Villu Jaanisoo installatsioon “Kajakas”. stanislav stepaško

Kumu avaväljapanek on skandaalselt käpardlik, see on fakt. Põhjus pole mitte käsitlusaluses materjalis endas, vaid väljapaneku koostamises. Kutsun üles avalikule diskussioonile. Esitaksin mõned väited ning teesid.

1. Kogu ekspositsioon näib olevat valminud kujundajata. Juhul kui leidub inimene, kes enda väitel on kujundustöö teinud ja selle eest töötasu saanud, palun viivitamatult see tasu tagastada ning oma nimi enda teada jätta, sest nii ebaõnnestunult olematut kujundustööd pole mina ammu näinud.

2. Hoone ekspositsioonikorrused on ilmselgelt liiga kitsad ning vähegi suurema mõõduga maalikunsti, foto või graafika, aga samuti distantsi vajava, mis tahes suurusega impressionistlike/ekspressionistlike tööde eksponeerimiseks raskesti käsiteldava konfiguratsiooniga. Arhitekti ja ruumiprogrammi koostajate möödalaskmist saab kompenseerida vaid ekspositsioonikorruste eeldatavasti teisaldavate vaheseinte minimeerimisega, nii kuis see on vähegi võimalik. Ruumide läbimiseks tuleks vaatajale anda kätte üks suund, ülejäänud suunad olgu optsionaalsed. Praeguse ekspositsiooni läbimise ruumiline loogika kas absoluutselt puudub või vähemalt reaalselt see ei toimi.

Võimaluse korral ruumiliselt organiseerida korruste keskhall (praegu see funktsionaalselt puudub või on olemas vaid arhitekti ideena, sellele liitunud kujundusega annulleeritult).

3. Rahvusvaheline kaasaegse kunsti komplekt avaväljapanekus (“Shiftscale”) vohab mõõdutundetult ning sisuliselt kõleda ja mitte midagi ütlevana üle terve hoone; visuaal-tunnetuslikult on määratlemata, millised objektid ja ekspositsioonikomplektid on selle projekti osad, millised mitte. Kas “rääkivate peade saal” ekspositsioonikorruste “tordilõigukujulises” nurgas  kuulub sellesse projekti või on see muul tasandil irooniline sekkumine põhiekspositsiooni loogikasse? Ühel või teisel kombel jäävad “rääkivad pead”, nii nõrk ja puudulik kui ka püsiekspositsioon on, sellele rängalt alla, pisendades samas ka põhiekspositsiooni tähenduslikkust. Muude tööde laialivalguvat konteksti arvesse võttes ei näe näiteks ka vähimatki ühisosa, mis seoks kaht muidu suurepärast teost – Pipilotti Risti videoinstallatsiooni ning John Smithi maalide komplekti (mõlemad on Veneetsia biennaalil eksponeeritud); kummagi teose mõju on vägivaldselt mõttelise, skisofreeniliselt tajusundusliku kokkukuuluvuse kaudu tühistatud.

Edasistes kaasaegse kunsti Kumus eksponeerimise projektides tuleks järgida järgmisi põhimõtteid:

a) suure saali, IV korruse ning muudes ruumides esitatavad ekspositsioonid peaksid olema üksteisest nii visuaalselt kui ka sisuliselt sedavõrd selgesti eristatud, et need toimiksid omaette mõjuühikutena, vastasel juhul moodustub massiiv, mis hakkab põhiekspositsiooni ning vaataja tajuvõimet selle, aga ka selle massiivi enda suhtes lämmatama;

b) kiilukujulised nurgaruumid, nn “tordilõigutoad” jäägu kaasaegse kunsti projektidest (pigem) puutumata või leitagu neisse põhiekspositsiooni suhtes diskreetseid, kaasaegseid lahendusi, kõige õigem oleks neid siiski rakendada ruumipuuduse all niigi kannatava põhiekspositsiooni osana;

c) mõttekas oleks hoida rahvusvaheliste projektide ja eesti kaasaegse kunsti esitluste maht tasakaalus, välja arvatud tõsise sisulise õigustusega erandjuhtumeil. Antud komplektis see tasakaal puudub;

4. Ekspositsiooni sisulises koostamises ning muuseumi väljapanekukontseptsioonis näib valitsevat täielik peataolek. Sisuline ekspositsioonijaotus korruste struktuuris on lahendatud puudulikult, kisendava ebaproportsionaalsusega eksponeeritava kunsti perioodide ja suunitluste tähendusliku ning kultuuriväärtusliku kaalu suhtes, arvestamata kohaliku ühiskonna ootusi ega hariduslikke vajadusi, vastuolus eksponeeritava kunsti ning vastava kultuuri üldisema vaimuloo ning selle sisemise arenguloogikaga, samuti konkreetsete kunstiteoste ekspositsiooninõuetega. Silmas on peetud ehk üksnes seda, kuidas ekspositsioon kujuteldavale välisvaatlejale võiks paista, ent seejuures eesti kunsti iseäranis haletsusväärsena esitletud. Ekspositsiooni koostamisele eelnenud diskussioonid pole olnud tõsiseltvõetavad ning ei ole andnud vähimalgi määral toimivat tulemust. Soovin alustada, avalikku diskussiooni sel teemal. Pakun järgnevalt välja oma veendumustel rajaneva ekspositsiooninägemuse.

5. Usun, et on vältimatu kujundada põhiekspositsioon selgelt rahvuslikuna*. Rahvusliku visuaalse vaimuloo genealoogiana, selle rahvuse vabadel valikutel põhinevast põhiliinist lähtudes ja seda selgelt esile tuues; marginaalsed kõrvalliinid, katkestuslikud võõrkehamid ja muud põhigenealoogiast erinevad, kuid kultuuriliselt väärtuslikud nähtused tuleks eksponeerida lineaarselt läbitava ruumistruktuuri kõrval- või paralleel- või mõnedes muudes ruumistruktuurides. Esitan mõned  võimalikud variandid:

a) baltisaksa amatöörrealism ning sotsrealism (stalinism/poststalinism) kui rahvuslikku kultuurikehamisse orgaaniliselt mitte kuuluvad (katkestavad) nähtused, kas minimeerida ekspositsioonimahult, viia üldisest, ruumiliselt läbitavast põhistruktuurist selgelt kõrvale või eksponeerida üldse muudes hoonetes – juhul kui ekspositsiooniloogikas järgida lineaarset skeemi; mittelineaarse ehk dekonstrueeritud narratiivi (disnarratiivi) esitamine tõotab viia siinse, kunstiajalugu objektiivsetel põhjustel valdavalt mitte tundva vaataja hoopiski suurde segadusse, pealegi käiks sellise koostamine ilmselt üle jõu ka mis tahes siinsele ekspositsioonikoostajale. Antagu palun endile aru meie kuraatorite skaala tegelike võimete piiridest;

b) võimaluse korral tuua eelloona sisse rahvuslikku (anonüümset) kunsti, s.o käsitööd, arhitektuuri jms, kujundada selgelt rahvusliku kunsti narratiiv läbi rahvusliku visuaalse vaimukehami vabade valikute järgmise arenguloogika järgi: rahvuslik käsitöö & arhitektuur –> Kristjan Raud & rahvusromantikud  Triik/Mägi/Akberg/modern/Viiralt/pallaslased/postpallaslased –> 60ndate sula/Sooster –> Vint/Lapin/Meel/Jüri Okas, pop & hüperrealism, Põllu,  neo-rahvusromantism -> Laulvale revolutsioonile vahetult eelnev ja selleaegne kunst: uus maal & graafika, installatsioon, happening & performance, varajane video (8mm film), foto. Eraldiseisvate, paralleelsete esteetilis-sisuliste peatükkidena: järelmodernne  figuratiivne kunst (Subbi, Põldroos, Mudist, Pääsuke) ning muud võimalikud, rahvusliku visualistliku vaimuloo põhigenealoogiast kõrvale kalduvad, kuid kultuurivääruslikud peatükid;

c) mõistlik on lõpetada põhiekspositsioon kui vaimugenealoogiline ekskurss selgelt Laulva revolutsiooni lõpu ehk Eesti Vabariigi taasväljakuulutamisega. Edasine, IV korrusel esiteldav ning loodetavasti millalgiloodavasse Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumisse tulevikus koondatav kunst on kaasaegne kunst: kõikidelt struktuuridelt lahtine, disnarratiivne, vahelduv ja muutuv, selles osas ei peaks olema lähimal ajal vajadust lineaarseid narratiive konstrueerida.

6. On kuulda olnud pakkumisest, et iga vähekese aja tagant võiks lasta kuraatoreil või huvigruppidel põhiekspositsiooni ümber teha, sest nii saaks hulga erinevatest narratiividest või disnarratiividest koosnevaid kunstiajalugusid. Pean sellist varianti mõeldavaks vaid teoreetiliselt ja kontseptsiooninäituste võimalusena muudes ekspositsioonitingimustes. Põhiekspositsioon Kumus peab jääma pikkadeks aegadeks millekski, mis sisendaks eesti kultuurile eneseusku, ja fikseerima midagi selget, millele tugineda. Siinkohal peaks olema muuseumipoliitika konservatiivne ning lõpuni kindel oma kontseptsioonis. Kumu praegune muuseumipoliitika ei ole kindel: seda kas ei olegi üldse või on see lihtsalt naeruväärne.

7. Tõenäoliselt tuleks täiendada muuseumi kuraatorite koosseisu. Seda ei tohiks aga teha mitte konkursi ega lihtviisil
ise ametissekutsumise, vaid valimis- ning vannutamisprotseduuride kohaselt. Muuseumi kuraatorid peavad olema sügavalt volitatud-vannutatud isikud, kes oma südametunnistuse ja eesti kultuuri ees tervikuna vastutavad iga muudatuse eest, mille nad ekspositsiooni teevad, välistades sealjuures isiklikud ambitsioonid ja kõrvalised mõjutused. Muuseumi kuraatorid olgu valitavad visuaalkultuuri kehamisse kuuluvate rühmituste esindajate poolt, kuraatorid selgugu kolleegiumi kinnisel kollokviumil, kust keegi ei välju enne, kui kuraatorid on eranditult kõigi häälte pooltolekuga valitud; kuraatorid olgu  määratud ja vastutavad oma edasiste otsustuste eest eluaegselt. Muuseumi juhtkond vastutagu vaid administratiiv-, finants- ja üldstrateegiliste küsimuste eest ning ärgu sekkugu kuraatorite otsustustesse; kollokviumil olgu reglemendi eripunktidega määratletud õigus ja vastav tegutsemiskord, kui vaja, siis ka kuraatorite tegevust vaidlustada ning kuraatoreid tagandada.

8. On selge, et muuseumi kollektsioon vajab kõvasti täiendamist ja selget ostupoliitikat. Seetõttu ei ole vähegi stabiilsest püsiekspositsioonist võimalik rääkida enne, kui drastilisemad, eelkõige hilisemasse perioodi langevad lüngad on muuseumikollektsioonis täidetud. Siiski julgen öelda, et peale mõne üksiku erandi on Eesti kunstiloos vähegi oluliste kunstnike looming muuseumikollektsioonides esindatud, seega on küsimus eelkõige  nende kunstnike väärtuslikumate tööde saamises kogusse ning kunstnike püsiekspositsioonis esindatuse varieerimises. Drastilisemate juhtumite, ühe või teise eesti kunstikehami suhtes olulise, ent kas unustatud, represseeritud või alahinnatud  kunstniku liitmiseks püsiväljapanekuga olgu alati võimalus. Sama lugu olgu ühe või teise kunstniku või kunstinähtuse lahutamisega püsiekspositsioonist. Märkasin ka, et mulle arusaamatuil põhjustel ei olnud okupatsiooni lõpu/taasiseseisvumiseelse perioodi ekspositsioonis minu töid, kuigi muuseumikogus on need olemas. Kuna pean neid käsiteldava kunstilooperioodi kujundamisel ja ilmestamisel ajaloolise faktina oluliseks, soovin ka saada ekspositsiooni koostajalt meedia kaudu selgitust, miks ei peetud nende eksponeerimist vajalikuks.

9. Kuraatorite ja kolleegiumide otsuste langetamise protseduurid olgu kinnised, ent otsustajate ring, nende rühmituslik-ringkondlik kuuluvus, taust ja huvid olgu avalikkusel teada, et oleks tagatud otsustajate ringi läbipaistvus. Kolleegiumi liikmed esitatagu rühmituste/huvigruppide poolt gruppidele endile meelepäraste valikuprintsiipide kohaselt. Esindatus peab olema põhjendatud ning leidma meedia kaudu avalikkuse põhimõttelise heakskiidu, kolleegiumi liikmete arv ärgu olgu piiratud ning sõltugu esinduspõhjendatust leidnud rühmituste/huvigruppide arvust, huvigruppide olemus sõltub reaalselt tõestatud asjatundlikust seosest visuaalse, mittetarbelise (nn kujutava) kunstiga.

10. Paralleelselt põhiekspositsiooni lünkade täitmisega alustatagu senisest hoopis intensiivsemalt ning tõsisemalt taasiseseisvumisjärgse kunsti kollektsioneerimist, konkreetsed rahalised vahendid selleks eraldagu riik põhjendatud ostukava alusel rahvuskehamit esindava institutsioonina. Leitagu võimalikult kiiresti operatiivsed võimalused ka Eesti taasiseseisvumisjärgse kunsti olulisemate kunstiilmingute püsieksponeerimiseks, tehtagu algust Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kui institutsiooni loomisega, samaväärselt ja samadel alustel tegeletagu jooksvalt aset leidvate kunstiilmingute teoste paremiku kollektsioneerimisega.

11. Vanem (XIX sajandi rahvuslikule liikumisele eelnev) kunst ning selle kureerimine jäägu kunstimuuseumi muude allüksuste pärusmaaks, nagu see siiamaanigi on lahendatud.  Minu ettepaneku kohaselt võiks sinna inkorporeerida kogu rahvusliku ärkamisega mitte seotud baltisaksa kunsti kollektsiooni, mis on praegu eksponeeritud Kumus. Ka stalinistlik/poststalinistlik kunst arvatagu minu ettepanekul rahvuslikust kultuurikehamist välja ning sellega tegelegu okupatsioonide muuseum kohaliselt määratud kunstiekspertide isikus.

Kui eeltoodud probleemistik lahendatud saab, olgu rahu majas, ja ühel – kõige selle jama, üldise saamatuse, hoolimatuse ja juhtumiste läbipaistmatuse peale – ka ise peast napakaks kiskuval kunstnikul ärgu olgu rohkem sihukeste probleemidega põhjust tegeleda. Kunstnik tegelgu kunstiga.

 

* rahvus ei tähenda geneetilist, ruumilist ega isegi mitte keelelist kuuluvust. Rahvuslikkuse all tuleks mõista konkreetse kultuuri (antud juhul eesti kultuuri) vaimse kokkukuuluvuse niidistikku ning genealoogiat. Sellest kontseptsioonist lähtuvalt kuuluvad Köler ning siinse vaimukehami suhtes oma töödes nähtavalt empaatilised baltisakslased rahvuskultuuri kehamisse, muud baltisakslased ja stalinism/poststalinism aga ei kuulu. Vene, kaukaasia või islami päritoluga kunst, kui ta suudab vaadeldava rahvuskultuuriga suhestuda ning ennast selle kui vaimse organismiga vastuvõetavalt integreerida, on konkreetsesse rahvuskehamisse kuuluv kunst, muusugune võõrjuurtega kunst ei ole. Nii on enda siia kuuluvust tõestanud keskaegne kristlik (Lääne-Euroopa) kunst, mis eksponeeritud Eesti Kunstimuuseumi teistes filiaalides, ent siiski mitte rahvusvaimse kehami põhilise genealoogilise liini osana, sotsrealismi koos selle järellainetustega võiks aga lugeda lõplikult tõukunuks. Uuemad suundumused nagu pop, kontseptualism, happening ning nende integreerumine siinsesse kultuuri on olnud rahvuskehami vaba valik selle kehami olemust kultuuriliselt tunnetavate indiviidide (kunstnike) poolt nende nähtuste liitmisel rahvuslikult kultuurigenealoogilisse põhiliini. Seega on rahvuslikkuse juures määravaks ka subjekti küsimus: millisel määral konkreetne subjekt (kunstnik) end vaimugenealoogiliselt konkreetse kultuuri ühisosana tunnetab, milline on tema vastavat kultuuri puudutav haridus ja/või elukogemus ja/või empaatia? Kui kõik need näitajad puuduvad või on liialt puudulikud, siis kultuur tõukab ta, kultuur tunneb “omad” ära ja tõrjub võõrad. Vabandan, et olen liigresoluutselt võtnud enesele õiguse määratleda rahvusliku vaimukehami põhiliini olemuse, ent olen seda teinud veendumuste alusel, lähtunud oma kogemusele tegevuslikult eelnenud suurkujude (Kristjan Raud, Konrad Mägi, Vint/Meel/Lapin/J. Okas/Põllu) ühendavast vaimuloogikast.

Eesti vaimukehami säilitamise huvides on rahvusluse defineerimine ning kultuuri koondamine selle mõiste ümber möödapääsmatu. Tasub tähelepanu pöörata ka sellele, mida peavad silmas ameeriklased, hoopis suurem ja mõõtmatult väiksema  säilimisriskiga rahvas, seda ka vaimses mõttes, kui nad enesestmõistetavalt kasutavad mõistet “American National Art”. Kumu ülesanne pole tõestada meie kunsti kuuluvust Euroopasse muude selle kontinendi kultuuriliste genealoogiatega ühte heites, mis tähendaks kiiret ja vältimatut kadumist, neeldumist määratult suuremasse vaimuorganismi kui oleme meie. Kumu ülesanne on defineerida meid meie visualistlikus vaimsuses eelkõige meie endi jaoks, seejärel teiste jaoks ning alles kolmandajärgulises plaanis leida ning juurutada toimivad partnerlussuhted muude (rahvuslike) kultuurikehamitega, ilma et meie keham viimastes automaatselt lahustuks. Euroopa ei vaja meid kui üht tillukest vaimugeneetilist suutäit, mida vältimatu neelurefleksi sunnil olematuks haugata – Euroopa kui erinevatest rahvuslikest  vaimukehamitest koosnev risomaatiline moodustis tunneb end hästi ja areneb jõudsalt, tootes külluslikult vaimseid toitaineid, kui saab oma ideeliste voogude ringlusse ühe väikese, kuid iseennast jätkusuutlikult ära tundva ning mitte lahustuva (NB!) vaimuorgaanilise  generaatorsõlme  juurde. Ning pikemas perspektiivis kehtib sama mudel  suhetes kogu planeediga.

Rahvuslikkus kui kriteerium aga ei pruugi ega ilmselt ei tohikski olla määrav kaasaegsetes projektides, mis määratud toimima suhtluses rahvusvaheliste partneritega  põhiekspositsiooni-välistes ruumides ja struktuurides – see o
n muuseumi “suhtlustsoon”. Ei anna me ju vestluses inglasega iga hinna eest mõista, et me oleme eestlased, ning vastupidi!? Mõningail juhtudel ilmnevad need identiteedid aktsentides, ent ei pruugi ilmneda üleüldse mitte. Kaasaegne kunst on isesuunduv ning muuseumipoliitika ei tohiks selles osas vaevata liigselt oma pead. Küll aga peaks muuseum jõuliselt ning igal võimalusel seisma eesti kunstnike esindatuse eest kõikvõimalikes rahvusvahelistes, museoloogiliste võrgustikega seotud projektides – see aga on juba järgmine, täiesti eraldiseisev, institutsionaal-strateegiliste küsimuste ja ülesannete ring. R. K.