MARGARITA VOITESE (sopran) CD “Ave Maria” esitluskontsert Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus 21. XII.
Neeme Kuninga väga huvitavas Vikerraadio autorisaates “Ooperigurmaanid” ütles Helgi Sallo välja ühe valusa tõetera: me kipume masendavalt kiiresti unustama oma kõrge kullaprooviga isiksusi oma lähiminevikust, rääkimata kaugematest aegadest. Jutt oli tookord Georg Otsast, keda pole meie hulgas juba aastakümneid.
Ent nüüd tuleb juttu täiesti elavast, kuid 15aastase vaikimise järel uskumatus kõlakvaliteedis meie kuuldevälja tulnud Margarita Voitesest. 21. XII oli Rootsi-Mihkli kirikus tema heliplaadi esitluskontsert, kus Margarita Voites ja Ulla Krigul (orel) esitasid Giordani, Tosti, Luzzi, Mozarti, Schuberti jt “Ave Maria’sid”.
Ei saa salata, elamus oli uskumatu. Kui hea kasvatuse juurde kuulub mitte rääkida daami vanusest, siis antud juhtumi puhul sellest just võib ja peab minu arvates julgelt rääkima. Selles kontekstis toon näite kaugemalt. Hiljuti toimusid Münchenis ja Moskvas unikaalse baleriini Maia Plissetskaja sünnipäeva pidustused, kus ta kohtumisel publikuga tunnistas, et ega talle nooruses eriti ei meeldinud end ülearuste treeningtundidega koormata ja võib-olla see faktor, et tema lihased ei ole üle väsitatud, ongi tema ebatavaliselt pikaajalise lavaloleku saladus. Ka Voites on tunnistanud, et ega kodused pole suurt kuulnud tema partiide õppimisi. Ja kui meenutada tema pikaajalise koostööpartneri Therese Raide ütlusi, omandas Voites repertuaari meeletult nobedalt, haarates kõike nagu õhust.
Kuulates lauljat sellel kontserdil, tajusin järjekordselt üht vääramatut tõsiasja – kuivõrd loodus on oma seadustega meist vägevam. Ja kui palju on siiski asju, mis ei ole õpitavad ega ostetavad. Margarita Voitesele on kingitud kordumatu, ebamaiselt kauni tämbriga hääl, intuitiivne fraasikujundamise võime, mingi sõnulseletamatu häälelennutamise oskus. Hoolimata sellest, et ta on jõudnud küllalt soliidsesse ikka, aega, mil pea kõik sopranid maailmas on ammu lakanud laulmast, on tema hääles nii palju säilinud ja ilmunud ka lisaväärtus.
Aastate tagant on meeles üks Rossini ooperi “Türklane Itaalias” etendus, mil tuli tõdeda, et Voitese lüürilisele häälele ei olnud just kõige sobilikum selle partii madalam register. Praegu oli kuulda hoopis uue varjundiga esimese oktaavi kõla. Üldiselt on selline tessituuriline allapoole nihkumine tavaline, seoses kogemuste kogunemise ja dramaatiliste värvingute otsingutega, ning see on juhtunud paljude maailma suurte lüürilis-koloratuursete sopranitega (näteks Joan Sutherland, Renata Scotto).
Kuulanud hiljem kodus kogu CDd, pidin järjekordselt sisimas tunnistama – kuivõrd inimene sõltub ajaloost, tema keerdkäikudest ja oma sünniajast sellesse maailmaruumi! Kui Margarita Voites oleks sündinud XIX sajandi keskel kuskil Kesk-Euroopas, seisaks tema lauljanimi kindlalt parimate bel canto solistide nimistus. Sellesse perioodi kuulunud heliloojate Saint-Saënsi, Luzzi, Cherubini, Guidi ja sama sajandi lõpus tegutsenud Tosti (keda Verdi pidas samas ka oma kaasaja parimaks lauluõpetajaks) teosed on ilmselgelt Voitese pärusmaa.
Hea on olnud koostöö Vanemuise kammerorkestriga, kelle eesotsas Saksamaal õppiv noor dirigent Kristina Poska, salvestised on tehtud Tartu Salemi kiriku selleks väga sobiliku akustikaga saalis. Eriliselt sümpaatne on Rootsi-Mihkli kiriku oreli värvikus Aare-Paul Lattiku mängituna – tema registrite valikud on lummavad. Kogu plaadi kõlakvaliteet on olnud Priit Kuulbergi heade kõrvade hooleks. Kuigi CD-l on ka tänase päeva moevooludele lõivu maksvad Mozarti reekviemi Lacrimosa töötlus, lausa Sarah Brightmani stiilis Doyle’i “In Pace” põhimõttel igaühele midagi, kõlavad need musikaalselt ja annavad tunnistust tegija stiilitajust.
Siinjuures ei suuda maha vaikida nördimustunnet tõiga puhul: kuidas on võimalik, et sellise kunstniku elutööst on see CD esimene jälg?! Ja ometi on Jüri Kruusi altruistliku ja fanaatilise töö tulemusena valminud nelja CD (sic!) materjal kuskil lootusetus ooteseisus, sest kultuurkapitali 15 000 krooni pole piisav selleks, et need unikaalsed salvestised ka ooperisõpradele kättesaadavaks teha.
Pole see esimene kord, mil meie interpreetide salvestiste restaureerimine on seisnud püsti tänu ühe inimese tegutsemisele. Kui nüüdsetest uudistest saime kuulda järjekordsetest ümberkorraldustest seoses rahvusparkide ja nendel asuvate kultuuriväärtustega, mis omakorda tekitavad suuri küsimärke (kes mille eest hakkab hoolt kandma?), siis tahaks eelmainitule samuti vastust saada – kelle hool peaks see olema? Helijäljed meie lavakunstnikest on ju ka kultuurivaramu.