Teen oma igapäevast kultuuritööd (muuhulgas) betoonist hoones, mille tänane kultuuriminister omal ajal ehitamata oleks jätnud, tema kurikuulus kellu haaramise ütlus pärinebki diskussioonist kunstimuuseumi ehitamise teemadel. Härra Lang ei olnud toona muidugi ainus antud projekti aktiivne vastane ja kindlasti ei ole eesmärk nüüd ministri suunas näpuga näidata. Mäletatavasti tehti muuseumi ehitamise otsus peaaegu üldrahvaliku hüsteeria tingimustes. Mõni ärimees lubas lausa koolilapsed Euroopasse Michelangelot vaatama sõidutada, selle asemel et rahva raha betooni matta. Täna on kunstimuuseum ammu valmis, muuseumid üldiselt õpikeskkonnana isegi koalitsioonilepingus väärtustatud. Tõsi, Kumu ei ole kindlasti riigi kõige säästlikum ehitis. Sellel hoonel on väga spetsiifilised tehnilised vajadused, mis mõjutavad institutsiooni eelarvejaotust ja seeläbi tänaseid sisulisi tegutsemisvõimalusi. Kindlasti on selle projekti puhul tehtud palju vigu, millest täna teistel võimalik õppida. Samas võib viie tegutsemisaasta järel julgelt väita, et kunstimuuseum on eelnevaga võrreldes otsustavalt laiendanud oma professionaalset praktikat, loonud täiesti uue publikuprofiili ning selle kaudu väga oluliselt mõjutanud meie tänast kultuuripilti kõige laiemas mõttes. Selle fenomeni taga on võrdselt nii betoon kui pühendunud professionaalid. Küsimus, kas hoone oleks võinud välja kukkuda parem ja säästlikum, kui muusemi ehitamise vajadust kui sellist omal ajal kahtluse alla poleks seatud, kui hoone oleks rajatud rahulikus analüüsivas õhustikus ja kultuuripoliitika suunajate ning rahastajate ühisel toel, jääb ilmselt vastamata. Igal juhul peaks Kumu kogemusest õppima, ja mitte ainult kultuuriehituse, vaid laiemalt kultuuripoliitika suurte küsimuste kontekstis: kultuur meediahüsteeriast enamasti ei võida.
Tänastes kärpekultuuri tingimustes on meedia taas püüdnud vastandada kultuuritegija ja betooni, indiviidi ja institutsiooni, kritiseerides kultuuriministeeriumi eelarvepoliitikat, eelkõige kultuurkapitali ressursikasutust muu hulgas selle liigse betoonilembuse tõttu. Ka valitsusprogrammis on eraldi punktina välja toodud üllas eesmärk kultuurkapitali vahendite reserveerimiseks projektikultuurile (lubadus võtta suund riigiasutuste tegelike kulude katmiseks riigieelarvest). Kultuuritegija elu läheks justkui paremaks, raha oleks (võimaluste tekkides) justkui rohkem ja ilmselt oleks selles
helges elus betoonist piirdeid tõesti ka vähem. Loogika eeldab siinkohal kultuuriministeeriumi eelarve kasvu, mida valitsusprogramm otseselt ei luba, ja see teeb juba murelikuks. Selle kivi all võivad olla peidus nii tühjad lubadused kui palju otsustavamad reformivähid. Kas just sellele viitas minister Sirbile antud intervjuus, väites, et kõik, mis kunagi alustatud on, ei pea tingimata igavesti jätkuma, selgub ilmselt lähiaastatel.
Endagi üllatuseks võtan niisiis sõna kellu kaitseks. Ei, mitte mõtlematu ehitusbuumi algatamiseks, külakultuurimajade asendamiseks multifunktsionaalsete megasaalidega, küll aga laiemalt, konstruktiivse, läbimõeldult „rajava”, aga ka renoveeriva ja toestava printsiibi õiguste kaitseks meie kultuurimaastikul. Eelkõige aga Eesti ühiskonnas tavapäraseks kippuva ühesuunalise mõtlemise, teatud valdkondade järjekindla marginaliseerimise, teatud lahenduste demoniseerimise vastu. Mitte kõik uued algatused ei ole olemasolevatest tingimata paremad, aga kindlasti on meil kultuurisüsteemi mitmekesisuse nimel veel pikk maa käia ja ainult ajutise, projektipõhise tegevusega seda takistusrada ei läbi. Minu viimane teatrikülastus leidis aset kaubanduskeskuses. Projektipõhiselt oli kõik korrektne ja ka toolid olid, tõepoolest, päris pehmed ja mugavad. Ometi on kurvalt paradoksaalne tõsiasi, et just „The Rise and Fall of Estonia” etendus oma kohaspetsiifilisuses on harvade filmilinastuste kõrval ainus elava eesti kultuuri sündmus selles kultuuriministeeriumi osalusel rajatud tarbimiskultuuri templis. Olen Sakala keskuse puhul kasutamata jäetud võimalustest ka varem kirjutanud, siiski mõjus ootamatult, et NO-teatril õnnestus justkui juba kinni kasvanud haavale selle peaaegu küünilise ruuminihkega taas soola raputada. Jäi kipitama.
NO-teater on mõnes mõttes Eesti kultuuri hetkeseisu sümbolinstitutsioon, ka siis, kui ruumipoliitikast rääkida, kellust niisiis. Teatri statsionaar asub Edgar-Johan Kuusiku projekteeritud Ohvitseride Keskkogu hoones, millele kuuldavasti kaitseministeerium juba aktiivselt apelleerib. Mäluvärskenduseks: Kuusik on teatavasti ka Tallinna Kunstihoone, kõige olulisema vabariigi ajal – kultuurkapitali rahaga – realiseeritud kultuurirajatise autoreid, kes oli edukas Pätsu- aegsetel kunstimuuseumi konkurssidelgi. Betooni asemel rajab NO-teater ise selleks suveks põhumaja, moodsalt säästliku ajutise lahenduse, mis projektipõhiseks mõeldudki. Põhuteatrile on rajatud kultuuripealinna programmi ühed suuremad ootused, vähemalt kodupubliku positsioonilt rääkides. Kas pole aga ka see ettevõtmine, konservatiivsete kolmekümnendate kardinaalne vastand, oma ajutisuses peaaegu hirmutavalt (kuigi väga magusalt) sümboolne?
Kultuurimaailma liigirikkus, erinevate funktsioonide, liikumiskiiruste ja missioonide sümbioos on väärtus, mille poole püüeldes tuleb võrdselt eluõigus ja -tingimused anda nii algajate esimestele katsetustele, ajutistele, kindla alguse ja lõpuga professionaalsetele plahvatustele kui baasina kogu süsteemi toetavatele stabiilsust loovatele institutsioonidele. Professionaal ja betoon, inimene ja institutsioon peaksid olema võrdselt olulised, deemonite asemel tuleb arendada dialoogi ja koostööd, nii kultuuritegijate ja -poliitikute kui riigi struktuuride, üksuste ja poliitiliste jõudude vahel. Kultuuriministeeriumi ja kultuurkapitali prioriteetideks peaksid saama nii loojate pikaajalised stipendiumid kui asutuste realistlik eelarvetasakaal ning seda iga hinna eest. Kui valitsuse kultuuripoliitika läbivaks teesiks on „võimaluste tekkimine”, on paradoksaalselt enim ohus just viimased: igapäevast tööd tehes, programmi planeerides ei saa valgele laevale apelleerida, kultuur peab olema ja elus püsima täna, homme ja iga päev, omandivormist ja institutsionaalsest kuuluvusest sõltumatult. Stabiilsus on kultuuri ökosüsteemi üks oluline element. Selle tagamiseks peab töörahu ja lugupidamist jaguma nii valitsejatele, poliitika suunajatele ja otsustajatele kui kultuuritöötajatele, ametnikele ja loovisikutele. Kellu, see on lõpuks ju lihtsalt töövahend – üks paljudest. Vaevalt see ka uutes oludes kellegi käes revolvriks muutub.