Variuse praeguses koosseisus on näitlejad vanuses 30–40 eluaastat. Asutajaliikmeist osalevad töös valgustaja Raivo Parrik ning näitlejad Diana Dikson-Soom ja Indrek Sarapuu. Pika staažiga on Toomas Tross, Haide Männamäe, René Soom, Peeter Kaljumäe, muusikajuht Hain Hõlpus, kunstnik Karmo Mende, kostümeerija Annely Pahman, grimeerija Inga Tõnissar. Varius mängib vaid kultuuriloolisi lavastusi, mille tekstide autorina kulub mul märkimisväärne aeg just kirjutamisele ning seetõttu kogu organisatoorne töö seiskub. Nii pole jõudnud mööda Eestimaad tuuritada, paljudes maakohtades oleme tundmatu teater. Tänu kutsujatele Rootsist, Kanadast, USAst ja Austraaliast ning kultuuriministeeriumi toetusele oleme saanud edukalt esineda mitmel mandril. On olnud imelisi kohtumisi meie lavategelaste prototüüpidega, nende sõprade ja sugulastega. Variuse tekstidest, lavastustest, mälestustest, artiklitest on mul seni ilmunud kolm raamatut: „Ülemere”, „Variuse lood” ja „Klassikule külla”. Aastapäevaks ilmub kirjastuselt NyNorden neljas raamat „Suurte varjus”, kus kirjas kõik see, mis puudutab Estonia teatri ajalugu. Teos on pühendatud Variuse 25. ja Estonia hoone 100. sünnipäevale.

Pikka aega oled teinud tihedat koostööd Põhjamaadega, tutvustades tol ajal vähetuntud, kui mitte lausa mahavaikitud pagulasluuletajaid ja põhjamaade kirjanikke, pälvides selle eest nii Põhjamaade Ministrite Nõukogu esinduse auhinna kui ka Eesti Kultuuri Fondi auhinna. Milline on sulle endale olnud kõige olulisem ja väärtuslikum tunnustus?

Tunnustus on mulle oluliste inimeste tänusõnad, saadetud kirjad, vahel ka ainult vihjed. Viimane oli Ene Järviselt, kes vaatas 11. oktoobril Nõmmel „Lageda taeva all” etendust. Meil olid mõlemal silmad vees … oli ikka öeldud küll! Kõige väärtuslikum on aga see, et ükski näitleja pole seni minu tekstidest keeldunud, ei istu tuima näoga proovis, ei provotseeri, ei irvita, ja lavastamisprotsess möödub kiiresti, mängeldes, ei tehta suuri sõnu ega targutata. Ma ei salli koosolekuid ega jutuvada ning see tööstiil on olnud kõigile vastuvõetav.

Millised lavastused on olnud sulle pöördelise tähtsusega?

„Arbujate aegu” mängisime 38 korda ning see oli noorele Variusele pöördepunkt, siit algas teatritegemine. Järgmine oli „Vana torukübar”, anarhistist luuletaja Nils Ferlini kaudu tee rootsi ja üldse Põhjamaade kirjanduse juurde: Karin Boye, Gustaf Fröding, Dan Andersson, Karen Blixen, Hans Christian Andersen, Sigrid Undset, Henrik Ibsen, Tarjei Vesaas, Helena Anhava, Sonja Åkesson, Evert Taube jpt. Huvitaval kombel oleme Nils Ferlini juurde korduvalt tagasi pöördunud: seda meest on kehastanud Mart Jürisoo Rootsist, Aarne Mägi, René Soom ja praegu mängib Ferlini lavastuses „Üksi ja vaba” Priit Volmer rahvusooperist. Väga suurt mõju avaldas lavastus „Saaga”, kus korraga oli tunda, et väikesest kirjandusteatrist on saanud suure näitlejaskonnaga, rohke liikumise, tantsude ja muusikaga (Villu Veski) teater, mis vajanuks eksisteerimiseks, veelgi suuremate plaanide teostamiseks materiaalset abi.

Kuidas on truppi mõjutanud näitlejate vahetumine?

Trupp on võrdlemisi stabiilne, võiks peaaegu et kõikide fotod ka teatrisaali ette üles riputada. Püüan oma kirjatükkides arvestada ka näitlejate arengut, mõne näitleja pikemat tööd välismaal või mõnes teises teatris, naisnäitlejate lapsepuhkustega – aga nad kõik tulevad kunagi ringiga jälle tagasi. Väga suur murrang kaasnes kahe mehe tulekuga Variusesse. René Soom tõi endaga kaasa muusikateatri ja Estonia solistid Tiiu Lauri, Priit Volmeri, Urmas Põldma. Peeter Kaljumäe mitmeplaanilisus võimaldas mängida loo Olaf Kopvillemist, Paul Pinnast, Artur Rinnest. Lausa lust on jälgida kõigi nende lauljate arengut sõnateatris.

Tundub, et Variust on alati toetanud mingi nähtamatu jõud, mis ilma silmahakkava välisabita laseb tegutseda heal kunstilisel tasemel. Sinus endas on seda tajuda ennastunustava pühendumisena, usutavasti pole see teekond aga olnud kergete killast. Kuidas sa seda jõudu ise nimetad?

See jõud on inimestes, kes mind ümbritsevad. Nad on nii vaimukad, tegusad, targad, andekad. Oleme kõik ühel lainel: meie huumor on üks, meie vihkamine on üks, me usume oma tegevuse vajalikkusse. Meie kohus on järeltulevale põlvele rääkida muuseumietenduste kaudu kirjanik olemisest, rääkida minevikust, meie kultuuriloost. Estonia teatrini viivad paljude meie näitlejate jalajäljed, mis skulptor Tiiu Kirsipuu abil raiutud tänavasillutisse. Varius jutustab lavalaudadel nende elust, äratab legendaarsed tegelased üheks õhtuks ellu.

Millised teemad on sulle praegu südamelähedased, mille kallale tahaksid järgmisena asuda?

Jaanuari lõpus peaks vaatajateni jõudma lavastus „Kui me elasime raamatukogus …”, kus räägitakse Aleksander Sibulast ja tema suhetest nii Anton Hansen Tammsaare kui ka Bernhard Lindega. Mängupaigaks on Tallinna keskraamatukogu. Variuse repertuaaris on kolm Estonia teatri ajalugu käsitlevat lavastust: „Lõbusad estoonlased”, „His Master’s Voice” ja „Helisev viis”, kevadel lisandub neile neljas.

Mis oleks sulle veenvaks tõendiks, et sinu ja Variuse tegevust on märgatud, mõistetud ja kõrgelt hinnatud?

Ma ei vaja auhindu, vaid keskmist palka ja abilisi. Kui keegi päästaks mind lõputute projektide kirjutamisest ja aruannetest ning ütleks, et olete 25 aastaga tõestanud ennast ja meie kultuuripildis omaette nähtus.