Ruumi ajalisuse käsitlemise juures tuleb arvestada, et ruumi ja ruumilisuse kontseptsioon ei seostu alati ruumilisusega tavamõistes, vaid neid võidakse kasutada vägagi erinevate nähtuste kirjeldamisel. Ruumilised üksused ning vastavad ruumikontseptsioonid luuakse geograafilise ruumi ja semiootilise reaalsuse kokkupuutel ning kuigi neil on tihe side füüsilise ruumiga, on tegu siiski kontseptuaalsete kultuurinähtustega, mis ruumi ja teadmisi organiseerivad. Seejuures on iga ruumikontseptsioon spetsiifiline ning korrastab ruumi ja teadmisi omal viisil, muu hulgas ka ajaliste tähenduste suhtes.
Ruumi ajalisuse valdkonda iseloomustab ruumikontseptsioonide ning nende mõtestamise aluste rohkus. Leidub siiski ka ühisjooni. Aja ja ajalisuse mõistmisel ei püüelda universaalsusele ja absolutiseeritavusele, vaid käsitletakse inimlikku ajataju ning kultuuri ja ühiskonna ajalist maailmapilti ja aktuaalseid ajakontseptsioone.
Kultuuriühikute ruumi projitseerimine võtab mäletamise ülesande inimeselt ja asetab selle ruumi, vähendades sellega informatsiooni käitlemise vajadust. Linna füüsiline ruum muutub pidevalt (olgu tegu aastaaegade rütmi või linna ruumilise laienemisega, mida mõistetakse linna arenguna), samuti võimalus seda mäletada isiklikult või kultuuriliselt kirjelduste või muude viidete kaudu. Linnas toimuval on oma rütm ja juba tegevus ise on muutumine. Lisaks on linn täis kohti ja objekte, mis sümboliseerivad mõnd teist hetke – ajaloost või isiklikust (elu)loost.
Ruum on kultuurile omamoodi keskkond, mis kultuuri korrastab ja mida kultuur korrastab. Jäljed, mida inimene oma kultuurilise tegevusega ruumi jätab (ruumi füüsiline korrastamine), on aluseks millelegi, mida võiks nimetada ruumi füüsiliseks ajalisuseks. Just seesuguste jälgede kaudu toimub ruumilise üksuse määratlemine ning selle seostamine mäluga.
Ruumi ja selle elementide kirjeldamisel lähtutakse kultuurijälgedest sageli „ajaloolisuse” kontseptsiooni korral, mõistes neid kirjeldamise kontekstis ühtaegu automaatselt (ruumi projitseeritud mälujuhiste otsene funktsioon) ning ka jälgedena kultuurilisest (käitumise, mõtestamise) mustrist, mida enam ei ole. Nii ei ole linna või selle elemendi representeerimisel esitatava ajaloolisuse puhul enam oluline, kas objekt eksisteerib füüsiliselt (nt ajalooline maja) või eksisteerib üksnes viide sellele (nt tähistatud ajaloolise hoone piirjooned, kui hoonet ennast enam pole). Jälge on võimalik ruumi luua nii füüsiliselt kui ka üksnes semiootiliselt. Lisaks kadunud kultuurilisele mustrile viitamisele lisanduvad „ajaloolisusega” ka teatavad väärtushinnangud. See on seotud identiteediloomega, eelkõige kultuuri esitlemisega järjepideva ja põlisena. Kultuurilise mälu kontseptsiooni kaudu võib ajaloolisust kirjeldada kui teatavate tekstide kaasamist mällu ning samas nende deaktiveerimist mälus, mis jätab sinna üksnes märgi tekstist (ehk antud juhul siis ruumist ja selle kasutusest).
Niisiis võib ruumi ajaline mõtestamine lähtuda väga erinevatelt alustelt ning erineda ka oma tulemuse poolest. Nii nende mõtestamiste kujunemise kui uurimise seisukohast on olulised kaks valdkonda: tegevus ehk interaktsioon ruumis ning kommunikatsioon ehk interaktsioon ruumi kohta. Päevast päeva kasutatavate ruumide kohta on ühiskonnas väga mitmekesiseid arusaamu. Iseloomulikult on nn ametlikud väljendused suhteliselt lihtsad, need piiritlevad ja mõtestavad ruumi üheselt ja ühest või mõnest vaatepunktist. Ametlik seisukoht võib aga just oma autoriteetsuse ja lihtsusega olla ühiskonnas oluline suunaja, luues ja mõtestades ruumiüksusi ning tekitades ühiskonnagruppide konflikte. Nii võib näiteks pronkssõduri juhtumi puhul täheldada, kuidas monumendi kui ruumielemendi mõtestamise mitmekesisusest tõusid meeleavalduste perioodi alguses 2006. aasta mais selgelt esile vastandlikud ja lihtsustatud seisukohad pronkssõdurist kui ruuminähtusest (sotsiokultuurilises linnaruumis) ning selle aja(loo)lisest tähendusest. Need seisukohad suunasid konflikti, neid omistati vastavalt n-ö eestlastele ja n-ö venelastele ning selle kaudu tekitati nende nimede taha uued identiteedid.
Seejuures rõhutab representatsiooni ametlikkus, institutsionaalsus kujutelma jagatust ning seega ka vastava maailmamudeli objektiivsust ühiskonnas. Nii näiteks vaatleb ruumikäsitluste sotsiaalkonstruktivistlik suundumus ruumiüksusi (näiteks kohta või regiooni) nähtustena, mille aluseks on sotsiaalne identiteediloome ning seejuures olulisel määral autoriteetsed väljendused ruumi ja sellega seostatava sotsiaalse või kultuurilise aspekti kohta.
Vaadeldes representatsioonis esitatavat ruumi ja selle esitatavat ajalisust, tuleb tähelepanu pöörata neile asjaoludele, mis võimaldavad ruumi selle kirjelduse kaudu siduda ajaliste tähendustega. Sõltuvalt vaatluse tasandist võib tegu olla nii individuaalse kui kollektiivse mäluga. Mõlema puhul on mehhanisme, mille kaudu ruum ajaliseks osutub: näiteks seotus äratundmise mehhanismiga (laseb võrrelda objekti varem ja hiljem), isikliku suhte loomine (asetab ruumi inimese elulukku ja seob selle isikliku ajatunnetusega) ning semantiline paigutus üldisemasse narratiivi, mis indiviidiülesena annab nähtustele tähendusi, sealhulgas seob need üldise aja(loo)ga.
Siiski on ruumirepresentatsiooni analüüsides mälule viitamine osaliselt spekulatiivne. Kuigi representatsioon on indiviidi(de) looming ning mõjutab indiviidi ja tema mälu, on see (iseäranis institutsionaalne representatsioon) eeskätt sotsiaalne nähtus, kollektiivse mälu spetsiifiline kandja ning kultuurimälu tekst.
Linna kirjeldamine ning analüüsimine isiklike meenutuste kaudu võib küll sünnitada haaravaid linnajutustusi, ent selline linnatunnetus jääb paratamatult eraldatuks. Samuti jäävad eraldatuks käsitlused, mis mõistavad aega objektiivse dimensiooni või ressursina, ning käsitlused, mis vaatlevad üksnes kohalikku kultuurilist aega. Linn on nähtus ja keskkond, mis ühendab endas erinevad maailmakäsitlused ning ruumi ja aja mõtestamisviiside mitmekesisuse.