mille sisse ei ole arvestatud ei metsloomi ega näiteks ka koorikloomi või kalu. Moraali ja eetikat kõrvale jättes ütleb terve mõistuski, et see ei saa kuidagi olla keskkonnasõbralik ja inimesele kasulik.
Tööstusliku loomapidamise mõjust kliimasoojenemisele kirjutatakse ja räägitakse õnneks järjest rohkem, ehkki mitte piisavalt. Sama tõsiselt tuleks võtta ka loomatööstuse ehk otsesemalt öeldes – lihatarbimise – mõju rahvatervisele. Sellest sõltub, kas tegemist on arusaamise või väga ärevate aegade algusega – kliima muutub talumatuks ja üha uued viirused ohustavad inimeste elu ja tervist.