Kumu
Eesti kunstimuuseumi uue hoone valmis saamine on pannud lõppeval aastal muuseumi kontekstis kunsti, kunstiajalugu üle vaatama ning ka ümber mõtestama. Kuid mitte ainult: Kumu valmimine ärgitas hoogsamalt kui kunagi varem ka kunstimuuseumi tähenduse ja rolli üle mõtlema. Kunstimuuseumi teadurid-kuraatorid olid ETV kunstisaate Aku käivitajad ja ka autorid; muuseumi oma väljaanne Agent ei piirdunud ainult oma tööde-tegemiste tutvustamisega, vaid püüdis avada ka üldisemalt kaasaja muuseumi olemust; sügisel toimusid muuseumi senises (ajutises) kodus Rüütelkonnahoones arutlused-ümarlauad-kohtumised. Ja mis peaasi: kunstimuuseum on õppinud oma tegevust veenvalt ja jõuliselt ka promoma ning ilmselt ka pole töös noore publikuga (eelkõige lastega!) muuseumil konkurenti.
Kuid nagu Eestis kombeks, kipub iga positiivse tendentsiga kaasnema midagi negatiivset: kui ekspertnõukogu kohtumistel muuseumikuraatoritega oli vaieldamatult (ka) positiivne väljund, siis selle asemel, et oleks tekkinud kolleege vastastikku innustav-arendav-toetav diskussioon, moodustus kaks (ühildamatut) vastaspoolust – kontrollijad ning kontrollitavad. Sama võib kahjuks täheldada ka Tallinna Kunstihoone ning teistegi nõukogude suhetes töötajate, ideede elluviijatega.
Rotatsioon
Kumu lähenev avamine käivitas tõelise rotatsiooni: ei mäleta ühtegi aastat, kus nii paljudele vabadele kohtadele oleks järjest konkurss korraldatud. Eesti Kunstimuuseumi, arhitektuurimuuseumi, kunstiakadeemia, isegi Tartu kunstimuuseumi direktori konkurssi võis vaadata kui korralist, isegi rutiinset protseduuri, kultuuriministeeriumi kunstinõuniku, Eesti Kunstimuuseumi arendusdirektori ja Kumu direktori valimine tekitasid elevuse ning, mis veel olulisem, teiste kunstiinstitutsioonide kohtade vabanemise ning uute inimeste tööleasumisega ka nende institutsioonide ümbermõtestamise. Ja mis Eesti-suguse väikese ühiskonna ning eelkõige selle üksteisega seotud kunstielu puhul rolli mängib, see on isiklike sidemete ning nende kaudu ka sündmuste-ürituste võimalik kandumine ühe institutsiooni pädevusest teise, mis omakorda võib (loodame, et see nii ei juhtu) viia sõlmsündmuste monopoliseerimiseni, alternatiivsete (väiksemate, paindlikumate) institutsioonide tähenduse kahanemisele.
Ja veel: kõigis institutsioonides töötab terve hulk ennastsalgavaid inimesi, näituste püstitajad, sageli lausa kaasautorid, kelleta ühtegi suurejoonelist näitust poleks ning keda kahjuks kunagi nimepidi ära ei tooda.
Veneetsia biennaal ja teised festivalid
Möödunud suvi oli taas Veneetsia biennaali suvi. Veneetsia kunstisuurüritus on märkamatult muutunud meie kunstielu iseenesestmõistetavaks koostisosaks: ei mingeid erilisi visklemisi ega rabelemisi, meie esindaja valimise süsteem on kindlalt paigas, konkursile saabunud projektid enam-vähem korralikult vormistatud. Ka Hanno Soansi kureeritud Mark Raidpere näitus oli kindlapeale minek: korrektselt esitatud isikliku sõnumiga kaasaja kunsti keelt valdav väljapanek. Kuid eriliseks tegi tänavuse biennaali eestlaste invasioon, nii et polegi enam vahet, kas biennaal oli Tallinnas või Veneetsias.
Veneetsia populaarsusele vaatamata kodumaist suvist kunstisündmust see siiski ei asenda: ikka tuleb nostalgiliselt meenutada omaaegseid Saaremaa biennaale, “KanaNahka” või selle Viinistu edasiarendust. Ühtse kunstisüstita oli suvi tühi, isegi Paide tegevuskunsti festival peeti kevadel, ainus arvestatav ellujääja oli Mooste külalisstuudio.
Suvi oli küll tühjavõitu, aga tegevuskunsti tehti endiselt aktiivselt: Pärnu gratakad vedasid kevadel Paides-Pärnus-Tallinnas-Tartus-Helsingis toimunud “Diverse Universe’i”, novembris pani ennast maksma hästi läbi mõeldud, performance’i eritahke ning arendusi käsitlev Kanuti gildi ning Tallinna Kunstihoone ehk Priit Raua ja Anders Härmi koostööna tekkinud “Continental Breakfast: Nu performance festival Tallinn”.
Veel mõned tähelepanekud
Esimest korda võib kõnelda tarbekunstigaleriist, A-galerii näitusesaalist, sest seni on tarbekunsti galeriid lõpetanud õige kiiresti esinduslike või tagasihoidlikumate boutique’idena. Loodetavasti aitab tarbekunsti oma galeriid elus hoida ka uue väljanägemise saanud disaini- ja tarbekunstimuuseumi lähedus. Ka Artdepoost võib midagi arvestatavat kujuneda, iseäranis kuraatori Rael Arteli senist tegevust silmas pidades. Pärnus on ta suutnud kaks suve edukalt vastu pidada, nüüd peaks veel lisanduma Tartu linnaraamatukogu keldrisaal.
Ning veel üks kummaline galerii, Vene saatkonna galerii, mis tegutses senini saatkondade konservatiivset traditsiooni silmas pidades, kuid suutis sel aastal hämmastada paari väga hea ideenäitusega (“Meesteta naised”).
Disain, nii toote- kui graafiline disain on tõusuteel. Puhta kunsti heade näituste kõrval nagu Peeter Alliku, Jaan Toomiku, Jaan Elkeni, Marko Mäetamme, Kaido Ole, Maris Palgi, Kaie Luige maalinäitused, Kai Kaljo videod, Arne Maasiku ja Ly Lestbergi fotod, Neeme Külma videoinstallatsioon, Marco Laimre ja Anders Härmi kuraatoriprojektid, kui ainult mõned välja tuua, on järjest suuremat tähelepanu pälvinud disainerid. Tarmo Luisu disaini- ja tarbekunstimuuseumi näitus on üks selgemaid tõestusi ning ka Karin Laansoo äärmiselt empaatilisele noorte kunstnike raamatule “22+” andis palju kaasa Indrek Sirkeli kujundus.
Ka Peeter Mudisti maalinäitus toimis omamoodi lakmuspaberina: sugugi mitte sellepärast, et tema looming praeguses kontekstis kuidagi eriliselt esile oleks tõusnud, vaid sellepärast, et just tema kunstist ei saa enam tavapärasel viisil kõnelda, muutunud aeg ning nõudmised panevad väga ettevaatlikult sõnu valima. Just samamoodi, nagu me ei saa enam lihtsalt niisama häid näitusi teha, vaid probleemi püstituse juures tuleb järjest tõsisemalt mõelda, keda see väljapanek võiks kõnetada, kellele mida võiks öelda.
Ning lõpuks veel üks tendents: kõik, kes vähegi midagi teevad, on oma tööga nii hõivatud, et ületöötamise ja läbipõlemise oht pole kaugel. Ja see on midagi, millele tasub tõsiselt mõelda.