Ameerika indiaanlased on juba ammust ajast eestlastele tundunud eriliselt paeluvad, müstilised ja täidetud salapärase jõuga. Kas või Oskar Lutsu „Kevade” esimesel leheküljel mainitakse seda fenomeni, traditsioon on jõudnud loomulikult tänapäevani, vendade Urbide naisi niitvate mõistujuttudeni. Mis ime siis, et ka eesti etnodokumentalistid jätavad ugrid-mugrid-handid-mansid naftapuurtornide kasvu jälgima ja seilavad üle Suure Vee punanahku jäädvustama. Liivo Niglas on koos oma USA ja Norra sõpradega avastanud Põhja-California kaunite mägede vahel voolava jõe ääres lõhesid püüdvad põlisameeriklased, kes siiski ennast ise indiaanlasteks nimetavad, neid filminud ja sellest linateose ponnistanud.
Üldiselt oli seda filmi vaadates mulje, nagu vaataksid etnograafilisel ekspeditsioonil jäädvustatud videomaterjali, mida pole veel vormistatud. Või on filmi teinud inimene, kes pole kunagi näinud teisi dokumentaale. Pikad venivad kaadrid järgnevad üksteisele ilma selge kontseptsiooni või arusaadava struktuurita. Peamiselt on näha-kuulda kaks teemat: kalapüüdmine ja lõputu hala, kui halvad on asjad tänapäeval ning kui hästi olid lood kunagi ammu. Vahele pilte täiesti harilikust igapäevaelust, indiaanlaste „rääkivaid päid” jutustamas oma rituaalidest ning kauneid loodusvaateid. Meetripikkusi lõhekalu tõmmatakse jõest välja täiesti tavaliste tänapäevaste meetoditega nagu tülikaid merilõvisid jahipüssiga jahtides.
Indiaanlaste peamine vaenlane on muidugi kahvanägude käes riigivõim, mis on kunagi ehitanud jõele elektrijaamatammid ning piirab kalavarude vähenemise tõttu püügiõigusi. Indiaanlased aga arvavad, et kalad solvuvad, kui neid ei püüta, ja „ei tulegi enam”. Katkematu nostalgia saab filmis aga ootamatult vastu nina stseenis, kus üks edukas ja juhtiv hõimlane näitab põlenud bussivrakki, mis olevat olnud tema lapsepõlvekodu koos kaheksaliikmelise perega. Ei lähe asjad ka ainult halvemuse poole, ütleb võssakasvanud plekikolakas.
Film tekitas väga palju küsimusi, aga õnneks oli autorite kolmik esilinastusel kohal ja nad vastasid mitmetele. Tuli välja, et rituaale ei filmitud, kuna indiaanlased keelasid selle (filmis mainis keegi seda korraks n-ö mokaotsast). Üldse olevat indiaanlased kaamera suhtes väga umbusklikud ja see tundus õigustavat võetud materjali ebakindlat ja suhteliselt üksluist olemust – põnevat värki nagu ei saanudki üles võtta! Kui filmi järgi tundus, et põlisameeriklasi on piirkonnas vaid mõnikümmend, siis autorite jutu järgi olevat neid seal siiski tuhandeid. Kalapüük polevatki peamine elatusallikas, vaid pigem identiteedi hoidja.
Kogu selle info oleks vabalt saanud dokumentaali sisse lülitada mitmel moel, kuid valmis teoses oldi piirdutud väga minimaalse kaasteabega, mis esitatud tiitritena alguses ja lõpus ning subtiitritena filmi kestel. Üldiselt on mittespetsialistil üpris keeruline „Kalarahvast” jälgida ja mitmed eksiarvamused on kerged tekkima. Seda kinnitasid ka mitmed seansile järgnenud küsimused rahva hulgast.
Minul tuli aga hoopis selline mõte: kui palju on säilinud eestlaste kombeid ja rituaale näiteks saja aasta tagant? Hm… Null?! Selles mõttes on indiaanlased isegi heas seisus, kui nad teostavad vähemalt sadu aastaid vanu riitusi, olgugi et üsnagi moondunud kujul. Eurooplaste usud ja kombed kaovad ning ununevad vägagi kähku. Kes siis meid jäädvustama tuleb?