1990. aastatel alanud kultuurilise identiteedi uuesti sõnastamise teljeks sai (vähemasti esimese hooga ja sõnades) vastandumine kõigele, mis sündis nõukogude perioodil.  Praktikas osutus see vastandumine siiski valikuliseks. Ideoloogia tasandil sattusid eeskätt löögi alla kunstikultuuri akadeemilisus ja institutsionaalsus ja ka rahvuslikkus kui politiseeritud ja konservatiivne, kroonukultuuri ülal hoidnud mõttemudel. Täna ei ole see võitlus enam aktuaalne: vajadus ametliku, õukonnakultuuri järele on püsiv ja institutsioonid on erinevalt stiihilisest isetegevusest juhitavad. 

Kirutagu kui palju tahes möödunud aegu, aga paradoksaalselt on kommertskultuur ülivõimsalt soosinud ja praktikas edendanud just nõukogude kultuuriideoloogia põhikategooriaid – rahvalikkust ja realismi.  Ja seda ilma tsensori järelevalveta või ideoloogide suunisteta. Ja nagu oli vanasti, nii on ka praegu: kõik toimub määratlematu, kuid ometi isikustatud „rahva” tahtel. Demokraatiaga pühitsetud kommertsiaalsus on kaasa toonud kõikidesse kunstialadesse ja žanritesse ulatuvad muutused: kunstikeelte lihtsustumise, tööstusliku algupäraga kopeerimise-varieerimise kui põhilise arendusvõtte ja metafoorsuse asendumise  šokeeriva „füsioloogilise realismiga”.       

Šokeerimine oli üheksakümnendatel eriti edumeelne ja tervitatud nähtus. Isegi eriti konservatiivsesse sfääri kuuluvate klassikalise muusika kontserdikavade puhul tulid selle huvides mängu n-ö tõsise ja kerge segamine, klounaadi ja instrumentaalteatri elemendid ja proletaarsed kontserdipaigad kui vürtsitav „alternatiivsus”. On mõistetav, et tol ajal kehastus selles mingi „paljastav” ehedus – vastulöök varasemale politiseeritud ja moraliseerivale kultuurikäsitlusele. Kultuur kui maitset ja ootusi kujundav nähtus toimib varjatult ja tasapisi. Paljude esialgu harjumatute asjadega harjutakse tasapisi. Tänaseks on võitlus eheduse nimel taandunud ning šokeerimine on devalveerunud ja muutunud standardseks. Sündinud on uus „rahvuslik” massikultuur: lihtsakoelistel sketšidel põhinevad kodumaised seebid, vulgaarne kirjanduslik olmerealism,  vokaalsed massirituaalid.     

Tõsi, kultuuridemokraatial näib olevat vähemasti üks positiivne külg: loovuse vabastamine ja talentide ülesleidmine. 

Mitmesuguste talendisaadete kaudu jõuab publiku ette ehedaid andeid. See tundub liigutav, kui jätta tähele panemata, et nende loominguliseks tipuks on popmuusika iidolite meisterlik matkimine. Ja et meedia koos anonüümse kommentaariumi ja „tähtede” isiklikku elu kirjeldavate „metatekstidega” loob nende saadete ainetel tehisreaalsust, mille publiku rolliks on samuti olla andunud imetleja või kopeerija. Et kommertsiaalse  taustaga kultuuridemokraatia on kaasa toonud üsna märgatava nihke hea maitse piiride äratundmises ning hägustanud diletantismi ja professionaalsuse piire, ei olegi väga oluline probleem.      Tähtsam on muu. Oskus laulda ja tantsida on vaid üks loovuse valdkondi – rääkimata kaubandusliku väärtusega noorusest ja ilust, millel ei ole loovusega midagi pistmist. Miraaže tekitava ja meedias ebaproportsionaalselt esitletud meelelahutussfääri kõrval eksisteerib endiselt ka avaram ja küsimusi tekitav sotsiaalne reaalsus – kultuuridemokraatia tõeline proovikivi. Noorte talentide üle rõõmustades peaks küsima: kuhu kaob nende noorte Eesti inimeste  loovus, kes pudenevad välja põhikoolidest ega leia edasises elus rakendust? Või kuidas ennetada meil maha vaikitud lapseea vaesusekogemust, mis teadlaste sõnul pärsib olulisel määral noorte inimeste hilisemat loovust, deformeerib minapilti ja takistab edukat sotsialiseerumist? Ja kui haridussüsteem ja ühiskond taastoodavad sellist sotsiaalsete suhete süsteemi, mille tulemuseks on inimliku loovuse kadu, kas siis üldse  on kellelgi õigust teha suuri sõnu kultuurist ja demokraatiast?     

Kindlasti ei korva seda olukorda ka tuhat glamuurset staarisaadet.