Kas selles tempos ajaga kaasaskäik tagab edasisekski piisava elujõu ja tugevuse? Rahandusministeeriumi andmed 2009. aasta esimese poolaasta maksutulude kohta näitavad, et alkoholiaktsiisi  laekumine on eelarves kavandatud tempost ees ja tubakaaktsiisi laekumine graafikujärgne. Hasartmängumaksu laekumine jääb aga alla isegi 2006. aasta tasemele. Rahandusministeeriumi ülevaadet tsiteerides: „Maksu- ja tolliametilt juulikuuks mänguautomaatidele tellitud maksumärkide arv on 2008. aasta juulikuuga võrreldes vähenenud 57,0% ja mängulaudadele tellitud maksumärkide arv on  vähenenud 23,8%. Jätkuvate majandusraskuste ning hasartmänguseadusest tulenevate piirangute tõttu võib eeldada, et mänguautomaatidele ning -laudadele tellitavate maksumärkide arv väheneb ka järgnevatel kuudel”.

Stipendiumid, mille allikaks alkoholi ja tubakaaktsiis, saavad praegu ja edaspidigi makstud (nagu näha selle Sirbi vahel ilmuvast eraldiste tabelist), olgu  peale, et ajutiselt kõhnakestena. Aga mis saab suurtest kultuuriehitistest, kui eelmiste laenuraha tagasi maksmise aeg pikeneb? Kas on üldse veel kunagi loota, et hasartmängimine läinud aastate „hullude päevade” tasemele tagasi jõuab? Vaevalt küll. Järelikult vajab kultuurkapital uut elujõudu ja uut tugevust seaduse muutmise ja täiendamise kaudu, vajab aktiivset kultuuripoliitikat, mille tagajärjed  peegelduksid juba järgmise aasta riigieelarves. Tõnis Rätsep on kirjutanud 1991. aasta alguse Sirbis: „Kultuurkapitali seadus on Eesti suveräänse kultuurielu ja riigi mõlema poole huvidele vastav, õiguslikult vormistatud leping”. Et leping vastaks edaspidigi mõlema poole huvidele, tuleb seda muuta.