Kuid meenutagem, et sel ööl aastas tõmbab meid Kumusse peamiselt muusika ning „Kumu öö” muusikaalane prestiiž on tähendusrikas. Sündmus annab kunstitemplis põnevate väliskülaliste kõrval võimaluse tutvustada kõige värskemat eesti muusikat. Kohalikele muusikutele (meenutagem Stellat või Maikameikersit) on „Kumu öö” tihti osutunud suurema meediakajastuse toel hüppelauaks senisest laiema publiku teadvusse. Tänavu said eesti artistidest selle võimaluse üsna äsja Tallinn Music Week’il Skype’i auhinna võitnud elektroonilise muinasjutu tegelane Iiris (kelle selja taga on produtsent Ago Teppand, muusikunimega Sethh), postroki juurest elektroonilisematele jahimaadele suundunud Id Rev, psühhedeel-eksperimentaaltrio Opium Flirt, ergas improansambel Free Tallinn Trio ning kaks Eestile olulist kitarristi – Riho Sibul ja Robert Jürjendal. Jääme ootele – mõned neist võiksid ju saada senisest (veelgi) eredama valgussõõri keskele.
„Kumu öö” on kujunenud seda laadi sümboliks, mis annab harva võimalust kahelda esinejate kvaliteedis, sest see on nagunii väga hea või vähemalt üle keskmise. Küll aga võime rääkida artistide sobivusest konteksti, samuti muusika mõjuvusest keskkonnas. Tänavu oli Kumus kaks lava: üks fuajees ja teine auditooriumis. Fuajee oma akustiliste võimaluste ja liikumisvabadustega andis esinejatele suurepärase võimaluse anda maksimaalne panus, pääseda publikule naha vahele. Näiteks Opium Flirti show puhul tulid positiivselt esile ka need lood, mis nende hiljuti ilmunud albumil „DejaVoodoo” kõige paremate varju jäävad – live loob ju plaadist täiesti erinevad tingimused. Auditooriumis on teine lugu: suhtlemine publikuga võib jäädagi ühepoolseks, kui range keskkond esinejaid eriti ei abista. Oodatust veidi lahjema mulje jättiski seetõttu näiteks The Whale Watching Tour, mille koosseisus islandi muusikute Valgeir Sigurðssoni ja Daniel Bjarnasoni kõrval oli vahest silmapaistvamgi roll isikupäraselt USA folkmuusikat esitaval Sam Amidonil. Tema kontsert festivalil „Schilling” Kilingi-Nõmmel 2008. aasta suvel on jäänud mällu hoopis teistsugusena – vahetu ja kaasakiskuva elamusena, mille saavutamiseks ei pidanud ta paljuks ennast laval ringi rullida. Free Tallinn Triole ning Riho Sibulale ja Robert Jürjendalile sobis kammerlik õhkkond veidi paremini, kuid veidrat kommunikatsioonidefekti võis tunda ka Id Revi puhul, kes ometi andis Kumus ääretult eheda energiaga kontserdi.
Tänapäeva kiire ja püsimatu elustiiliga sobiva formaadiga „Kumu öö” on üks neid kultuuriüritusi, kus publik on määratud pidevalt otsima. Ta otsib sõpru ja tuttavaid, paremat muusikat, kõnetavaid kunstiprojekte ja haaravaid tegevusi. Kõike seda on võimalik ka leida, aga igal hetkel võib hinges tekkida kripeldus, et kui kuulata kaks liigset minutit keskpärast muusikat, jääb kõrvalruumis midagi eriti võimsat nägemata. Esinejatele tähendab see, et programm peab iga sekundiga suutma tähelepanu haarata – nii et ka parasjagu peldikut väisanud juhuslik mööduja unustab oma joogiostmissoovi ja otsustab lava ees pikema peatuse teha. Fenomen meenutab „Katusekino” programmis nähtud lühifilmi „Haaratud”. Kohe seletan. Kokkuvõtvalt kohtusid Kumu sisehoovis laiutaval hiiglaslikul väliekraanil jutustused kahest inimesest: üks oli sündinud vee all ja seetõttu haaratud (sõltuv) veest, teine oli sündinud Valentina Tereškova salajase pojana kosmoses kiirusel (vist) 28 000 km/h ja nõnda oli mees arusaadavalt eluski pidevail kiiruseotsinguil. Samamoodi otsib kiirust ja vaheldusrikkust suurem osa „Kumu öö” publikust ning see käitumismall nähtavasti taastoodab end läbi korraldusliku valiku. Usun, et need, kes siiani on iga juunikuu alguses Kumus käinud, ootavad juba järgmist „Kumu ööd”.