Johanna d’Arc – Liina Reiman. Bernard Shaw’ “Püha Johanna” esietendus Vanemuise teatris 20. augustil 1925. Voldemar Panso: “Liina Reimanile tagasi mõeldes meenub ikka monumentaalsus, mis hoovas ta isikust ja loomingust. Päevades, mil tema teatris kaasa mängis, oli tunda pidulikkust.”
Eile esitleti Eesti Entsüklopeediakirjastuse väärikat teatriraamatut “Sajandi sada sõnalavastust”, mille on koostanud ja kommenteerinud teatriloolane ja -kriitik Reet Neimar. vajalik, põhjalik, uhke ja kaunis raamat – kui kummardus eesti teatrile. Kaante vahele on mahutatud, kommenteeritud ja rohke pildimaterjaliga illustreeritud, sada lavastust, mis Eesti kutselise teatri eluea, 100 aasta jooksul, publiku ette jõudnud. Nagu mainib ka raamatu autor Reet Neimar, pole tegu sajandi edetabeli ega ka parimatest parimate lavastustega: “Intrigeeriv on mõelda, et saja aasta kohta oleks võimalik koostada vähemalt kümme teistsugust valiknimekirja.”
Ometigi on idee intrigeeriv ja nagu väärt ideedega ikka, inspireerivad need mõtisklema juba “uute nimekirjade” üle. Näiteks, miks mitte koguda ühte raamatusse ka sada sajandi näitlejat? Või veelgi edasi liikudes – kas saaks kokku ka näiteks sada eesti naisnäitlejat? Kindlasti. Ehkki näiteks naislavastajate nimekiri tuleks tunduvalt lühem, rääkimata naisteatrijuhtidest – esimese hooga meenuvad ainult Mai Mering Rakvere teatrist (1964 – 1968), Merle Karusoo aasta Eesti Draamateatri eesotsas ja praegu Kuressaare Linnateatrit juhtiv Piret Rauk. Lavastamine ja teatrijuhtimine on olnud ikka rohkem meeste mängumaa. Nii on naisnäitlejategi saatus pigem meeste kujundada – kas ja millises lavastuses rolli saab.
Milline naine vaatab vastu raamatust “Sajandi sada sõnalavastust”? Järeldus võib mõjuda meelevaldselt, aga ilmasambalikult tugev ja jõuline isiksus nagu eesti nainegi. Olgu pärit läinud sajandi algusest või uue aastatuhande künniselt, vaatab fotodelt vastu iseseisev, tark ja ilus naisolevus, kehastamas tegelasi nii eesti kui maailma klassikast: Ophelia, Eva Marland, Iokaste, Juudit, Maria Stuart, Tiina, Karin, Lilli Ellert-Saalep, Kleopatra, Ema Courage, Ranevskaja, Epp Pillarpart, Martha, Edith Piaf, Julia… Mitte et mehed ja meesnäitlejad kehvemad oleksid, aga meestegelaste “liigirikkus” on raamatus suurema esinduse pälvinud. Hiljuti ilmus, jumal tänatud, Ita Everi portreeraamat. Vaevalt et meil on jaksu üllitada portreeraamatuid või monograafiaid kõikide meie suurepäraste naisnäitlejate kohta – alates Erna Villmerist ja lõpetades Anu Lambiga… Aga “Sajandi sada naisnäitlejat” on meie näitlejannad välja teeninud küll. Auga.