Eesti Kultuurkapitali seadus võeti vastu 20 aastat tagasi – varem, kui mitmed teised tähtsad seadused. See oli aeg, kui riik ei olnud oma praegust kuju leidnud ning täitevvõim oli kobav ja paindlik. Kultuuritegelasi aga tiivustas laulva revolutsiooni hoog ja nõnda õnnestus kehtestada nii mõndagi, mis nüüd paistab erandi või privileegina. Pean silmas kulka kui avalik-õigusliku asutuse rahastamisviisi otse aktsiisidest ning eraldiste tulumaksuvabastust. Üldsuse respekt kultuuri vastu on vahepealsel ajal mitmel põhjusel murenenud. Kultuuris ei nähta enam väärtust iseeneses, vaid üht aspekti majandusest („loometööstus“) või julgeolekust („psühholoogiline kaitse“). Nõnda on alatasa kuulda soovist mõlemat privileegi kärpida.
Kapital, mis pole kapital
Algne seadus (KultKS) andis kulkale laiad investeerimise, spekuleerimise ja isegi loteriide korraldamise võimalused. Neist aga eriti kinni ei haaratud, põhikapitali ei ole märkimisväärselt kasvatatud. Selle suurus on ca 2,1 miljonit, mis teenib aastas umbes 160 000 eurot. Seevastu tulud aktsiisidelt on ligi 24 miljonit. Kulka ees seisis algul valik: kas hakata aktsiisidest kogunevat raha investeerima või kohe laiali jaotama. Ootused investeeringute tootlusele olid siis väga kõrged, aga üleminekuaegse kultuuri aineline seis oli väga vilets. Kui arvestada, et kirjanduse sihtkapitali praegune eelarve on üle miljoni euro aastas, siis sama suure investeerimistulu saavutamine eeldaks nii 25–50 miljoni suurust investeerimiskapitali, mille kogumiseks kulunuks sama palju aastaid. Ometigi on sõna „kapital“ asutuse nimes alles, mis jätab mulje, nagu seisneks kulka töö kultuurile raha kasvatamises ning seal töötaksid investeerimisspetsialistid. Nii see pole, ja hea ongi. Valikus kultuurkapitalist mitte kapitali teha väljendus usk ja lootus, et valitsus ei asu kulka rahastamismudelit muutma.
Pahed kultuuri teenistuses
Raha tuleb kulkasse alkoholi- ja tubakaaktsiisist (3,5%) ning hasartmängumaksust (46%). Siiski ei maksa viina juues arvata, et sellega kultuuritaset palju tõstetakse, sest pudeli pealt laekub kulkasse ainult mõniteistkümmend senti. Kuid aastas ostetakse üle 12 miljoni liitri viina ja nii peaks ainuüksi viina pealt laekuma ligi kaks ja pool miljonit eurot. Ülejäänu tuleb muult alkoholilt, sigarettidelt ja kasiinodest. Leidub neid, kelle meelest on selline mudel ebamoraalne. Ma ei tea – miks pahede pealt just kultuuri toetamine peaks olema halvem kui mõne muu valdkonna rahastamine? Rahastamisviisi kriitikuid kannustab pigem kadedus, et poliitikud ei saa kulka eelarvet mõjutada, see ei sõltu ministeeriumidest ega rahanduskomisjonist. Minister Jürgen Ligi rääkis 11. juunil 2014 riigikogus: „Kogu kultuurkapitali rahastamine, seda on rohkem kui kümme aastat siit räägitud, on alati saanud häbistatud. On ebaloogiline, et see on seotud üksikute maksudega, mille laekumine on suhteliselt kõikuv sõltuvalt konjunktuurist. … Sellepärast ma olen kogu aeg olnud seda meelt, et kultuurkapitalile peab mõistlik ja läbikaalutud rahastamine olema tagatud. Ja selle garantii ei tohi olla mingisugune automatism, mis sõltub pahede tõrjumise määrast.“
Mure kulka eelarve stabiilsuse pärast tundub silmakirjalik. Hiljutise majanduslanguse ajal kannatas kulka muude elusfääridega võrreldes suhteliselt vähe ja majandustõusu puhul võitis suhteliselt palju. Mure tegelik põhjus näib pigem see, et valitsus, mis tõstab peaaegu igal aastal aktsiise, suurendab niimoodi tahes-tahtmata ka kulka eelarvet.
Üks aspekt, mis eristab rahajaotamist kulka kaudu muust riiklikust ümberjaotamisest, seisneb rollis, mida otsuste tegemisel mängivad kultuuritegelased ise. Peapõhjuseks on paratamatus, et kultuuris pole kvaliteet mõõdetav ja arvudesse tõlgitav. Teadlased on juba jõudnud niikaugele, et suure osa rahastamisotsustest teevad ära masinad ja ametnikud, hinnates taotlusi arvparameetrite järgi. Teadusartiklite ja -raamatute sisusse ei süvene keegi. See peaks garanteerima objektiivsuse ja erapooletuse, kuid tulemuseks on suur lollimängimine.
Kulkas veel asjad nii ei käi. Tõsi, mõnikord on mõni järelevalveametnik või pettunud taotleja soovinud, et otsustamine ei käiks nõukogu eelarvamuste ja maitse järgi, vaid indekseeritaks taotlejate produktsiooni, teeneid, auhindu, arvustusi jms. Kultuuritegevuse majanduslikus osas võikski taotluste võrdlemine olla mehhaniseeritum, sest näiteks kahe samasuguses köites sama mahuka raamatu trükkimine peaks maksma sama palju, aga mõnikord on kalkulatsioonides kuni kolmekordne erinevus. Seevastu loojate endi suurusjärku indekseerida ei saa ja ei tahakski. Taotlused jäävad rahuldamata peamiselt neljal põhjusel: projekt ei vasta kulka deklareeritud eesmärkidele; on viletsasti vormistatud või tarbetult kallis (sama asja saaks teha odavamalt). Aga oluline põhjus on ka see, et kultuurilise ettevõtmise tase tundub hindajatele madal. Kuidas ütelda kolleegile, et tema teos, tema looming, tema tegevus pole piisavalt hea? Arvan, et poliitik ega isegi ametnik ei tohikski seda öelda, s.t jagada hinnanguid, et see-ja-see teater, ajakiri või kunstnik on üle hinnatud ja alla käinud. Nii hindavadki kulkas taotlusi eksperdid. Õnneks vahetatakse nad iga kahe aasta tagant välja, et üks kildkond liiga kaua otsuseid määrama ei jääks.
Stipendiumid ehk eesmärgitu eesmärgipärasus
Kuuldavasti oli spordis tavaks see, et sportlastele ja isegi treeneritele maksti palka maksuvabade stipendiumidega. Nii hoidis spordiklubi raha kokku, kuid sportlane ja treener pidid ajama läbi tervise- ja pensionikindlustuseta. Siit võrsus tublide ametnike soov anda stipendiumile täpne määratlus. See antigi sel aastal kehtima hakanud „Tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja Eesti Kultuurkapitali seaduse muutmise seadusega“. Nüüd seisab TuMSis § 19 (17): „Stipendium käesoleva seaduse tähenduses on tulevikku suunatud toetus, mida makstakse teadmiste või oskuste omandamise, võimete arendamise ning loomingulise või teadusliku tegevuse soodustamiseks. Stipendiumina ei käsitata väljamakset, millega tunnustatakse või tasustatakse mingit tegevust või mille tegemisega väljamakse tegija omandab õigused teosele“ (minu kursiiv).
Siit jääb mulje, et kulka ei tohi nüüdsest enam (tulumaksuvaba) stipendiumiga „tasustada mingit tegevust“, vaid ainult toetada „võimete arendamist“ ja „tegevuse soodustamist“. Kuid isegi eluvõõra mainega kultuuritegelased arvavad, et parem on toetada millegi konkreetse tegemist kui abstraktset õilmitsemist.
Kuigi stipendium on nüüd saanud kitsama tähenduse, lubab uus KultKS § 2. (3) maksta lisaks stipendiumidele ka preemiaid ja – mis eriti tore – toetusi, nt loometöö- ja projektitoetusi. Tundub, et muutus on seega üksnes verbaalne. Millegi tegemiseks, mingi konkreetse ülesande täitmiseks (esinemiseks, raamatu kirjutamiseks või tõlkimiseks) ei või enam küsida ega maksta stipendiumi, vaid hoopis „loometöötoetust“ või „projektitoetust“. 20. veebruaril kulkale uusi taotlusi saates tuleks seega vältida sõna „stipendium“ („autoristipendium“, „tõlkestipendium“) ning kasutada sõna „toetus“.
Oleks asi ainult nii lihtne! KultKS nõuab, et kulka nõukogu kinnitaks „Preemiate, stipendiumide ja toetuste maksmise alused, taotlemise ja taotluse menetlemise ning toetuse tagasinõudmise korra“. Siin aga kipuvad rahandusministeeriumi ametnike ja sihtkapitalide nõukogude arusaamad lahknema.
Jürgen Ligi kurtis seaduse muudatuse arutelul: „Toetuste, stippide ja preemiate puhul jääb kehtima tulumaksuvabastus. Kas see nii peab olema, on muidugi suur küsimus, aga kultuurkapitalis on omapärast rahastussüsteemi üksjagu ja seda kaitstakse kiivalt. See ei ole alati mõistlik. … Asjaosaliste jutu järgi, kes [kulka] otsuseid näevad, tehakse seal väljamakseid palju lõdvemalt kui riigis üldiselt. … kultuurkapitalis on rahandust ja üldse asja tundvate inimeste sõnul toetuste maksmisel valitsenud suhteline kaos. Seal ei ole tavapraktikat ja reegleid järgitud samal määral kui mujal. … See üks esindaja, kes seal on, on üks minu infoallikas. Ta on olnud väga õnnetu.“ Need hinnangud on karmid, aga seni ka põhjendamata.
Siit-sealt pudenenud kildude põhjal näib ministeeriumi filosoofia umbes niisugune: kulka eraldiste puhul on tegu maksusoodustustega, mis tuleb fikseerida seadusega, kuid kulka nõukogule on antud privileeg need ise määratleda. Maksuvabad saavad olla ainult säärased preemiad, stipid ja toetused, mille suurus, arv ja eesmärk on „Alustes ja korras“ täpselt fikseeritud.
Kuidas aga saab fikseerida toetuste arvu ja suurust, kui need sõltuvad konkreetsetest taotlustest ja sihtkapitali eelarvest? Asi on veel hullem: nimelt on tunda ministeeriumide soovi jätta eraldised, mis vähegi lõhnavad konkreetse töö või ülesande täitmise järele, tulumaksuvabastuseta.
Kolm küsimust
Varsti saabub kulka uus taotlemistähtaeg. Selleks ajaks tahaks kangesti vastuseid kolmele küsimusele, mis on jäänud segaseks.
1. Kas tulumaksuvabade eraldiste – preemiate, stipendiumide ja toetuste – arv ja piirmäärad peavad olema täpselt kirjas „Preemiate, stipendiumide ja toetuste maksmise alustes ning taotlemise ja taotluse menetlemise ning toetuse tagasinõudmise korras“? Kui jah, siis miks, millise normdokumendi alusel? Miks need ei võiks jääda sihtkapitalide eneste otsustada.
2. Arvestades, et mõne kultuurialase tegevuse tasustamist ei tohi enam nimetada „stipendiumi määramiseks“, siis kas seda (näiteks esinemist, raamatu kirjutamist või tõlkimist) tohib tasustada tulumaksuvaba toetusega?
Vastus peaks olema jaatav. TuMs § 19 (3) järgi on seaduses sätestatud toetus tulumaksuvaba. Toetuse saaja ja kulka vahel ei teki töösuhet ja kulka ei omanda õigusi teosele. EMTA kodukal on vastus küsimusele: „Mis vahe on töölepingul ja stipendiumilepingul?“ (http://www.emta.ee/index.php?id=31810 , see pärineb vist enne suvist seadusemuutust, mis stipendiumi mõistet kitsendas): „Selleks, et otsustada, kas tegemist on töösuhtega, tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet, millisel määral on töötaja allutatud tööandjale ehk milline on töötaja iseseisvuse määr …“ Tuleb „vaadelda järgmisi asjaolusid: kes määrab töö tegemise aja, koha ning viisi; kes maksab töövahendite eest; kellel lasub töö tegemisega kaasnev riisiko; kes saab tulu või kasumi; kas tööd tegev isik on arvatud organisatsiooni töötajate koosseisu ning kas ta allub selle sisekorrale.“
Niisiis, kas kulka tohib endiselt sõlmida lepinguid, millega määratakse tõlkijale loometöötoetus tuhat eurot, mille eesmärk on Sävidži „Elu mõtte“ tõlkimine, ning kohustutakse see välja maksma kirjastuse kinnituskirja alusel tõlke vastuvõtmise kohta? Või lepinguid, millega antakse Saalomon Vesipruulile loometöötoetust tuhat eurot teose „Leekiv armastus“ kirjutamise eest.
3. Kui aga eraisiku kultuurialast tegevust enam tõesti tulumaksuvabalt tasustada ei tohi, siis millised on võimalused seda tasustada koos tulumaksuga? Kes peab tulu deklareerima ja tasuma toetuse pealt tulumaksu või muud maksud? Kulka ei sõlmi ju loometoetuse saajaga töösuhet. Samuti ei olnud seadusemuutuse eesmärk kasvatada riigi tulusid, sest seletuskirjas öeldakse: „Seaduse muudatusel ei ole rahalist mõju, kuna Eesti Kultuurkapitali seadus viiakse kooskõlla kehtiva olukorra ja Kultuurkapitali senise toimimisega.“ Praegu kummitab kulkat surve sõnastada tulumaksuvabade eraldiste eesmärk võimalikult uduselt, et sealt mingil juhul ei kumaks vastu midagi töö järele lõhnavat.
