Millal tulid esimesed kontaktid eestlaste ja Eestiga?

1963. aastal sattusin Ortutay juurde praktikandiks folkoristika kateedrisse. Ootamatult pakkus ta mulle kümnekuist stipendiumi Soome, võtsin selle suurima rõõmuga vastu. 1964. aasta jaanuaris käisin oma Soome „ülemuste” soovitusel Nõukogude Liidus. Kuna mul polnud aimugi sealsetest reisimis- ja ööbismisvõimalustest, olin reisiks üpris ette valmistamata ja hulljulge. Mul vedas. Leningradis tutvusin väljapaistvate folklooriuurijate ja vene formalismi veel elavate klassikutega. Nende abil sõitsin edasi Nõukogude Karjalasse Petroskoisse ja Tallinna. Käisin veel ka Tartus ja Riias – see tundus peaaegu imena.

Kuidas sind vastu võeti?

Minu generatsioon nägi veel nii 1956. aastat kui kättemaksu, mis sellele järgnes, aga ka seda, et 1964. aastast liikus Ungari väikest viisi nii sõnavabaduse kui üldse vabaduse suunas. 1960ndatel pidasime Ungaris Soomet ikka veel Talvesõja kangelaseks, meie olime aga nende silmis 1956. aasta revolutsionäärid. Eestit Ungaris küll teati, aga sellega ei kaasnenud püsivat huvi. Vastu võeti mind igal pool hästi, nii Helsingis, Leningradis kui Tallinnas – seal polnud ju keegi aastakümneid või üleüldse ungari folkloristi näinud. Soomes üllatas mind demokraatlik suhtumine: igal pool kutsuti mind külla, suvitama, anti isegi tõelised lundpidavad saapad jalga. Eestis kogesin sama, selle vahega, et minu vastuvõtjad olid nõus minu pärast isegi riskima. Minu Ungari Rahvavabariigi passis oli Tallinna luba olemas, aga nn komandirovka’t polnud ja Tartu oli hoopiski kinnine linn. Inimesed andsid mind käest kätte, käisin korterist korterisse, kus vestlesime põhiliselt erialastel teemadel, aga mu vastuvõtjad rääkisid avameelselt ka oma läbielamistest ja eluolust. Mind hämmastas algusest peale eestlaste ausus, usinus, vastupidavus ja ka see, kui kehvasti nad vene keelt rääkisid.

Kellega sa eestlastest kohtusid?

Mind aitasid Paul Ariste, August Annist, Richard Viidalepp, Herbert Tampere, Ülo Tedre, Vaina Mälk, Ants Viires ja paljud teised. Soomes tutvusin Turu ülikooli õppejõu Ilmar Talvega, Stockholmis Gustav Ränga, Ivar Paulsoni ja Felix Oinasega, viimase kahega saime ka headeks sõpradeks. Nüüd võin ma juba rääkida, et toimetasin Oinaselt raamatuid Uku Masingule ja Masingult temale käsikirju. Masingu endaga sain alles hiljem tuttavaks, aga vestelda jõudsime ainult paar minutit; saadetisi vahendasid teised inimesed.

Oma kontaktidest Eesti semiootikaga võiksin pajatada tunde. Olen käinud külas Lotmani kahes korteris, kus kordus alati sama lugu. Ta esitas mulle kümme küsimust, aga kohe esimese vastusega tuli tal meelde mingi muu teaduslik probleem ning ta hakkas selle üle arutlema. Ja pärast kohe järgmise üle. Zara Mints tõi teed ja kui ta tassid ära viis, teadsin, et on aeg minema hakata. Kui Lotman Ungaris käis, mäletas ta aga kõike, millest olime rääkinud.

Viimastel aastatel oled palju kordi Tartus õpetamas käinud. Millisena Tartu ülikool välismaa õppejõu silmade läbi paistab?

Mind on algusest peale võlunud üliõpilaste usinus. Professor Ülo Valk on praegu mu lähedasemaid Tartu kolleege. Ma ei teagi, kui mitmel korral pidime terveid fakulteete ja instituute koos hindama. See areng ja moderniseerimine on täiesti uskumatu, mis siin viimaseid aastakümneid on iseloomustanud. Kuna mitmel korral avanes mul võimalus heita pilk kultuuri ja hariduse rahastamisele ka „ülevalt poolt”, tundub mulle, et Eesti riik peab üleval hästi mitmeid ja finantsilises mõttes õige mitmel tugeval jalal seisvaid institutsioone. Neil on üha paremad rahvusvahelised kontaktid ja see puudutab ka üliõpilasi. See, mida olen alati kritiseerinud, on ülepingutamine inglise keele ja nn rahvusvahelise koostööga. Nagu muus keeles teaduslikku tööd ei tehtakski! Eesti kultuur on piisavalt suur ja rikas ning ka eesti keeles kirjutades tuleb vastata kõikidele teaduskriteeriumidele.

Praegu tulid esinema konverentsile „Väikerahvaste keelte riskid ja võimalused”. Milles sina eesti keele riske ja võimalusi näed?

Eesti keelt ei pea ma väikeseks keeleks, sest see kannab terviklikku kultuuri. Olukorra säilitamine vajab aga pidevat, jõulist ja sihipärast tegutsemist. Peamiseks hädaohuks tänapäeval ei ole enam võõras võim, vaid globaliseerumine. Seda teavad kõik.

Milline on folkloori roll tänapäeva maailmas?

Folkloor ei ela enam oma algupärases vormis, vaid kogu rahvuskultuuri raamistikus. Balti rahvaste rahvakultuuri säilitamine on hetkel eeskujulik. Ka ungarlasi ja ungari kultuuri seob folklooriga veel tuhat sidet, aga olukord on halvenemas. Rahvakultuuri tuleb hoida õieti lakkamatult ja seda ei tohi võltsida.

Kas rahva arvukus mõjutab ka folklooripärandi mahtu ja väärtust?

Üle maailma „vene folkloori” sildi all pakutud kaup on enamasti võlts ja kitš. Tõeline vene folkloor on aga mahukaim Euroopas ja omab ka imelist väärtust.

Üks su peamisi uurimisteemasid on olnud läänemeresoome rahvaste folkloor Euroopa folkloori osana. Kui palju on läänemeresoome, sealhulgas eesti folklooris ühiseid Euroopa jooni ja palju on ainult eestlastele iseloomulikke elemente?

Igasugune folkloor on oma loomult üleilmne. Me leiame palju ühiseid jooni Portugalist Karjala kannaseni (näiteks suvise pööripäeva suured lõkked). Ainult ühte rahvast iseloomustavad ilmingud on aga ainulaadsed. Pole võimalik aru saada eesti rahvakultuurist, tundmata soome või balti oma. Võtkem näiteks kandle päritolu: see võis alguses olla balti hõimude muusikariist. Saun arenes aga ilmselt kõigepealt välja Põhja-Venemaal. Vaadakem ükspuha milliseid ilminguid, eesti folkloori sisemised proportsioonid on ainulaadsed. Eesti ballaad, riimiline eepika, mitme häälega laul on teistsugune kui naaberrahvaste juures.

Viimasel ajal räägitakse poliitikas tihti Euroopa identiteedist ja selle vajalikkusest. Kas sinu meelest on folkloor osa sellest Euroopa identiteedist?

Loomulikult on see ühise Euroopa identiteedi üks tähtsamaid komponente. Praegu, kui regionalism on tugevnenud, on ta seda veelgi enam. „Kalevala” tõlgiti alles mõnikümmend aastat tagasi savo murdesse. Nüüd tõlgitakse seda meä keelde (meänkieli ’meie keel’), mis on Tornio jõe mõlemal kaldal elavate soomlaste keel, milles senini ei ole eriti palju tekste avaldatud. Ladina keelde on „Kalevala” juba mitukümmend aastat tagasi tõlgitud. Muide, ladina keel on üks Euroopa kõige ohustatumaid keeli, mida räägib vaid mõnisada inimest. Lugejaid on muidugi rohkem.

Kuidas haakuvad keele kadumine ja semiosfäär? Pead sel teemal ka Tallinnas ettekande.

See seos ei ole alati ühemõtteline. Oleks lihtne siduda keele kadumine (kitsamas mõttes pean selleks ka keele kasutusvaldkonna kitsenemist) lihtsalt raamatuturu kokkukuivamisega, muusikakohvikute, teatrite ja ooperietenduste vähenemisega või väikeste, mustvalgeid filme näitavate kinode kadumisega. Inimesed loevad küll aina vähem raamatuid, trükitud ajalehti, paberile kirjutatud kirju, aga ei loobu lugemisest, muusika kuulamisest jms täielikult, vaid loevad lehtede online-versioone, saadavad üksteisele tosinate kaupa SMSe, koguvad videosid, filme ja muusikat omaenda failidesse ja Facebooki. Suurim kaotus on siinjuures ajaloolise järjepidevuse kadumine. Vanad sõnumikandjad ei olnud mõeldud ainult antud hetkeks. Kirjade saabumisaega mõõdeti päevade või nädalatega, mis tegid uudise „küpsemaks”. Ka kooliõpikud olid väga traditsioonilised. Matemaatikaõpiku harjutusvihiku näide kolmlause reegli kohta algas sellise narratiiviga: kui neli ehitusmeest ehitab kolm maja ühe nädalaga, siis mitu ehitusmeest läheb vaja nelja maja ehitamiseks kahe nädalaga? Sellised arvutusharjutused on vähemalt neli tuhat aastat vanad
, need esinevad juba sanskritikeelsetes käsikirjades. Need ei olnud lihtsalt aritmeetilised harjutused, tekstid kajastasid igapäevaelu. Nende kaotamine on ka kultuurilise traditsiooni kaotamine, mis varem või hiljem viib keeletraditsiooni katkemiseni. Ja see ähvardab ka laialt levinud keeli ja domineerivaid kultuure.