Aasta algupoolel ilmus Eesti pikima ajalooga arhitektuuriväljaande „Ehituskunst“ järjekorras 59. number. Kui palju on uued peatoimetajad, filosoof Eik Hermann ja arhitekt Karli Luik rõhke ümber asetanud? Missugune on diskursiivne tasand, milline toon tekstides preva­leerib ja milliseid väärtusi erinevad autorid hindavad?

Sihtrühmaks praktikud

„Ehituskunst” on alates esmailmumisest 1984. aastal läbinud mitu faasi, seda nii sisu, tegijate kui ka vormi osas. Esimesed numbrid sündisid arhitektide Ado Eigi, Ignar Fjuki ja Ain Padriku käe all ning kajastasid eelkõige Tallinna kooliks nimetatud arhitektirühma uudset, senisest mitmetahulisemat ehitatud keskkonna käsitlust. Arhitektuur pidi nende arvates olema inimkesksem ning see tuli uuesti siduda teiste loomevaldkondade ja ka ajalooga. Aastatel 1991–2004 oli eestvedajaks arhitekt-kunstnik Leonhard Lapin – tema perioodil liikus rõhk päevakajalistele teemadele ja valminud hoonetele. Kunstiteadlase Ingrid Ruudi toimetajaperioodi, mis kestis 2011. aastani, iseloomustab teooriakesksus ning rahvusvahelistumine, mh tõlkeartiklid ja intervjuud. 2012. aastal sai seni arhitektide liidu egiidi all ilmunud „Ehituskunstist“ kunstiakadeemia väljaanne. Arhitektidest peatoimetajad Aet Ader ja Kadri Klementi koostasid nelja aasta jooksul neli eri teemat – võimu, materjale, representatsiooni ja haridust – käsitlevat, eelkõige teooriale ja uurimuslikkusele rõhuvat numbrit.

Nüüdsed peatoimetajad, filosoof Eik Hermann ja arhitekt Karli Luik – mõlemad kunstiakadeemia doktorandid – deklareerivad eessõnas, et alates 59. väljaandest on „Ehituskunst“ „… ruumi­praktikutele suunatud, ruumiideede otsimisele pühendunud ajakiri …”, mille „… ambitsioon on olla radikaalselt kontekstualistlik” (lk 2). Siit võib välja lugeda soovi pöörduda teooriast konkreetsete näidete juurde, et tugevdada sidet nii Eesti ruumikonteksti kui ka arhitektuurieriala aktuaalsete, praktiliste probleemidega.

59. väljaandest joonistub tõesti välja, et probleemiseade on varasemaga võrreldes kitsam, keskendatum ning tekstide toon ja laad võiks pigem kõnetada praktiseerivaid, aga ka loomingulise uurimistööga tegelevaid arhitekte. Toimetajate soov teha algust „otsinguliinidega”, mis võiksid jätkuda „ülikoolistuudiotes, arhitektuuribüroodes ja ametnike kabinettides” (lk 4) justkui välistab (pigem unustab) laiema ruumi- ja arhitektuurihuvilistest lugejaskonna. Õnneks on uue numbri sisu siiski mitmeplaanilisem, kui lubab arvata too juhtkirjas sisalduv võrdlemisi elitaarselt mõjuv üleskutse.

Peateemad

„Ehituskunst #59“ püstitab juhtkirjas küsimuse, kuidas luua avalikku ruumi, mis sobib just meie kliimasse, mida iseloomustavad „lögased pooltoonid” ja „helkiva lumeta lõppematu november” (lk 4). Kahtlemata on kliima üks kõige enam arhitektuuri ja ehitatud keskkonda mõjutavaid nähtusi. Nii uus kui ka vana, nii rahvapärane kui ka professionaalne arhitektuur on pidanud alati arvestama ilmastikuga – temperatuuri, sademete laadi ja hulga, õhuniiskuse, valguse ja muude looduskeskkonna tingitud teguritega. Praeguses tehnoloogiast küllastatud maailmas, kus domineerib linnaline eluviis ning üha enam aega veedetakse konditsioneeritud õhuga siseruumides, on kerge unustada mitte ainult ilmastikunähtuste tekitatud raskused, vaid ka nende pakutavad võimalused.

Üks läbivaid sedastusi, mis „Ehituskunst #59“ kaasautorite tekstidest vastu kajab, on see, et meie moodsas keskkonnas võiks olla senisest palju enam klimaatilist variatiivsust. Eri põhjustel on moodsast elu- ja töökeskkonnast kujunenud arusaam – ning standardid! –, mille kohaselt peavad näiteks siseruumid olema võimalikult ühtlase ja neutraalse kliimaga. Temperatuuri ja õhuniiskuse kõikumist peetakse ebasoovitavaks ning tehakse tohutuid pingutusi, kulutatakse palju aega ja raha ühtse sisekliima loomiseks, ilmastikust tulenevate eripärade minimeerimiseks. Nii ehitusteadlane Lisa Heschong (lk 10–11), arhitekt Philippe Rahm (lk 23, 25), sisearhitekt Hannes Praks (lk 12–13) kui ka arhitekt Kiel Moe (lk 85) osutavad aga sellele, et meie elukeskkond võidaks, kui lubaksime oma vahetus keskkonnas suuremat klimaatilist variatiivsust. See rikastaks ruumikogemust ja sunniks enam märkama nii looduse kui ka ehitatud keskkonna rütme. Hannes Praksi sõnadega: „Ruum oleks mahlasem, kui see oleks kontrastsem” (lk 12).

Ruumitüpoloogiliselt kerkib artiklites üllatavalt tihti esile saun, olgu privaatse või avaliku ruumina. Saun on ruum, mida kasutades kogetakse mitte ainult väga erinevaid füsioloogilisi (temperatuurikontrastid leiliruumist jääauguni), vaid ka emotsionaalseid ja tunnetuslikke olukordi. Linlasele võib tunduda arusaamatu, kui tähtsat rolli mängis saunahoone vanarahva eluolus – saunas sünniti ja surdi, seal puhastuti ja karastuti, saun tõi kokku vaimse ja materiaalse ruumi. Valdur Mikita sõnul teeb sauna vägevaks „see, et tal on lõputu hulk funktsioone, alates inimese ravitsemisest, surnu ärasaatmisest kuni laste õpetamise või liha suitsutamiseni” (lk 118). Nagu osutavad Praks (lk 13) ning soome arhitektid Marco Casagrande (lk 99) ja Tuomas Toivonen (lk 122, 125), on saunaskäimise puhul tähtis osa rituaalil, kombestikul. Linnaelus on saunakultuur paraku transformeerunud ja see seostub kas pesemis- või pidutsemiskohaga. Toivonen püüab oma „Kulttuurisauna“ projektiga Helsingis luua teistmoodi avalikkust – propageerida saunaskäimist kui linnainimesi siduvat tegevust.

Kultuur ja loodus

Täiendava punase niidina jookseb kogumikust läbi kultuuri ja looduse vastandus, täpsemalt, vajadus too vastandus ületada. Moderniseerunud maailmas on looduslik tihti justkui represseeritud, kultuuri poolt alla surutud – kliima peab olema kontrollitud, ilmast tulenevad ebamugavused minimeeritud. Vähe on mitme kaasautori arvates uut arhitektuuri, mis püüaks tundlikult asukoha kliimat ära kasutada ja inimeste heaks tööle panna. Arhitekt Siiri Vallner osutab sellele, et „atmosfäärilisi nähtusi”, nagu valgus, loodus ja soojus, pole kerge käsitleda“ (lk 19), ent nende abil on võimalik luua eeldusi tavapärasest erinevatele ruumidele ja olukordadele, mis on seotud ainult selle konkreetse asukoha ja kontekstiga.

Vajadusele siduda kultuur ja loodus tihemini osutab ka tuntud soome arhitekt ja teoreetik Juhani Pallasmaa, kes tõdeb, et nüüdisarhitektuuris ei arvestata piisavalt ei palavuse ega külmaga, ei kuivuse ega niiskusega – alahinnatakse kohalikke tingimusi ja ilmastikuolusid (lk 46). Arhitekt ja linnaplaneerija Toomas Paaver märgib aga humoorikalt, et kuna Eestis „külmub-sulab, külmub-sulab” ning on „lörts ja läga, olukorrad ei püsi”, siis on ootused ehitusmaterjalidele väga suured: on vaja leida sobivaid linnaruumilisi lahendusi just lögase ilma puhuks (lk 32–33). Valdur Mikita heietab põhjamaisest psühhotüübist ja tõdeb, et lögane ilm, vaheperiood enne lumeperioodi, on „üks suur kannatus”, mis teeb siiski tugevamaks – kasvatab inimestes kannatlikkust, mida on tänapäeva maailmas üha vähem (lk 41), kuid mida on kindlasti vaja.

Üllatavalt (ja meeldivalt!) vähe on otsest juttu energiasäästust, mis esimesena ehitatud keskkonna ja kliimaseoseid vaagides pähe tuleb. Nii arhitekt Mihkel Tüür (lk 90–91) kui ka ameeriklasest arhitekt Kiel Moe (lk 79–86) osutavad sellele, kui ühekülgne on osa ehitusteadlaste ja inseneride käsitus energiakasutusest ehitusvaldkonnas ning sellele, et nutikamate lahendustega majad kasutaksid palju vähem tehnoloogiat. Moe sõnul on hooned väliskeskkonnaga tihedas dünaamilises seoses ning inimene võiks selle ära kasutada. Tema arvates on ehitusvaldkonnas kõige suurem energiakulu seotud mitte hoonete kasutuse, vaid hoopis materjalide tootmisega. Näiteks Eestis oleks säästlikum keskenduda betooni ja terase asemel puidule, leida puidukasutusele võimalikult palju väljundeid.

Diskursus

„Ehituskunst #59“ tekstide üldtoon on vaoshoitud, isegi külmavõitu, ei ole suuri emotsioone, provokatiivsust, jõulist vastupanu ega piiride kompamist. Säärane hillitsetus tuleneb tõenäoliselt peatoimetajate soovist mitte provotseerida, vaid hoida fookust, püsida teemas. Siin on tegemist ütluste ja mõtete kogumiga, mis üksteisele ei vastandu, vaid mis mängivad kokku, parematel hetkedel astuvad dialoogi. Tekstide tooni iseloomustab kohandumissoov, alateemad ja mikroprobleemide püstitused justkui laotuvad lugeja ette, domineerib asjalikult vaatlev probleemikäsitlus.

Järeldus võib olla küll liialdus, aga vähemalt „Ehituskunst #59“ põhjal jääb mulje, et uutele peatoimetajatele on olulisem arhitektuurieriala side sotsiaalsete teemade kui teiste loominguliste distsipliinidega. Tekstide väärtusraamistik on inimkeskne, humanistlik, peegeldades soovi pureda elulisi, mitte teoreetilisi probleeme. Esile kerkib teatav teenimise põhimõte või isegi nõue – arhitektile on (peaks olema) olulisem teenida ühiskonda kui tegeleda individuaalse eneseväljenduse, loominguga. Tekstide, eelkõige toimetusepoolne väärtusvundament on niisiis laotud eetika-, mitte esteetikakividest. Alandlikkus ja kollektiivsus on vooruslikumad kui geniaalsed individuaalsed ruumiloomesooritused.

Väärtusraamistikust tulenev alandlikkus või isegi allasurutus on üks põhjusi, mis lõikab ära „madalad ja kõrged toonid”, elimineerib sähvatused, üllatused, toob kaasa isegi teatavat igavust. Ent hillitsetust ja igavust ei pruugi võtta negatiivsena. Sellises asjalikus, rahulikus kulgemises on oma võlu ja põhjamaine, jahe meeleloogika, mis võib olla sobiv ja energiasäästlik viis ka külmavõitu kliimaga kohanemiseks. See asjalik rahulikkus pole kindlasti iseenesestmõistetav – see nõuab nii distsipliini kui ka rahunemisvõimet. Liigne rabelemine ja tundlemine võib külmavõitu kliimas saatuslikukski saada, sest kulutab liigselt vaimujõudu ja ihurammu. Vaikselt kasvav tüüakas tamm on jahedas kliimas vastupidavam kui kiirelt kõrgust viskav pappel, mis vananeb ruttu.

Vormistusest

Üldjoontes meeldiv graafiline kujundus kannatab mõnevõrra temaatilise ja tekstipaigutusliku hakituse all. Peatoimetajad on ühte numbrisse kaasanud väga erilaadseid tekste, kuid neid liiga mitme alateema vahel jaganud. Mõnda üksikteksti on veel omakorda hakitud, neid lõiguti eri plokkide vahele paigutades. Dünaamikataotlus annab küll kohati tulemusi, ent mõnikord on nii visuaalselt kui ka tekstiliselt raske uuesti järje peale saada. Möönan, et ega tänapäeval peagi kõik olema tingimata kaanest kaaneni loetav, üksikosad peavad välja kandma ka iseseisvalt. Ometi saaks tekstiplokkide ühtlasema jaotusega luua nii vormilt kui ka sisult mõjuvama terviku. Hektilist alateemade jaotust aitab rahustada sinakates ja hallides toonides graafika. Jahedad värsked toonid haakuvad orgaaniliselt peateemaga, kuid ei jäta mitte külmavõitu, vaid võrdlemisi empaatilise, ideeliselt läbikaalutud tervikmulje, millele sekundeerib taktiilse, katmata kaanepaberi valik.

Võib arvata, et eelarve ja ajaressurss oli toimetusel piiratud, ent peatoimetaja kõrvale keeletoimetaja kaasamine oleks aidanud vähendada näpuveana välja paistvaid trükivigu (seotama, kui peaks olema siduma, lk 13; illustreeride, kui peaks olema illustreerida, lk 35). Varem avaldatud tõlketekstide puhul oleks võinud olla juures nende ilmumisaeg ja koht. Üks terminoloogiline parandus – Pier Vittorio Aureli tekstis (lk 118) peaks sõna saun asemel kasutama mõistet termid – see on vanarooma kümblusasutuse nimetusena eesti keeles piisavalt juurdunud, et eristada seda moodsast avalikust saunast. Meeldiv, et väljaanne on läbivalt kakskeelne – säärast mitmekeelsust praktiseerib mitu kultuuriväljaannet (arhitektuuriajakiri MAJA, kunstiajakiri kunst.ee jm). Tahaks vaid loota, et sellega kaasneb ka aktiivsem rahvusvaheline levitustöö ning tõlkija pingutusi kroonib senisest arvukam välismaine lugejaskond.