Elken viis seekord kunstnikud Kotkasse
Pidupäeval, 2. IX kulgesid pealelõunased üritused eesti kunstinäitusi avades. Jaan Elkeni kureeritud kolm näitust üldnimega “Tallinn-Kotka. Kaksteist Tallinna kunstnikku Kotkas” avati eesti vanamuusika ansambli Rondelluse helide ja eesti poeetide Elo Viidingu, Jürgen Rooste, Eva Pargi ja Jan Kausi lugemiste saatel. Eesti kirjanikud olid ennelõunal esinenud Kotka lütseumis ning Langinkoski ja Karhula koolis, ent esinesid uuesti ka Haukkavuori vaatetornis, linnaraamatukogus ning Uusikuva galeriis. Ühele päevale mahutatud ürituste jada oli korraldatud läbimõeldult ja publikut jätkus kõikidele sündmustele. Nagu mujalgi Soomes olen märganud, on eesti kirjanikud ilmselgelt soome rahva lemmikud. Mitme põlvkonna pikkune soome silla ehituslugu on seisnud nende poeediõlgadel ja nad valdavad ka väga ilusat soome keelt, millega näiteks siinkirjutaja ilmselgelt hätta jäi. Kõnelemata Jan Kausi ja Jürgen Rooste atraktiivsetest ülesastumistest, mis ajuti poleks ehk sõnu vajanudki. Vanamuusika ansambel Rondellus oleks küll väärinud omaette kontserti, ansambli algupärased instrumendid, kostüümid ja muusikute professionaalne tase olid surutud vaid paari-kolme esitusse kunstinäituste avamiskohtades.
Kotka suurimas, Uusikuva galeriis eksponeeritud kunstnikud Kaido Ole, Marko Mäetamm, Mari Roosvalt, Jaan Toomik, Mare Mikof, Hannes Starkopf, Leonhard Lapin ja Vergo Vernik kuuluvad rühmitusse Ruum 312A, mis koondab Eesti Kunstiakadeemias ja Tartu ülikoolis kunsti õpetavaid õppejõude. Grupp on teinud palju ühisnäitusi nii Eestis kui välismail, sealhulgas 2000. aastal ka Soomes Hyvinkää ja Oulu kunstimuuseumis. Näitusetegevuseks koondub grupp ajuti, omamata ühist seisukohta kontseptsiooni, meedia vms tasandil. Võiks öelda, et Uusikuva galerii näitusele olekski raske leida verbaalselt ühist nimetajat, ent näitus toimib isiksuste tugevas koosmõjus ja annab mis tahes tasemel publikule hea läbilõikelise ülevaate arvestatavast osast eesti nüüdiskunstist.
Kotka linnaraamatukogus olid välja pandud eesti kunstikest noorimate, TÜ ja EKA maalikunsti magistrantide Rait Rosina ja Helina Loidi tööd. Väga elamuslikuks kujunes Ly Lestbergi digifotode näitus “Elysion” linna ühes vanimas ehitises, Haukkavuori kõrgendikul paiknevas vaatetornis, vanas veetornis. Minimalistlike loodusfotode näitus oli algselt eksponeeritud Viinistu kunstimuuseumi roostepaatinaga kaetud metallrotundides, seal valguskastidena välja valgustatud. Mõlemas ruumis tekkis autori taotletud pühamu-elamus, ent Haukkavuori torni vanad kiviseinad andsid fotodele uusi, Eestis märkamatuks jäänud dimensioone. Fotod oleksid nagu kuulunudki Haukkavuori kivisesse interjööri. Lestbergi fotodel kujutatud puhkav maa oma inimtegevuse armide, müürifragmentide ja tulevase puhkemise ootusega lihtsalt pääses seal enesestmõistetavamalt mõjuma kui Viinistu roosteses disainis. Lestberg eksponeeris torni ühel korrusel ka spetsiaalselt Kotka näituse tarbeks valminud videot Veneetsia San Michele saare olustikust ja inimestest. Elkeni kujundatud ja põhjalike kunstnikke tutvustavate tekstidega varustatud näitused jäävad Kotkasse kuni 25. IX.
Eesti kunstnike invasioon Kotkasse on kestnud innukalt läbi aastakümnete. Arvan, et enamus seal näitusi korraldanud kunstnikke tunneb vaid seda osa linnast, mis koondub väikese ja korrastatud merelinnana ümber Kotka punase telliskiriku. Kirikuaias valvab põlvitav Karjala ema lugematuid mälestustahvleid sõjas langenud soome meestele, sealsamas lähistel on art-déco dekooriga lütseum, puunikerdustega vana pritsimaja, mosaiikse graniitparketiga sillutatud puiesteed ja väikesed tänavad. Lähikonda jääb ka linna kolm tähtsamat kunstinäituste kohta: Uusikuva Galleria, linnaraamatukogu ja künkatipul Haukkavuoren näkötorni. Teine osa Kotkast, Soome oludes võimas terasetööstuslinn, jääb külalistel enamasti vaatamata. Kotka tänavail ja väljakutel on kadestusväärselt palju modernistlikke skulptuure, eriti kesksel Keskuskatul, kus skulptuurid tunduvad paiknevat lausa kümnemeetriste vahedega. Eestlasedki on Kotka väljanägemisse andnud oma panuse: 1979. aastal, kui Kotka linn pühitses 100. aastapäeva, otsustas Tallinna tolleaegne parteijuhtkond teha sõsarlinnale väärilise kingituse ning sinna toimetati Matti Variku graniidist Lenini monument, mis erinevalt Eesti Leninitest on tänini omal kohal alles.
Kotka Lenin elab edasi
Viiekümnele aastale tagasi mõeldes püüdis eesti kunstnike seltskond “Adventure” päeva hommikul linnas ringi jalutades pingeliselt leida Lenini monumenti – ja kuuendat korda küsides see õnnestuski. Variku Kotka “sõsarlenin” seisis ju viimase ajani Pärnu bussijaama läheduses, tänaseks on ta kuhugi kadunud. Kuid Kotka puisto’s istub Lenin edasi oma mõtlejapoosis, lõug paremale käele toetatud. Vasaku käe on autor õlast saadik kohalikke graniidimurde järgides ilusasti järguliselt maha raiunud. 1995. aastal korraldas praegune Läti Vabariigi kultuuriminister Helena Demakova Kotkas suurejoonelise rahvusvahelise kunstisündmuse “Port of Art”, kus esinesid ka Eesti kunstnikud Tea Tammelaan ja Jaan Toomik. Noor poola skulptor Krzistof Bednarski rajas oma projekti idee just Variku Lenini kujule. Ta modelleeris puuduva käe lõdvalt põlevat sigaretti hoidmas ja täna seisab see käsi eraldi pronksskulptuurina kümmekond meetrit monumendist eespool. Peab ütlema, et suurmeestel, ka siis, kui nad on olnud inimkonna suurimad vaenlased, on tundlikule hingele mõju ilmselt ka monumendina. Peab tunnistama, et kogu Eesti kunstnike seltskond ei suutnud ära öelda kiusatusest end monumendi najal pildistada lasta. Erandina keeldus vaid põhimõtteline professor Lapin. Ent pidujärgsel hommikul tunnistas temagi, et monumendi väisamine polnud möödunud tagajärgedeta. Vladimir Iljitš oli professori und seganud lausa hommikuni välja, püüdes üha selgitada, et tegelikult polnud ta kunagi olnud tõsine suitsumees…
Eesti kunstnike varasemaid Kotka näitusi meenutades tuleb neid kokku üksjagu palju. 1990. aastate teisel poolel aktiviseerusid Kotka suhted Tartuga, 1998. aastal korraldati Tartu-Kotka kunstifestival, kus Tartu kuues galeriis ja Kotka neljas näitusekohas olid välja pandud külaliskunstnike tööd. 1999. aastal esinesid Uusikuva galeriis Jaan Elken ja Aili Vahtrapuu, 2000. aastal aga Ülo Soosteri sõprusringi kuulunud Valve Janov, Silvia Jõgever, Kaja Kärner, Lembit Saarts, Heldur Viires ja Lüüdia Vallimäe Mark. 1990. aastail oli eestlaste näitusi Kotka Uusikuva galeriis ja linnaraamatukogus nii arvukalt, et oleks mõttekas peatuda vaid mõnedel. 1991. aastal esinesid linnaraamatukogus graafikud Concordia Klar, Peeter Ulas ja Silvi Liiva, 1995. aastal Mati Karmin fotoinstallatsioonidega endast ja Eesti kunstielu suurtest naistest. Kotkas mäletati Balti kunstnike suure sõbra Norbert Weberi katset luua Rauma muuseumiga võrreldav jätkuvate kunstibiennaalide traditsioon. 1990. aastal toimuski Kotkas Weberi korraldatud ja hästi dokumenteeritud panbalti kunstisündmus “Radar”, mis pidi panema aluse Poolast ja Saksamaalt, Balti riikidest ja Peterburist pärit Balti kunstnikke ühendavast koostööst. Aga biennaalide aeg oli ilmselt läbi saamas. Tänaseks on Norbert Weber asutanud oma kunstikeskuse Fabrica Lissabonis Porto Brandãos.
Tallinna-Kotka näituste pressitekstis oli mainitud ühe säravama eesti kunsti näitusena Ants Juske 1987. aastal korraldatud maalinäitust “Keskkond Tallinna kunstnike loomingus”. See oli tol ajal veel noore kuraatori koostatud näitus hüperrealistlikest linnamaalidest ja muidugi rändasid sel korral Kotkasse vaid maalid kuraatoriga. Ants Juske meenutab ise näitusega seonduvat kahte järjestikust Moskva-sõitu kahekordsete fotodega igast maalist ja pikki seletuskirju näituse äratoomise järel. Mingit märki omaaegses ajakirjanduses sellest näitusest ei leidnudki. Pikad ametlikud aruanded olid v
õtnud vist kirjutajalt jõu ja tahtmise.