Lauristinile sekundeeris Rootsi ajakirjanik ja kirjanik Arne Ruth, kes oma ettekande teesides märkis, et kunstidega seotud terminit ?kultuur? ei tohi segi ajada elamisharjumuste etnilise määratlusega. Uuenduslik kosmopoliitne kultuuriajakirjandus nõuab kohalike, piirkondlike, riiklike ja rahvusvaheliste suundumuste koostoimet, seda et ajakirjanikud ei esineks mitte ainult informeerija rollis, vaid oleksid ka igat nahavärvi inimeste esteetiliste ja poliitiliste seisukohtade pooldajad ja vastased.
Konkreetsemalt räägiti kultuuriajakirjandusest ja kultuurist ajakirjanduses blokis ?Eesti kultuuriajakirjanduse liikuv ja liikumatu pilt?. Meeldivalt asjaliku (paraku mitte konstruktiivselt) kriitilise esinemise sooritasid kultuuriajakirjanduse kontekstis Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõud Andreas W ning professor Peeter Linnap. Ettekandes ?Pildiline daltonism Eesti ajakirjanduses? keskenduti just kultuuriajakirjade-lehtede visuaalsele poolele. Õigemini selle ebapädevusele. Esinejad hindasid kultuuriväljaannete visuaalsust karmilt, aga üsna õiglaselt. Tandem väidab oma teesides, et Eestit kui laias laastus logotsentrilist kultuuri iseloomustab selles kontekstis okulaarnihilism ja pikantne daltonism. Viimase näideteks toodi nii Sirbi kui ka Akadeemia pildiline informatsioon, mis püsivat oma must-valgsuses 30. aastate stiilis. Ajakirjanduses puuduvad pilditoimetajad, eriharidusega fotokorrespondendid. Eesti ajakirjanduslikus traditsioonis kehtib ühiskondlik kokkulepe vaadata kõike läbi kindlate konventsioonide, nii, et näidatut saaks lugeda ainult õigesti. Pressi masinast ei lähe läbi ühtegi pilti väljaspool kokkulepitud õige lugemise koode.
Tegelikult tuleb sellega ka nõustuda. Aga ? halb on asi siis, kui Linnapi ja Andreas W jutt käiks pildiajakirjade kohta. Mulle tundub, et väikesetiraa?ilisi kultuuriväljaandeid tahavad inimesed lugeda, mitte vaadata. Taolisi pildiliselt vigaseid ?tekstikõrbeid? on pigem just vaja tänases massilises massimeedias. Kultuuriajakirjad-lehed ei pea võistlema muu ajakirjandusega, vaid pakkuma alternatiivi. Ajakirjandusväljaanne algab kontseptsioonist, mis paneb ühe osana paigale ka oma sihtauditooriumi. Eks siin ole küsimused kontseptsioonides.
Sellel mitteteaduslikul konverentsil kujunes siinkirjutava mitte-ajakirjaniku jaoks üheks oluliseks ja selgeks mõtteks see, mis peaks kõiki (kultuuri)ajakirjanikke, meediabosse ning kultuurist ja kunstist kirjutajaid kummitama hakkama: kui (kultuuri)ajakirjandusega on käitutud juba mõnda aega samade kriteeriumide järgi kui tootmisettevõtetega, siis nüüd on viimane aeg jälle hakata ajakirjanduslikku tööd tegema ajakirjandusele kohaselt.