Koos Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinnaga sõeluti välja ka tänavused kullaterakesed ehk meeldejäävaimad tekstikohad.

„Tunnistan, et ma polnud Tiitsaarest enne Kroonika artiklit ning selle põhjustatud kõmu midagi kuulnud. Olgugi et selles nimetatakse teda muuhulgas „kuulsaks luuletajaks“. Eelmisel nädalal sattusin lehetoimetuses kirjandustoimetajana seetõttu kolleegide tögava kriitika alla: miks pole Postimees populaarse ja kõmulise autori loomingut kajastanud? „Kohe kajastame!“ vastasin ning suundusin häbist ja huvist tiivustatuna rutakalt raamatukokku.“

Alvar Loog Nete Tiitsaare „Murtud südamete hooldusraamatust“ (Postimees 5. XI 2019)

„Aasta varem oli Sinijärv leiutanud sõna etnofuturism ja 1989. aasta juunis luges eesti huviline sellest esimest korda futuristliku nimega ajalehest „Edasi“.“

Tiit Hennoste Märt Väljataga luuleraamatust „Gladioolid“ (Looming 2019, nr 3)

„Kui need luuletused oleksid ARKi autosõidueksam, siis üksikud libastumised, mõned igavad luuletused, aga saab läbi, B-kategooria load saab kätte.“

Andrus Kasemaa Timo Marani luulekogust „Metsloomatruudus“ (Sirp 23. VIII 2019)

„Tegelt pole nii suurt vahet, kas oled naine või mees, või on su sugu hoopis laim. (Seda ma ei hakka sulle siin praegu rääkima, kuidas see käib, sa pead ise ikka lugema, et su teadvus avarduks natukene.)“

Vilja Kiisler Margit Lõhmuse proosaraamatust „Sterne“ (Looming 2019, nr 8)

„Ainus, mille juurde Grigorjeva saaks kindlaks jääda, on see, et Kivisildnikul ja Kunnusel ta ei imenud (ära ime ka Helmel, Sveta, lisaksin ma omalt poolt, aga mul on ka omad standardid ja põhjused, eks).“

Vilja Kiisler Sveta Grigorjeva luulekogust „American Beauty“ (Vikerkaar 2019, nr 4/5)