Detsembrikuu kontserdihuviline ei tarvitsenud sugugi muretseda, et jõulukuu muusikaline assortii oleks üknes ettearvatavalt pühademaiguline. Terve kuu jooksul oli nimelt võimalik peamiselt Tartu saalides kuuldud kooskõlade keskel olla tunnistajaks külluslikule valikule, mis võimaldas enne uue aasta tulekut jääda mitmeks viivuks mõtisklema palju laiemalt kui vaid pühadetemaatika üle. Tõsi, kes otsis iga-aastaseks pidepunktiks siiski mõnd tuttavat vana head jõulupala, leidis sellegi kontserdimaastikult kas või lisaloona suurema vaevata.

Kontserdikuu esimeses kolmandikus sai esmalt sukelduda kesk džässihelisid. Lauri Kadalipp State of Flow, koosseis, kus on trioks koondatud Eesti, Saksamaa ning Poola muusikud, astus Heino Elleri muusikakoolis „Jõulujazzil“ üles omamoodi „jõuluks koju“ kontserdiga, kuna Kadalipule oli see pärast rännakuid laias maailmas tagasitulek kodusaali. Peaaegu kaks tundi kestnud kulgemine töövool põhinevas muusikas ei jätnud kahtlust, et laval saavad kokku omavahelistest põrkumistest momentaanselt inspireeruvad muusikud. Avapala haaras kuulaja oma nõtkelt troopilisse embusse, mille taustal oleks idüllilise vaatega Tubina saali akna taga sadanud justkui sooja lund. Keskendunud ühisrännakus väljendus keskseks märksõnaks olnud „voolamine“ nii sisus kui ka vormis ning kujundeid anti hoolikalt ühest käest teise. Kuigi Kadalipp sõnas algul, et ei sekku muusika kulgemisse sõnadega, koorusid faktuuridest välja selgelt tajutavad hetked, mil ta oli solistina publikuga väga vahetus, katkematut sidet hoidvas dialoogis, kus muusika kõrvale polnud sõnu vajagi. Nii-öelda kojutulekukontserdist jäid kõrva veel kulgemismaastikest välja joonistunud õnneküllased päralejõudmised sopransaksofoni soolopartiis ning viitelise pärlina „Meil aiaäärne tänavas“ meloodia tsitaat, kusjuures tasub mainida, et Kadalipu kollektiiv ei harrastanud rikkalikku töötlust Kreegist sugugi vähem.

Sama nädala lõpus sai Vanemuise kontserdimajas ERSO ja New Wind Jazz Orchestra ühiskontserdil džässilaine jätkuks kuulda Duke Ellingtoni muusikat sümfoonilises võtmes. Nii „Jõulujazzi“ kui ka Ellingtoni kontsert oli iseenesest sissevaade ühe isiku (Kadalipu/Ellingtoni) muusikailma, kuid isiklikuma suunitlusega ning laiema kaarega maailmale sihitud heliilmade haare oli kindlasti erisugune.

Ellingtoni kontserdi parimad hetked sündisid vaieldamatult siis, kui mõlemad kooslused (eriti ERSO, kellele pole tegu igapäevamuusikaga) julgesid end täielikult välja elada. Avaloos „Harlem“ pandi ühendkoosseisu helinivoo ülempiir paika esimeste akordidega ning seejärel sai kogeda kireva pildina lahti rulluvat ekskursiooni Harlemisse, kus pöörati väsimatult ühelt tänavalt teisele ning hüpati peadpööritaval moel ühest pulbitsevast paigast järgmisse. Särtsakast energiast laetud kontserdi üks meelisosi oli aga selle teine pool, mis algas 1959. aastal kirjutatud „Kuninganna süidiga“ („Queen’s Suite“) hoopis maalilisemas meeleolus. Kolmandas osas „Le sucrier velours“ ehk „Sametine suhkrukauss“ suutis jutustajahäälest saksofonimeloodiaid saatev orkester tekitada imetabase fooni, mis kandis endas udusse uppuvate mälestuste tunnet. Kui virmalistest võiks muidu mõelda kui millestki laiast ja voogavast, siis Ellingtoni kaastööpartneri Billy Strayhorni sulest pärinevas süidi neljandas osas „Northern Lights“ („Virmalised“) sai põhjataeva maalritööst valgusmäng, milles leidus tulukestena viiteid tantsisklevale tangotemperamendile, ent ülejäänud süidiga võrreldes oleksin tahtnud näha paletil veelgi eredamaid värve.

Tavapärastest raamidest väljaastumist sai näha ja kuulda mujalgi. Segakoor HUIK! pakkus Tartu linna­muuseumis dirigent Ode Pürgi sõnul juba nüüdseks juurdunud traditsioonina võimaluse kuulata koorilauljatest moodustatud ansambleid. Kuigi linnamuuseumi saal mõjus meeleolu loomise mõttes küll sobivalt hubasena, ei ole see kontserdipaigana kahjuks taolise vokaalmuusika suhtes kuigi sõbralik, kuivõrd heli kipub paratamatult laiali valguma ning lauljatel on sageli raske end kuulda ja omavahel häälestuda. Tundus, et kõlapilt mõjus esiti veidi ehmatavalt ja pani näiteks Tormise laulu „Jõulud tulevad“ soovitust enam jõnklema.

Kasutatud ansambliformaat loob ometi omamoodi huvitava vastand­efekti, kus koosseisu väiksuses saavad võimenduda aspektid, mis suure koori puhul ehk alati nii vahedalt esile ei tule: ansamblis on kõik lauljad teravdatud tähelepanu all ning igaühe artistlik sisseelamine muusikasse (või ka selle puudumine) jääb silma. Siiski väärib esinejate julgus kindlasti tunnustust ning ansamblites esinemine on vahelduseks proovikivi ka koorilauljatele: see paneb laulja teistmoodi keskenduma ning igale lavakaaslasele kõrgendatud tähelepanu pöörama.

Pärast keskmisest kammerlikumat sissejuhatust koorimaailma sai taas lasta endale maalida pilte virmalistest, kui Tartu kuulajaid külastas Põhjalast inspireeritud (jõulu)kavaga Eesti Rahvusmeeskoor noore dirigendi Ingrit Malleuse juhatamisel. Suuresti rahvusromantilist mõttelaadi järgivate teoste keskel toimus esimene paeluv ümber­lülitus Rautavaara „Ave Maria’ga“, mis tõi eelnenud teostega võrreldes tänapäevasema loojakäekirja abil esile koori teravdatud palge.

Meeldejäävaim kavapõiming oli aga kontserdi lõpuossa sattunud virmaliste­karva kolmik, kus lumesärast peegeldusid vastu kõikvõimalikud pastelsed nüansid. Tõnu Kõrvitsa palast „The Night Is Darkening Round Me“ ehk „Öö pimeneb mu ümber“ (tenorisolist Kuldar Schüts) sai rahvusmeeskoori esituses pimeneva hilistunni asemel läbini elav, kirgastunud öö ning üks kontserdi paindlikumaid tervikuid, mis juhatas sisse Ola Gjeilo teose „Northern Lights“ ehk „Virmalised“. Eelviimasena kõlanud Jan Sandströmi seade Praetoriuse viisist „Üks roosike on tõusnud“ võiks minu meelest alati ühte ajahetke seisma jääda ja seda lõputult lahata, ent lõppes ka seekord oma ajatuses polüfoonilisi ahelaid sulatades siiski veidi ootamatult – ilmselt on seegi tunnistus rahvusmeeskoori haaravast esitusest.

Suures osas võõrkeelse repertuaari puhul oleks kavalehel väga tervitatavad ka tõlked: repertuaaris oli küll läbiv temaatiline joon, aga nii mõnegi (eriti soomekeelse) pala tekst aidanuks loo jutustamisele veelgi kaasa, kuna seekord kippus algusosa sulama küllaltki sarnase helikeelega kavast mõneti liiga eristamatuks.

Jõulupühade eelõhtul sai koorilaul veel oratooriumlikuma varjundi, kui Emajõelinna väisasid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste dirigeerimisel. Ettekandele tuli esinduslik valik barokkteoseid, kus ka kõige tagasihoidlikumast žestist sündis sületäite kaupa ülimalt nüansseeritud muusikat. Esiletoomist väärivad kõik solistid: Vivaldi „Gloria’s“ sopranisoolot laulnud Mariliis Tiiteri aval tämber sobis selleks otsekui valatult, samuti paitas kõrvu Yena Choi imepäraselt kerge ja lennukas soolo Händeli „Dixit Dominus’e“ kolmandas osas. Kontratenor Martin Karu pakkus publikule oma peegelselguses läbini nauditava esituse. Veel ühte sama autori muusika säravat sooritust oli tema esituses võimalik kuulda ligikaudu nädal hiljem koos kammerkoori ja barokk­orkestriga Voces Tallinn vahepeal mitu aastat oma taassündi oodanud „Messia“ ettekandel.

Jõulueelse kontserdi sümpaatseim oli mulle aga „Dixit Dominus’e“ lõpukolmandik, kus osas „Dominus a dextris tuis“ kasvas üksnes klavessiini motiivikast edasi võimas progressioon kogu orkestrisse ning dramaatika jõudis haripunkti osa „Conquassabit“ sõnadesse maalitud hävitustöö ajal. Kõigiti sümpaatne oli sellele järgnenud sopranite (Yena Choi, Laura Štoma) duett, kus demonstreeriti eelnenud pearaiumisele vastandlikke pikki looklevaid liine, mida koor tundliku pehmusega vaid õrnalt toetas. Mainimata ei saa jätta, et üllatajast esimese lisaloo, Erkki-Sven Tüüri verivärske „Hodie Christus natus est“ teine ettekanne näitas, et vähemalt uue muusika otsijale võib advendikalendri kõige magusam päev olla ka 23. detsember.

Peale eelkirjeldatu mahtus detsembrikuusse veel mitu meeldejäävat muusikalist momenti. Johan Randvere tõi klahvikõlinal Olustvere lossi kaasa Liszti suurepärase transkriptsiooni Mozarti „Ave verum corpus’est“, mis küündis mängutoosi tasasest helinast kontsertklaveri kogudiapasoonini. Liszti „Ballaadi nr 2“ tormiselt merelt sai ülejäänud kontserdi kontekstis ekstsentrilise, oma loojale iseomase põikena rännata Urmas Sisaski kaduvkaugesse universumisse, otse „Lõunataeva“ tähtede vahele. Hortus Musicuse valdavalt sajanditetaguse jõulukava ehtena kõlasid maarjalaulud: kuulda sai nii Monteverdi „Salve Regina’sse“ kirjutatud kontrastide ja ühekspüüdlemise vahel kõikunud duetti kui ka Tõnis Kaumanni „Ave Maria“ meloodias tabatud pehmust melismaatilises ning soojust täis tenoriliinis.

Kui ilutulestiku korraldamise või õigemini korraldamata jätmise teema tekitas aastavahetuse hakul siin-seal parasjagu poleemikat, siis need, kes uue aasta tulekut kuidagi ilma saluudita ette ei kujuta, võinuksid ehk minna 31. detsembri keskpäeval Vanemuise kontserdimajja aastalõpukontserdile. Selle avanud Britteni „Noor Apollon“ oli Tallinna Kammerorkestri, pianist Irina Zahharenkova ja dirigent Kaspar Männi erksas esituses nimelt tõeliselt ekstaatiline tulevärk. Keset katkematut kullasära väärivad aga toonitamist ka sissepoole suunatud hetked, mis olid pärit otsekui teisest (mõtte)ilmast ega lasknud pidulikkusel üleküllastuda.

Niisiis sai talvise tuisuna džässi­radadelt alanud ja virvamänguna üle kammerlikumate ning siis jälle orkestraalsemate väljade kulgenud kontserdikuu – ja kogu kontserdiaasta – igati väärika sädeleva lõppakordi.