Üldiselt on enamik Eesti kultuuriajakirjandusest koondunud Tallinnasse nagu lõviosa professionaalsest kultuuristki. Imekombel on viimastel aastatel tekkinud Tartus paar päris elujõulist kultuuriajakirjanduslikku initsiatiivi, mis on väljenduse leidnud korralikus, hästi välja peetud ja kenasti pakendatud kvartaliajakirja formaadis. Tahaksingi siinkohal rääkida tendentsidest, millest annab märku viimane Cheese, ja ka eurorahadega projektipõhiselt ilmunud Ideeturust.
Iga ajakiri eeldab kollektiivset pingutust, valmidust jagada oma ideid ning visioone, tegutseda perspektiivitundega ja koordineeritult. Kui tavaliselt juhib lehetegemist turg või ministeeriumi tellimus, siis Cheese on käivitunud ja elus püsinud eelkõige ühiseid huvisid ja vaateid jagava kogukonna häälekandjana. Cheese on kujunenud omamoodi platvormiks eestikeelsele fotohuviliste kogukonnale, keda digifotograafia levikuga on tekkinud üha rohkem. Viimast Cheese’i numbrit käes hoides tekib tunne, et selle tegijad (peatoimetaja Tiit Lepp, toimetajad Ahto Külvet ja Jaan Sokk) plaanitsevad midagi: 15. numbri puhul on muudetud ajakirja kujundust (kujundaja Tiit Lepp) ning nüüd võib küll kindlalt väita, et tegemist on Eesti ühe paremini kujundatud väljaandega. Formaat on suurem ja küljendus selgem, lisaks on kõigi artiklite lõpus lühikesed ingliskeelsed kokkuvõtted. Vahest plaanitakse minna rahvusvahelisele turule? Iseenesest polegi see ju nii võimatu, samasuguse saatusega on seal Ida-Euroopa kunstiajakirjad Umelec ja Praesens. Kohalikus kontekstis alustanud väljaanded on välja töötanud oma unikaalse profiili ja levivad üle Euroopa. Mõlema ajakirja laiema levi võti on korralikud kirjutajad ja selgelt valitud teemad. Kui teha konstruktiivset kriitikat Cheese’i aadressil, tuleb öelda, et päris mitme numbri puhul on märgata toimetuse peataolekut: toimetajad mitte ei juhi kindlakäeliselt väljaannet, vaid avaldavad, mis kätte on sattunud. Nii leiab sealt aeg-ajalt ebaadekvaatset näitusekriitikat või kooliõpilase tasemel Interneti-lehekülgede põhjal koostatud referaate maailmanimega fotokunstnikest. Miks ei helistata fotokunstnikele, et teha originaalintervjuu? Originaalintervjuu müük on ju midagi muud kui referaadi avaldamine. Ainus kindel ja kvaliteetne tekst absoluutselt igas Cheese’is on Peeter Linnapilt, kes on üle elanud ajad, kui toimetus honorari maksta ei tahtnud ja see põhjustas paljude tugevate kirjutajate lahkumise. Seda just fotokunstist kirjutamise vallas, tehnikauudiste rubriigi kvaliteeti ei oska siinkirjutaja hinnata. Ajakiri on oma tegijate nägu ning mida võimekam on kaastööliste ring, seda kvaliteetsem on tulemus. Soovitan Cheese’il oma kirjutajad kokku kutsuda ja rääkida sisust. Tegemist on ju väga vajaliku ajakirjaga.
Ühe järjekordse europrojekti raames ja Euroopa kultuuripealinna kampaaniakarusselli osana ilmus kolm numbrit kultuurikorralduse probleemide lahkamisele keskendatud väljaannet Ideeturg, esseid ja artikleid kultuuriturundusest. Sõna “kultuuriturundus” paneb üldiselt iga kultuuriga seotud inimese võpatama, aga väljaandeid sirvides ilmneb, et tegemist on ootamatu ja äärmiselt positiivselt üllatava trükiseseeriaga, mille algatus tuli Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonnalt. Ideeturu puhul on imekspandav asjaolu, et situatsioonis, kus ministeerium räägib valjul häälel loomemajandusest, siis valdkonna üht tahku rahvavalgustuslikul moel avav ajakiri tuleb hoopis kohaliku omavalitsuse üksusest. Igasse suurpäraselt toimetatud (toimetajad Esta Tatrik ja Andreas W) ja mõistlikult kujundatud (Vägev Vähk) numbrisse (38 lk) on koondatud keskmiselt kümmekond kultuurikorralduse probleemidesse sissejuhatavat teksti. Sõnalise osa maht on tegelikult väike, aga n-ö vahtu annab juurde rohke pildimaterjal (Tartu kõrgema kunstikooli fotoosakonna tudengite töö). Pisut segaseks jääb leheküljesuurusest pildist ja asjassepuutuvast loosungist koosnevate vahelehtede mõte. Eestis pole eriti levinud trükise veergude kasutamine sinna eraldi tellitud kunstiprojekti tarvis. Ideeturu puhul võiks seda tervitada kui arga katset midagi säärast teha, kuid kahjuks jäi selle projekti vint lõpuni sisse keeramata. Antud juhul jäid need slogan’iga vahelehed kuhugi vaimuka, kuid artikuleerimata kunstiprojekti, copywriting’u ja illustratsiooni vahepeale rippuma.
Muidu on Ideeturg vaheldusrikas ja hästi liigendatud: pikad ja põhjalikud usutlused vahelduvad lühemate case study’dega, tekstide juurde, mis on toimetajat kaasa rääkima ahvatlenud, on operatiivselt pikitud toimetaja veerg ning üheküsimuseintervjuudele sekundeerivad rahvusvaheliselt tunnustatud teoreetikute tõlketekstid. Väga informatiivne ja hariv oli näiteks tutvuda selliste kultuurikorralduse ja -poliitika proffide nagu Dragan Klaič, Stephen Cashman, Mik Flood, David Popple ja Robert Palmer seisukohtadega. Ideeturu ilmumine annab kinnitust asjaolule, et ka kultuurikorralduse alal on tekkimas professionaliseerumine ja sellega hakatakse vaikselt harjuma. Aeg, kus taksojuhid tegutsesid kinnisvaramaakleritena, on mööda saamas, nagu on möödas ka aeg, kus iga kunstnik või kirjanik peab olema iseenda mänedžer. Kunstikommunikatsiooni korraldamine on omaette professioon ja Ideeturgu võiks pidada ka teatud kollegiaalsuse genereerimise katseks: imaginaarne kogukond, mis jagab erialaseid visioone ja probleeme ning tegeleb päevast päeva kultuurinähtuste kommunikeerimisega. Ei juhtu just tihti, kui mõni väljaanne on sada protsenti adekvaatne, samuti on harv juhus, kui europrojekt jõuab mõne mõistliku väljundini. Ideeturu puhul on aga see juhtunud.