Ebaproportsionaalne poliitiline tähelepanu ja kulu nn maaelule on ainult pool kahju. Teine pool lisandub sellest, et linnalise enamuse vajadusi arvestav poliitika on jäetud tegemata. Linnaorganismi ehituse, majanduse ja loomusega tegelejaid ülikoolides küll pisut leidub, kuid pole näha et midagi sellest oleks jõudnud ka praktilisse kasutusse omavalitsustes. Valitsusvõim linnade arendamisega põhimõtteliselt ei tegele ja seda eriti siis, kui mõni linn juhtub poliitiliste konkurentide juhtida olema. Linnad, kus elab elanikkonna enamus ja mis maailma praktika järgi on arengu, uuenduse ja jõukuse kasvu mootorid, on Eestis jäetud täiesti omapead. Ja see on väga kallis.

Ei saa lõpuni välistada, et on võimalik välja mõelda mingi Eesti eriline, linnastumist vältiv, kuid siiski heaolu tagav arengumudel, kuid siiamaani pole maailmas ükski rahvas seda suutnud, kõik heaoluühiskonnad on linnaühiskonnad ning nende esirinnas on Põhjamaad oma peaaegu 90-protsendilise linnastumistasemega. Kui soovime nendega ühte sammu käia, peaks Eestis ammu kehtima linnaelu arengukavad ja strateegiad, olema asutatud linnaelu edendamise sihtasutused jne. Linnauuringud ja linnade ülalpidamiseks ning juhtimiseks vajaliku oskustööjõu koolitamine peaks olema oluline osa riigi koolitustellimusest ülikoolidele, mitte sealne ääreala harrastus.

Kuni linnade olemust Eestis ei mõisteta ega sellest isegi ei räägita, arenevad ja muutuvad linnad juhuslikult, võimalik ka, et konkureerivad aladel, kus ei peaks, ja tekitavad nii tarbetuid kulusid. Tõsi, kõik ei arene. Ida-Virumaa linnades kahaneb elanike arv maavaldadega ligilähedases tempos. Põhjuseks on see, et Narva välja arvatud, polegi tegu ju ajaloolise linnakeskkonnaga. Neil osaliselt linnalise väljanägemisega asumitel on puudu suurem osa linnale vajalikust taristust, puudu on ka plaan ja perspektiiv. Ja mõistagi ei saaks neid kohelda samade poliitiliste võtetega nagu näiteks Pärnut, Rakveret või Viljandit, rääkimata siis Tallinnast ja Tartust.

Peaaegu kõik valitsemisasutused külvavad regionaalpoliitilist raha, vana laulusalmi järgi öeldes „olgu põllul, metsas, soos, uhke neile on kolhoos”. Niinimetatud maaelu toetuseks uputavad ühesuguse suurejoonelisusega raha haridus- ja teadusministeerium, kultuuriministeerium, sise- ja kaitseministeerium, majandusministeerium, rääkimata keskkonna- ja põllumajandusministeeriumist. Regionaalpoliitika mädasus ja sihitus on sama avalik saladus nagu parteide rahastamisegi oma, ainult et kulu on tuhandeid kordi suurem. Kes seda revideeriks? Kes selle pillamise peataks?

Koostatava üleriigilise planeeringu „2030+” tegevuskava tööversioonis on esimese eesmärgina kirjas: „Olemasolevale asustusstruktuurile toetuva mitmekesise ja valikuvõimalusi pakkuva elu- ja majanduskeskkonna kujundamine”. Sellest lausest saab alguse põhjendamatu kulutamine linnarahva kahjuks ka lähitulevikus, sest nn olemasolevast asustusest kaob ka järgmisel kümnendil iga kuues küla (kui mitte rohkem), kuidas ka riik neisse mingit võimalusi pakkuvat keskkonda ei püüaks ehitada. Kuni linnade ja linnaelu arendamine pole iga riikliku poliitika tuum, ei hakka ka valgus paistma neis koridorides ja tunnelites, mida pidi Eesti loodab maailma rikaste ja vägevate hulka sammuda.