10. septembril Tallinna Linnagaleriis lõppenud Eleonore de Montesquiou’ näitust “Aatomilinnad. Paldiski-Sillamäe” tutvustati 8. septembril Sillamäe muuseumis, 24. augustil esitleti kunstniku projekti Paldiski muuseumis.
Kui kunstnik käsitleb abstraktset teemat või tegeleb vormi- ja värviotsingutega, ei suuda/taha ta tavaliselt oma huviobjektidega verbaalselt suhelda. Kui aga on tegemist dokumentatsiooni või mõne muu kunstiuuringu alaliigiga, tahab looja oma uuringu objekti arvamust teada. Paistab, et kirg uurimismaterjali selle oma territooriumil väisata on sama tugev kui mõrvaril kuriteopaigale naasta.
Seekordset “kuritegevuspaigale” sõitnud Tallinna kunstidessanti võib vaadata ka aatomilinnade projekti finaalina. Vihmast tilkuva katusega minibussis vurasid Sillamäele projekti autor Eleonore de Montesquiou ja videokunstnik Anne Durez Prantsusmaalt, Tallinna Kunstihoone kuraator Reet Varblane, eesti kunstnikud Liina Siib ja Eve Kiiler, Ameerikast naasnud kunstnik, kuraator ja kunstiõpetaja Janika Peerna, üks projekti heliloojatest Liis Jürgens, France-pressile Eesti asja valgustav ajakirjanik Tarmu Tamverk, mõned kunstisõbrad ja allkirjutanu lektori ja tõlkija rollis.
Sillamäe muuseumist leidsime umbes tosina huvilist, mõned kohalikud raehärrad ja -daamid. Kui üritasime arvutist pildi ja heli linnavalitsusest hangitud projektori abil ekraanile saada, tabas meid ebaõnn. Umbes pooletunnise tegutsemise tulemusel olid tehnilised äpardused küll lahendatud, kuid kaotasime osa auditooriumist, peamiselt linnaametnikud.
Tutvustamist alustas projekti autor Eleonore de Montesquiou: ta näitas paari viieminutilist videoklippi ja tänas neid, kes olid Sillamäel nõus olnud intervjuusid andma. Publik küsimusi ei esitanud: saalis valitses teatud kohmetus. Kas sellepärast, et publik ootas midagi muud? Või et näidatud materjal jäi lihtsalt arusaamatuks?
Oma ettekandes üritasin mõned kunsti ja antropoloogia seisukohad puust ja punaseks teha, et tekitada arutelu. Kuna tegemist oli endise aatomilinnaga, kasutasin füüsika valdkonna näiteid. Projekti autori arvates oli Sillamäe igas mõttes piirsituatsioon eriti tähtis. Kuid mis on piir ja kuidas see käitumist mõjutab?
Olmeliselt ei ole piiriületamise probleem keeruline. Kui inimene liigub toas ega märka oma liikumise trajektooril seisvat kappi, ületab ta kapi piiri. Tulemuseks ei ole produktiivne situatsioon, vaid muhk. Füüsikas on teada P ja N tüüpi pooljuhte. Kui need üksteise peale panna, tekib nende vahele nn PN-siire, millel on mõlema, P- ja N-pooljuhi omadusi. Tekib uus kvaliteet.
Nõukogude ajal polnud Sillamäe piirilinn ennekõike mitte selles mõttes, et NSVLi piir oli rannajoonest kümne kilomeetri kaugusel ja teisele poole lahte jäi Kotka linn. Sillamäe oli piirlinn, sest seda ümbritses saladuse piir, mis toimis nagu keset tuba kapp. Mingit siiret ei olnud seal võimalik.
Ka praegu ei ole Sillamäe piirilinn tavapärases mõttes, sest Vene Föderatsiooni piirini on 25 kilomeetrit. Eesti mõõtkavas on Sillamäe sisemaa linn. Kuid see on piirilinn, sest linna 17 000 elaniku seas on vaid 500 eestlast. Enklaav. Midagi ülearu eksootilist selles nähtuses ei ole, kui mõelda praegusele Londoni East-Endile või Pariisi ümbritsevatele väikelinnadele. Kõikjal valitseb sama probleem – getostumine. Ega getos elamine ei ole nende asukatele alati sundseis, tihti see on vaba valik, sest omadega on lihtsam läbi saada, turvatunne on suurem. Probleem tekib, kui getost väljunud geto elanikke ei võeta väljaspool seda omaks.
Pärast ettekannet ütles üks kuulaja, et ta pole kunagi mõelnud, et nad elavad Eestimaal getos. Tema meelest hoitakse lihtsalt omaette, sest ollakse Venemaa virtuaalne osa. Üks meie sümpaatsetest võõrustajatest, kunstnik-muuseumitöötaja Aleksandr Popolitov, ütles Eesti salajastest linnadest jutustades spontaanselt välja olemusliku mõtte: “Teil on Paldiski linn.” Virtuaalne Venemaale kuuluvus on Sillamäel tunduvalt tähtsam ja sügavam kui formaalne Eesti riigi alla kuulumine. Ka tema eesti keelt kõnelev gümnaasiumis õppiv tütar ei kavatse Eestisse jääda ja otsib õppimisvõimalusi kas Euroopas või Venemaal.
Eleonore de Montesquiou’ videoklipis “Kesk tänav”, mis on Sillamäe keskse tänava nimi, tutvume teismeliste kambaga. Vähemalt osa neist on joobes või kasutanud mõnda teist meelemürki. Me ei kuule küsimusi, kuid saame vastustest teada, et “me tunneme iga siinset (Sillamäe – toim) eestlast (každovo kurata) nägupidi”. Oletan, et see tähendab, et eestlane on nende arvates sedavõrd ohtlik nähtus, et teda on vaja iga hinna eest vältida. Ta on teise, võõra kultuuri ja normide kandja. Vaevalt, et selliste hoiakutega saaksid nad soovi korral getost lahkuda. Teises videoklipis jutustab eesti-vene perekonnas sündinud ja elu hammasrataste vahele jäänud 15aastane kangelanna soravas inglise keeles, kuidas teda mõnitatakse kohalikus eesti koolis, sest eesti kooliõpilaste arvates on kõik venelased vastikud. Episoodi tõelisuses ei ole mõtet kahelda, probleem on olemas ja ootab lahendust. Küsimus on vaid, millal.
Nagu heas filmis, osutus ka Sillamäe kohtumise puhul kõige põnevamaks finaal. Kui teatati, et kohtumine on lõppenud, küsiti minu käest, millal tuleb ürituse põhiosa, mida kõik sillamäelased ju ootasid. Selgus, et mõlemad kohalikud venekeelsed ajalehed reklaamisid kunstidessanti kui filmi ja loengut Sillamäe tuumaenergeetika ajaloost! Seletus on imelihtne. Kui muuseum sai Eleonore de Montesquiou’ projekti venekeelse pressiteksti, siis tõlgendasid muuseumitöötajad projekti pealkirja “Aatomilinnad” põhjal teksti oma suva järgi. Nii esitaski piiriületamise probleem täiuslikult: kogu ürituse paradigma väljendus peale eestlaste-venelaste ka kunsti-mittekunsti kontekstis.
Kas tõesti kuulub kunst rahvale? Muuseas, saksa kommunist Klara Zetkin, kes tsiteerib oma mälestustes Lenini sõnu, toob ära ka järgmise lause: “Massid peavad kunstist aru saama.” Venekeelne kanooniline tõlge on aga seda tõlgendanud nii, et kunst peab olema massidele arusaadav.
Kaks ja pool tundi kestnud üritus ei olnud kunstniku ja vaataja vastastikku valgustav dialoog, see oli pigem performance, mille Liina Siib ja Eve Kiiler osaliselt ka jäädvustasid.
Ja lõpetuseks: külmad seaprae lõigud, tõesti hea seljanka ja 8 cl Viru Valget läks Sillamäe esindushotelli restoranis maksma 78 krooni. Vot sellist Eestit ma tahtsin!
