„Transcendentia“, lavastaja ja helikunstnik Rene Köster, koreograaf Üüve-Lydia Toompere, valguskunstnik Mihhail Makošin, lavakunstnik Niina-Anneli Kaarnamo, videokunstnik Oliver Kaljuste. Etendavad Rasmus Suurpere, River Moon, Kaisa Linn, Sofia Martila, Freddy Sillmann, Victoria Roos, Darja Sorgina, Gerda Vunš, Rene Sete Rajus ja Saimi Hokkanen. Esietendus: 17. X Sõltumatu Tantsu Laval.
Juba koridoris oodates on läbi saaliukse kosta klubiatmosfäärile omast tümpsu. Publik siseneb punasesse vilkuvasse lavaruumi, kus on oma koha sisse võtnud noored etendajad. Ruuporid käes, kirevad kostüümid seljas ja julge meik näos – algab soojendus.
Rene Köster on „Transcendentias“ aidanud kümnel noorel seada lavale oma soolod, mille lähtepunktiks on ilmselgelt isiklikud kogemused. Vaatajate ees ei avane eesriie uhke show’ga, nagu see on kväärikultuurile omane, vaid esiplaanile kerkivad hoopis kohmitsevad n-ö lavatagused stseenide üleminekud. Publik näeb pealt lavalisi ettevalmistusi: ratastel voodi karkassiga jändamist, prügikasti rasket veeretamist, redeli alla laskmist, videokaamerapildi otsimist jne. Kas tegemist oli teadliku nihestamisega?
See, mis dragshow’des või vogue ball’idel jääb harilikult lava taha, on tõstetud lavastuses keskmesse. Kui klubides kohtab peamiselt meelelahutuslikke lõpuni puhastatud ja lavastatud etteasteid, siis Sõltumatu Tantsu Lavale on lastud ka see, mis tavaliselt on silma alt ära. Selline lähenemine loob intiimse võimaluse näha üleelusuuruste karakterite (nagu on kväärikultuuris levinud) sisse: mis hetkel ja kuidas toimub rolli astumine. Kahjuks peab nentima, et see potentsiaal ei rakendu, rambivalgus küll käivitab neis mõningase performatiivse teatraalsuse, kuid see jääb virvendama ka kõige argisemates tegevustes (nt teineteise jälgimine, läbipaistva dušikardina ettetõmbamine või uksest sisse tulemine).
Emotsionaalsetest soolodest on tajutav, et see, mida nad esitavad, läheb etendajatele korda. Algmaterjalis on justkui kõik olemas: käsitletavad teemad on aktuaalsed, noored on valmis end laval avama ja laskma end publikul jälgida, kuid nende primitiivne lavale panemine teeb edasisele analüüsile karuteene. Kas ja mil määral saab ja tohib noorte loomingut lahti harutada, kui jääb tunne, et tegijad end looduga nii väga samastavad?
Stseenid kuhjuvad. Lood lapsepõlves kogetud vägivallast ja üksindusest, enda samastamine prügikastiga, ängistav lip-sync Sõpruse Puiestee palale „Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head“. Rasmus Suurpere performatiivne enese häbist puhtaks küürimine suure roosa nuustikuga on olemuselt siiras. Ehk liigagi? Kasutamata nihestamist, võivad stseenid mõjuda naiivsena, sest ei hakka endale aja jooksul tervikus kihte peale kasvatama. See ei ole etteheide etendajatele – nende poolt mõjub kirjeldatud toorus julgena, kuid lavastaja poolt hulljulgena. Koostisosad on olemas, ent nõnda toorelt serveerituna ei ole ta vaatajale kuigi apetiitne. Tahes-tahtmata saatis mind küsimus: millest lähtub dramaturgiline valik järjestada nii erisuguse tugevusega soolod just selliselt?
Sõõm värsket õhku on Gerda Vunši soolo, mis tutvustab kooliesitluse formaadis vogue-tantsustiili viit peamist elementi. Pisikest paarist platvormist koosnevat lava valgustab saali töövalgus ning esitlust saadab metronoom, mis loob takti nii Vunši liikumisele kui ka kõnele. On nauditav jälgida, kuidas õpitud tekst vaheldub improvisatsiooni ja vahetu publikuga suhtlemisega, pikkides oma kõnesse mõtteid, mis kostavad saalist. Vogue, mis on ju üdini performatiivne teatraalne tantsustiil, on selles stseeniks alasti kooritud: bravuurika kostüümi asemel on tantsija meie ees halli Україна pusa ja mustade teksadega. Nüüdistantsulavale on seatud kväärikultuurist pärinev stiil, kuid selleks on kasutatud nüüdisaegsete etenduskunstide vahendeid. Hüperisiklike pihtimuste kõrval hakkas soolo toimima oma lihtsuses – pisara- ja kisavaba intiimne pilk ühe tantsija argipäeva.
Ei oleks aus jätta lahti kirjutamata publiku roll ja osalus selles lavastuses. Juba esimeses stseenis ärgitatakse publikut ühes etendajatega ruumis ringi hüppama. Tajun enda ümber kaasvaatajate ebamugavust, mis on tõenäoliselt tegijate taotlus. Kuid kas on teadlik valik ka publiku peale häält tõsta? Ühelt poolt saab põhjendada, et seda kohtab ka teistel kvääri-show’del, kus vaatajaid õhutatakse esinejatele häälekalt kaasa elama. Ning ülim enesekindlus ja iseteadlikkus on rollidele omane küll, ent tavaliselt on näilise kõrkuse all peidus vastastikune austus ja hoolivus.
Praegusel juhul rakendati upsakust aga enne, kui kogukonnatunne tekkida sai: publiku peale karjuti ruuporitest ning kui edaspidi palutigi vaiksemal toonil tool võtta ja see ühest saali otsast teise vedada, siis peas saatis juhiseid etendajate esmane agressiivne toon ja hoiak. Ei saadudki enam aru, kas taheti, et publik kaasa hüppaks ja tantsiks või soovitigi tekitada vaid ebamugavust? Kui vastus on teine, siis kõik toimis. Kui oleks soovitud esimest, siis järgmine kord tasub meeles pidada, et heaga saab paremini kui kurjaga. (Nüüdistantsupublikut, keda on niigi vähe, tasub ju hoida.)
„Transcendentia“ on osa Euroopa Liidu projektist P.A.N.G (Performance Art for the Next Generation),* mistõttu: kas on võimalik, et soov lavastada ei tulnud mitte kunstnikult endalt, vaid institutsiooni poolt, sest oli tarvis täita projekti kriteeriume? Ning Rene Köstri poole pöörduti, sest ta on Eesti kväärikultuuri silmapaistev eestvedaja. Sellist liikumist on kunstiväljal aina enam tunda: kuraatoritel, produtsentidel ja produktsioonimajadel on nüüdiskultuuri kujundamisel järjest rohkem mõjuvõimu, kuid siin ei tohi unustada, et kunstnik ise oleks selle juures käivitatud. Lõppude lõpuks kohtub publik kunstniku loominguga ning tugev sisemine impulss ja vajadus midagi teha kumab teostest alati läbi, kui see seal olemas on.
* Vt https://www.stl.ee/lisaprogramm/projektid/performing-arts-for-the-next-generation-pang