Andile Kosi ja maailmakuulus ooperilavade täht Pauline Malefane musta Carmeni osas LAVi võidufilmis ?U-Carmen eKhayelitsha? (re?. Mark Dornford-May)
?Berlinale? ?ürii langetatud otsus oli üllatav, sest Lõuna-Aafrika Vabariigi võistlusfilm ?U-Carmen eKhayelitsha? seisis filmikriitikute gallupites 3+ positsiooniga küll tunnustust väärivate, kuid mitte liiderpretendentide esireas. Ettenägelikum võinuks olla ajalehtedes ilmunud arvustuste põhjal, mis ilmsesti muusikakriitikute sulest. ?Millised hääled, milline lust!? hüüab ühe kirjutise pealkiri ning teine lugu ennustab, et ?ooperi-ekraniseeringute hulgas paigutub ?U-Carmen eKhayelitshas? ühele esikohtadest. Mark Dornford-May seade (koreograafia) on imetlusväärne.? (Der Tagesspiegel 14. II 2005). Igatahes Berliini-taolises muusika-Mekas niisugust tunnustust väljendavad artiklid on suur asi.
Vanast uus
LAVi omanäoline ?Carmen? sai ilmuda tänu soodsate asjaolude kokkulangemisele. See, et Musta Mandri lõunaosa pole rikas ainult kulla ja teemantide poolest, vaid et sealt võib leida ning eksportida suurepäraseid naishääli, oli teada üsna ammu. LAVi lainelise plekk-katustega hurtsikute eeslinnast ongi pärit ka praegune maailmakuulus ooperilavade täht Pauline Malefane, võidufilmi must Carmen. Teine oluline eeldus oli, et viis aastat tagasi asus LAVi elama Inglismaa nimekas lavastaja Mark Dornford-May, kes asutas seal teatrikooli ning tegi mõne aja pärast ?Carmenist? oma lavaversiooni, millest on lähtunud moderniseeritud filmiekraniseering. ?Carmeni? sü?ee on kaasajastatud, tegevus toodud äsja apartheidist vabaks saanud LAVi olustikku, kus sülitsi vaesus, vanad tavad ja moodne elulaad. Oopus on tõlgitud zhosa keelde, mõndagi on muudetud ja ka välja jäetud. Sigaretivabrik on jäänud, toreadoor Escamillo asemel ilmub ooperilaulja Lulamile, kes tuleb vabaduspäevaks kodukohta kontserti andma. 130 aastat vana armudraama kohendatud libreto näib siiski funktsioneerivat. On muidugi põhimõtteline küsimus: kas pooldada klassikateose töötlusi või mitte. Nähtavasti leidis re?issöör Roland Emmerichi juhitud ?ürii selles osas konsensuse.
Kaks karu jäeti koju
Saksamaa võistlusfilmi ?Sophie Scholl ? viimased päevad? kui professionaalse töö kõrgtaset kinnitavad nüüd parima re?ii Hõbekaru re?issöör Marc Rothemundile ja parima naisosa Hõbekaru nimiosalist kehastanud Julia Jentschile, kes sai selle muide kätte oma 17. sünnipäeval. Nende kahe tööd ei saagi lahus vaadata. Sobiva näitleja leidmine nimirolli on küll väga oluline, ent sellise rolli vormistamine ongi lavastus. Täpne dialoogide re?ii, oskus oma visiooni puhtajooneliselt realiseerida on andnud tervikliku ja mõjuva teose.
Hõbedat ka USAsse
Parima meesosa Hõbekaru sai USA re?issööri Mike Millsi debüütfilmi ?Pöidlaimeja? peaosalist, 17aastast Justinit mänginud Loy Taylor Pucci. Lugu kujutab seesmise ebakindluse käes vaevlevat tundlikku noorukit, kelle stressiseisund peegeldub pöidlaimemise harjumuses, mis torkab vanematele häirivalt silma. Nad püüavad poissi võõrutada hambaarsti ja tablettide abiga. Justini eakohaseid arenguraskusi, tema tundlikkust, haavatavust, loidust, vedelat ükskõiksust ning tujukust mängib näitleja väga veenvalt. Virgutavate tablettide abil saab aga Justinist koolis äkki oma edukuse eest igati võitlev priimus. Ometi tulevad veel tagasilangused, abiotsimised marihuaanast, ka esimesed halenaljakad seksielamused. Igavavõitu perefilm lõpeb õnnelikult nagu enamik Ameerika oopusi: nooruk on enesekindlana teel New Yorgi ülikooli. Võib siiski küsida, kas Justini kena roll on ikka Hõbekaru väärt? Nagu sedagi, miks Ameerikast tehtud filmivalik tuli selline nagu ta oli ? keskpärane?
Sinise Ingliga ?Paradise Now?
Sinise Ingli auhinna koos 25 000 euroga sai parima Euroopa filmina Hollandi-Saksamaa-Prantsusmaa koostöös toodetud re?issöör Hany Abu-Assadi ?Paradise Now?. Linateoses analüüsitakse enesetaputerroristide psühholoogiat, nende enesehävituse ja terroriteo motiveeritust. Miks kaks lapsepõlvesõpra Khaled (Ali Shuman) ja Said (Kais Nashef), kes armastavad pärast laastavat tööd koos rahulikult vesipiipu tõmmata, on nüüd valmis viimast märtritööd tegema? Said on kollaborandi poeg, kes isa tõttu kannatab; Alid aga ootab töökoha kaotus. Nii et tahaks pigem elada kusagil paradiisis kui maises põrgus. Palestiina karmis maastikus jäädvustatud näitlejad mängivad paatose ja poosita. Tõde on see, et Hamasi ohvitseridel pole sealse kannatava rahva hulgast raske leida neid, kes enesehävitamiseks valmis. ?Paradise Now? pälvis ka Berliner Morgenposti lugejatest ?ürii auhinna.
Hiina avaldab muljet
Hiina on lihtsalt võimas. 1997. aastal jagasid Hiina ja Taiwan ?Berlinalel? kahe Kuldkaruga esikohta. Sellest ajast peale on sealt Saksamaale saabunud edukaid ?karukütte?.
Seekord sai ?ürii grand prix? ehk parima filmi Hõbekaru seni suurepärase operaatorina tuntud Gu Changwei re?issööritöö ?Paabulind?. Debüütfilmis kujutatakse ühe väikelinna töölisperekonna elu ajavahemikus 1977 ? 1984.
Viljakas re?issöör on jätkuvalt Tsai Ming-Liang, kellele anti Hõbekaru parima stsenaariumi kui väljapaistva saavutuse ehk filmi ?Tujukas pilv? loomise eest. Kriitika on leidnud, et kõiki tema filme võib võtta nõnda, nagu poleks nende vahel piire: kõik kõnelevad veest ja vaikusest, vihast ja viletsusest, seksist ja üksindusest. Vahel on Ming-Liangi linatöödele ette heidetud pornograafiat. Oma viimase filmi kohta lausunud re?issöör: ?Ma loodan, et vaataja lahkub ?Tujuka pilve? seansilt tundega, et on näinud väga erootilist mittepornot. Või muusikafilmi, mis pole muusikal?. Ming-Liangi taotlustest on aru saadud, tänavu sai ta ka Alfred Baueri auhinna (mis antakse otsingute eest filmikunstis) ning lisaks veel filmiajakirjanike ehk FIPRESCI auhinna põhjendusega, et see on antud ?inimsuhete allakäigu ning pornograafia kui nüüdiskultuuri sundosa tragikoomilise käsitluse eest?.
Lõpetuseks oleks naljakas küsida, kas pühapäeval fini?eerinud ?Berlinale? oli hea või halb. Festival oleks võinud olla parem, sisukam, koostatud kõrgema tasemega filmidest. Vastasel korral saab sellest foorumist keskpäraste filmide reklaamiüritus. Festivali direktoril Dieter Kosslickil on lepingu järgi veel viies ja viimane võimalus teha uus ja parem ?Berlinale? aastal 2006.