Vooluveekogud ja nende kaldaalad on ühed mitmekesisemad ja liigirikkamad looduslikud elupaigad, mis on tugeva inimmõju all. Jõgesid ja ojasid mõjutab põllumajandus ja metsandus, linnastumine, kuivenduskraavid, sängide sirgendamine ja paisud. Viimastel aastatel on hakatud paise jõgedelt eemaldama ja sellega koos heaks tegema kahju, mida inimtegevus on vooluveekogudele teinud. Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondi projekt „Liikide ja elupaikade soodsa seisundi ning maastike mitmekesisuse tagamine“, mis sai novembri lõpus toimunud vee ja soo päeva konverentsiga alguse, annab jõgede taastamisele hoogu. Selles artiklis anname ülevaate vooluveekogude probleemidest ja näitame võimalikke lahendusi. Lugemise teekonnal võite mõelda end vooluveekoguks või kujutada ette, et olete vooluveekogus tegutsev elusorganism.

Kujuta ette, et vaatad jõge kaugelt ülevalt linnupilgul. Näeme, et tegu pole pelgalt maastikus lookleva isoleeritud veesoonega, vaid omavahel ühendatud sidusa veevõrgustikuga. Vesi valgub suurelt alalt läbi pinnase veekogudesse. Nii jõuab veekogudesse toitaineid ja peeni osakesi, seda enam, mida rohkem on valglal intensiivselt majandatud põllumaad ja kuivenduskraave. Kraavid suurendavad jões ka peente setete hulka, mis piiravad looduslike protsesside, näiteks vee isepuhastumisvõime toimimist. Põllud on trüginud veekogudele väga lähedale, mõnel juhul isegi kitsa kümnemeetrise veekaitsevööndi sisse. Liigsete toitainete ja pestitsiidide vette jõudmist võiksid takistada puhveralad – laiemad loodusliku taimestikuga ribad veekaldal, kuid neile jäetakse harva ruumi.

Kujuta ette, et sa oled jõgi. Jõed on pika aja jooksul maastikku kujundanud. Liigutanud seal pinnast ümber – kulutanud ja kuhjanud, uuristades välja orge ja nõlvu, isegi taevaskodasid. Näiteks Tartus on Emajõgi kujundanud paigad, kus paljud meist tihti liiguvad: Riia, Vanemuise ja Jakobi mägi või Annelinna tasa­sus jõe lammialal. Selle pika aja jooksul on vee voolamine loonud eripalgelised ning mitmekesised sidusad vee- ja kaldamaastikud, mis on elurikkuse tulipunktiks.

Inimesed on jõemaastikke pikalt mõjutanud, kuid eriti suuri muudatusi viisime läbi eelmise sajandi teises pooles, kui mõtlesime välja võimsad masinad. Oleme ojasid, jõgesid ja nende kaldaalasid killustanud, piiranud ja lihtsustanud. Oleme rajanud püsivaid paise, kaevanud sirgeks ja sügavaks ülemjooksud ja lisaojad ning eemaldanud kallastelt looduslikku taimestikku. Inimtegevuse tagajärjel valitseb vooluvetes harjumatu vaikus. Maailma jõgedes ja ojades on liikide kadumine olnud kaks korda kiirem kui metsades ja ookeanides.¹ Viimase 50 aastaga oleme maailmas hinnanguliselt kaotanud 84% mageveekogusid asustavate selgroogsete populatsioonide isenditest.² Euroopa magevete rändekaladest oleme sama ajaga kaotanud koguni 93%.³

Kujuta ette, et seisad umbes 60 aastat tagasi sirgeks kaevatud jõelõigu ääres. Jõelõik ise on sirge ja ühetaoline – veesügavus ei varieeru, põhi on ühtmoodi liivane või mudane. Vette pole kukkunud peaaegu ühtegi puud. Kui mõni puu on kaldal vanemaks kasvanud ja kukubki, siis jääb ta kõrgete kallaste vahel vett puutumata õhku. Suurvee ajal ei pääse vesi ümbritsevale lammialale. Jõeelustikul on selles paigas raske. Veeputukatel ja kaladel on puudu sügavamatest pelgupaikadest. Putukatel pole munemispaikadeks piisavalt vees olevaid kive ja puutüvesid.⁴ Sirge jõe perioodiline kiire vool uhub suurvee ajal kevadel koorunud kalamaime ja putukavastseid allavoolu.^5,6

Jõgi ja kaldaala on omavahel vastastikku tugevasti seotud, kuid elupaiga degradeerumise tõttu on sidusus suuresti katkenud. Veeputukaid koorub ja lendab veest välja vähem, mistõttu on toidulaud kaldal elavatele ämblikele, mardikatele, kahepaiksetele, lindudele ja nahkhiirtele ahtam. Loodusliku kaldataimestiku vaesuse tõttu kukub jõkke vähem putukaid, kes oleks kaladele toiduks. Jaapanis tehtud uuringu kohaselt moodustavad kohaliku lõhilase aastasest toitumisest üle poole kaldalt vette kukkunud putukad.⁷

Kujuta ette, et oled oja, mis voolab läbi linna. Iga viies Eesti jõgi ja oja on mõjutatud linnastumisest. Võtame siin näiteks Jaamamõisa oja Tartus. Sabapidi ulatub oja linnast looduskaitsealale. Oja „keha“ voolab läbi kortermajade ja garaažide piirkonna. Siis jõuab kätte lõik, kus oja on päevavalguse eest peidetult surutud voolama tänavaalustesse torudesse. Jupiti on ojasäng kopaga kaevatud sirgeks, järskude servadega kraaviks, et rajada uusi tänavalõike ning juhtida vesi kiiresti läbi linna. Oja kaldaid ääristavad asfaldiga sillutatud pinnad, kust vihmavalangutega voolab ojavette liiklusest pärinev reostus.

Elusolendeid linnaojja ja kaldale jagub, isegi praegusel kahjustunud kujul. Veeputukad, kahepaiksed, mudamaimud ja luukaritsad, isegi mügrid on leidnud linnaojas endale elu- ja pelgupaiga. Samas on läbipääs Emajõest Raadi looduskaitsealani, mida linnaoja sini- ja rohekoridorina pakkuda võiks, läbi lõigatud.

Kujuta ette, et sa oled puruvana, kellele meeldib maanduda vette kukkunud puutüvele, jalutada vee alla ja sinna muneda. Osa puruvanasid on vooluveekogudes „ökosüsteemi insenerid“ – oma elutegevuse käigus kujundavad nad keskkonda teistele liikidele sobivamaks. Mõned ehmestiivaliste liigid koovad näiteks toidu püüdmiseks vastsena jõepõhjas püünisvõrke, mis hoiavad osakesi jõepõhjas paigal ja tekitavad mitmekesist elupaigaruumi ka teistele liikidele.

Ehmestiivaliste arvukust ja mitmekesisust piiravad inimese loodud keskkonnategurid. Esiteks on neile probleemiks elupaikade killustatus. Paljud liigid pole võimelised läbima ulatuslikke inimtekkelisi maastikke. Teiseks ei meeldi ehmestiivalistele, kui jõgi on pikalt sirge ja pole leida struktuure, kuhu muneda – puuduvad vette kukkunud puud või veest välja ulatuvad kivid. Ligi kolmveerand vee-selgrootutest vajab munemiseks mõnda objekti.⁸ Kui ei ole kohta, kuhu maanduda, jäävad munad munemata. Nendest munadest kooruksid paljudele jõeloomadele nii vajalikud toiduobjektid. Ka inseneritöö veekogu põhjas jääb tegemata. Vooluveekogu toiduvõrgustik hakkab lahti hargnema nagu vardalt maha tulnud sall.

Kujuta ette, et sa oled lõhe. Otsides head kohta soojätkamiseks, on lõhed äärmiselt valivad. Nad vajavad puhast vett, kiiret voolu ja kruusast põhja. Eestis sobib neile vaid pisut üle kümne jõe, nendestki praegu vaid lühikesed jupikesed enne takistavaid paise. Eesti jõgedel olevast tuhandest paisust on ligi kolmveerand kaladele ületamatud.

Koos Eesti mereinstituudiga oleme lõhesid uurinud Kunda ja Keila jões. Seal on lühikesed jõelõigud, mis on lõhedele just täpselt õiged. Kuna selliseid väga sobivaid elupaiku on lõhedele alles jäänud vähe, kogunetakse sinna sigimishooajal suurte parvedena. Paraku pole väga tihedalt ühte kohta kogunemine lõhedele hea lahendus, sest sellises keskkonnas võivad levima hakata haigused. Ka Kunda ja Keila jões on paljudel lõhedel nahal kummaline limakoorik, mida kaua peeti seenhaiguseks. Geenianalüüsid aga seda määrangut ei toetanud ja praegu ongi lahtine, mis haigus meie lõhesid ikkagi kummitab.

Kujuta ette, et oled noor jõekarp. Sul on oma lühikeses elus juba olnud palju õnne – sa oled edukalt kinnitunud kala lõpustele ja seal parasiidina toitudes kasvanud suuremaks ja tugevamaks. Nüüd oled valmis iseseisvaks eluks – sa kukud kalalõpustelt. Langed, langed ja tuleb põhi. See ei tundu aga päris õige, kuidagi umbne on. Kaevad end oma limusejalaga sügavamale, kuid seal pole hea olla.⁹ Tuled tagasi põhja peale, kuid kuskil ei paista sobivat kohta ja sa oled nii väike ja aeglane, et üldsegi kuhugi kaugele liikuda. Meie suured karbid on keeruka eluringiga ja seetõttu tundlikud liigid. Ebapärlikarbi puhul paistabki praeguses olukorras just põhjas elamise etapp kõige keerulisem olevat.

Üksteist võimendavatel põhjustel, näiteks kraavidest ja põldudelt tulevate liigsete osakeste ja toitainete ning ebapiisava sängi varieeruvuse tõttu, ummistub põhi laialdaselt. Seetõttu ei toimu põhjas piisavalt veevahetust ja hapnikusisaldus on väiksem. Põhi on aga elupaigaks paljudele. Jõepõhi on justkui bioreaktor ja kui seal puuduvad vajalikud tingimused, siis on elustiku arvukus ja mitmekesisus väiksem. Samuti on sel juhul jõevee isepuhastumisvõime piiratum.

Kujuta ette, et sa oled taim, näiteks õrn lemmalts vee ja kalda piiril. Oled kevadel ja suvel tolmeldajaid meelitanud, seemned suureks kasvatanud. Paiskad seemned endast eemale ja mõned satuvad vette. Soovid neile head teed ja loodad, et allavoolu leiavad nad hea koha, kus tärgata. Jõgi on aga sirgeks kaevatud ja kiire voolu tõttu ei õnnestu seemnetel kaldasse kinnituda. Edasi tuleb paisjärv. Paisude tõttu jõuab allavoolu vähem ja vähemate taimeliikide seemneid, mistõttu mõjutab pais kallaste taimekooslust.¹⁰ Sellel on muu hulgas omakorda mõju tolmeldajatele ja liblikatele.

Kujuta ette, et sa oled konn, kellele meeldib niiske ala. Selline ala on jõe lammialal, kuid selle on üle ujutanud paisutatud tehislik järv. Paisjärves elavad kalad, kes söövad kulleseid, ning soppideta järskude kallastega veekogus on konnapoegadel raske sobivat elupaika leida. Mis võiks aga olla paisjärve asemel? Eesti tasase maastiku tõttu on mitmed paisud ehitatud kohtadesse, millest ülesvoolu on varem olnud märjem lammiala.

Lammiala on mõiste, mida aina enam ühenduses jõgede taastamisega kasutatakse, kuid kohati jääb mulje, et nende alade väärtust ei tajuta. Tegu on kohaga, mida jõgi on omasoodu pika aja jooksul kujundanud. Seal on erineva kõrguse ja niiskustasemega kohti. Voolavat vett ja seisvat vett. Ajutisi ja püsivaid tiike-lompe. Jõega ühenduses ja jõest eraldatud seisuveekogusid. Selline mitmekesine elupaik toetab bioloogilist mitmekesisust. Kui sa oleksid konn, leiaksid sa lammialal kergesti endale laugete nõlvadega kaladeta lombi, kus sigida.¹¹ Ja su kasvavaid võsukesi ootab lammil lai ja rikkalik looduslik eluala.

Konni elab ka linnas. Eestis on kõik kahepaiksed ohustatud ja nende olemasolu linnas annab meile võimaluse midagi nende heaks kohapeal ära teha. Viisime suvel Tartu Roheringi LIFE-projekti raames läbi põhjaliku liigirikkuse inventuuri, mille käigus Riinu Rannap ja Elin Soomets-Alvar uurisid läbi paljud Tartu suuremad tiigid ning leidsid viit liiki kahepaikseid.

Oma õrna naha ja osaliselt naha kaudu toimuva hingamise tõttu on konnad vee kvaliteedile äärmiselt tundlikud. Et konn oleks linnaveekogus terve, peab vesi seal olema puhas. Lisaks ei tohiks veekogus elada suuremaid kalu, sest kalad panevad konnakullesed nahka ning mõjutavad vee kvaliteeti ja tiigikooslust. Kui linnaveekogu kaldad on liiga järsud või betoonist, siis ei õnnestu konnal seal sigimiseks head paika leida ja konnapojad ei pääse pärast metamorfoosi veekogust välja. Taimestik veekogu kallastel on samuti leviku seisukohalt määrava tähtsusega. Madal väheliigiline roheala ei toeta putukate liigirikkust ja konnal jääb kõht tühjaks. Veekogude seisund, kalda laugus/järsakus ja ümbritseva ala hooldusmeetodid mõjutavad seega nii kahepaiksete arvukust, tervislikku seisundit kui ka asurkondade ühendatuse kaudu geneetilist mitmekesisust.

Võtame aega taastamise olemusse süvenemiseks. Ojade, jõgede ja nende kaldamaastike taastamise puhul peaksime täpsustama sagedasti segadust tekitava mõiste – jõe taastamine – sisu. Mida me vooluveekogusid taastades õieti teeme? Kas taastame mõne liigi arvukust? Kas taastame ajaloolise voolusängi kulgemist? Kas taastame looduslike protsesside toimumise võimalikkust?

Vooluvete taastamist uurivate teadlaste suust kuuleb üha enam praktilist soovitust võtta eesmärgiks looduslike protsesside taastamine. Sellega ei püüta tingimata taastada ajaloolise olukorra koopiat ega keskenduta ühele liigile, vaid nihutada rikutud elupaika sinnapoole, et toimuksid sellele paigale omased looduslikud protsessid. Need toetavad bioloogilise mitmekesisuse kasvu ja on omakorda aluseks tervele ja tugevale ökosüsteemile, toetades ka inimest ennast.

Siiski tuleb meeles pidada, et mõned liigid on juba nii ohustatud ja ka elupaiga osas nii nõudlikud, et taastamisel tuleb eesmärgiks võtta kiiresti neile sobivate tingimuste loomine. Sellisteks liikideks on näiteks ebapärlikarp ja must-toonekurg. Taastades neile sobivad tingimused loome eeldused ka looduslike protsesside toimimiseks.

Vahel on taastamine ise päris suur häiring. Seepärast tasub asukohapõhiselt läbi mõelda, kas näiteks looduslike protsesside taastamiseks tasub kaevata uus looklev säng või on sirgeks kaevatud oja juba aastakümnete jooksul ise piisavalt looklema hakanud ja piisab sinna looduslike voolutakistuste lisamisest, veekaitsevööndi rangemast rakendamisest ja aja andmisest.

Arvestades meie ojade, jõgede ja nende kaldaalade praegust seisu peame otsa vaatama tõsiasjale, et olukord on halb. Tehes kosmeetilisi või ka suuri muudatusi vaid lõiguti, ei pruugi mõju kaugele ulatuda. Eestis on üle 5000 km ojasid ja jõgesid sirgeks kaevatud (Jürgen Karvak, kaardianalüüs). Meil on vaja vooluveekogusid ja nende kaldaalasid vaadata ja ka seadustes käsitleda ühtse seotud maastikuna ning taastada looduslike protsesside toimimine suuremal skaalal ja senisest kiiremas tempos. Erandiks on paisud, mille puhul lammutamine toimub kohalikul tasemel, kuid looduse taastamise hea mõju ulatub kaugele üles- ja allavoolu.

Nii saame taastada vooluveekogude rolli väärtuslike elurikkuse tulipunktidena ning sini-rohekoridoridena, mis seovad kokku killustunud looduslikud elupaigad antropogeensetele mõjudele allutatud maastikus. Vooluveekogude ja nende kaldavööndi tähtsustamine parandab eluslooduse seisundit ka ümbritseval maastikul, seega tasuvad investeeringud vooluveekogude heasse seisundisse ära suurte intressidega.

Nüüd tutvustamegi lahendusi, mida juba on rakendatud või plaanitakse ette võtta vooluvete murekohtade lahendamiseks.

Maailmas on viimastel aastakümnetel jõgesid ja ojasid linnaruumis üha rohkem hindama hakatud. Torudesse peidetud linna vooluveekogusid tuuakse päevavalgele ja neist kujundatakse looduslikud sini-rohealad, mis on ligipääsetavad ka inimestele. Kliimamuutuse ajastul aitavad targasti planeeritud vooluveekogud linnade üleujutusi puhverdada ja nende rohelised kaldaalad jahutavad linnaruumi.¹² Soojal suvepäeval võiks linnaelanikel olla võimalus torgata varbad ojja ning leida varju kaldaäärsete puude all jalutades.

Tartu linnas taastame Roheringi projektiga räämas seisundis Jaamamõisa oja, mis suviste

uuringute kohaselt on isegi kehvas seisus olles üks Tartu liigirikkamaid piirkondi. Jaamamõisa keskosa juurde on Tartu üliõpilaste looduskaitseringi vabatahtlikud rajanud kodumaiste taimeliikidega niiduala, mida hooldatakse vikati ja rehaga. Kesk-ülemjooksu soovime kujundada lineaarpargiks, mis seob linnasisesed rohealad nii inimese kui teiste liikide jaoks Raadi looduskaitsealaga. Oja alamjooks on praegu kilomeetri ulatuses Annelinna tänavate all torudes. Analüüsime oja päevavalgele toomise võimalusi. Linnaojasid peaks üha enam käsitama kui linnaruumi võimalusi nii inimese kui ka looduse heaks.

Paisude eemaldamisega aidatakse kalu ja ka teisi jõgede vabast voolust sõltuvaid ja jõeelustikuga toiduvõrgustike kaudu kokku puutuvaid liike. Paisude keskkonnamõju vähendamiseks on olemas strateegiad ja plaanid ning selleks on viimastel aastatel eraldatud ka raha. Siiski võib takistusena ilmneda vähene teadlikkus paisude mõjust looduskooslustele ja seetõttu jääb puudu ka motivatsioonist lahendustesse investeerida. Hea kommunikatsiooniga saab kalade ja jõgede heaks palju ära teha.

Paisudeta jõevool aitab kaasa mitte ainult kalade vabale rändele, vaid ka taimeseemnete levikule, toetades nii mitmekesiste kaldakoosluste arengut. Kaldataimestikku saab lisaks toetada ka mitmekesisema voolusängi taastamisega. Paisude avamine turgutab ka meie jõekarbipopulatsioone, suurendades peremeeskalade arvukust ja liikumisvõimalusi. Karbivastsed ei saa muudmoodi kiiresti liikuda, eriti vastuvoolu, kui kalade abiga. Samuti vajavad jõekarbid seisva paisjärve asemel voolava veega elupaika. Karpidele meeldivad ka kallaste kodumaise taimestikuga puhveralad, mis püüavad kinni liigsed peened setted ja toitained. Puutüved ja kivid vees loovad varieeruva elupaiga, kus suuremal hulgal karpidel õnnestub sattuda neile sobivale pinnale jõepõhjas.

Paisude avamise üle otsustades põrkuvad looduskaitsealaste huvidega muud huvid, näiteks ettevõtlusvabadus, omandiõigus, muinsuskaitselised, kogukonna ja rekreatiivsed huvid. Nende probleemide lahendamist (teadlikkuse suurendamist, ka õiguslikul tasandil) toetaksid kohalikke olusid kajastavad värsked teaduslikud andmed selle kohta, kuidas paisud mõjutavad meie kalade geneetilist mitmekesisust. Oma töörühmaga oleme mereinstituudi ja maaülikooli teadlaste toel läbi viimas mahukat uuringut kalade geneetilise mitmekesisuse kohta paisuga, kalapääsuga ja paisuta jõgedel. Uuringusse on kaasatud 15 oja ja jõge, proove on kogutud üle 1500 kalalt. Sellisest uuringust võib tulevikus olla kasu paisudega seotud vaidluste ja kohtuasjade lahendamisel.

Linnaveekogudes elavatele liikidele on samuti rohkelt elupaiga parandamise võimalusi. Tartus võiksid Emajõe lammialal olla madalad lombid kahepaiksetele sobivaks elupaigaks ja nende toetuseks on linnaruumis võimalik hõlpsasti üht-teist ära teha. Esimene samm Euroopa Komisjoni rahastatud ning Tartu linna ja Tartu ülikooli koostöös läbiviidavas LIFE-projektis linnakonnade heaks oli Supilinna tiigi puhastamine. Puhastatud tiigil saavad olema kahepaiksetele sobivamad lauged kaldad ning kaldale istutatakse-külvatakse kohalike vee- ja niidutaimede liike.

Mujal Tartu rohealadel püüame koostöös linnaga kahepaiksete võimalusi parandada muudetud hooldusrežiimiga – Tartus on üha rohkem rohealasid, kus niidetakse harvem ja kuhu külvatakse ka kohalike niidutaimede seemneid. Suvised uuringud näitasid, et sellel on putukate liigirikkusele ja arvukusele suur mõju. Rohkem putukaid tähendab rohkem toitu konnadele.

Suvise uuringu põhjal tuvastasime Anne kanali kaldalt madala ajutise lombi, kus kudesid rohukonnad. Suveks see lomp läbini kuivas, mistõttu polnud konnadel võimalik seal oma elutsüklit läbida. Sügise lõpus kraapis kopp konnalombi pisut sügavamaks ja kaldad tehti hästi laugeks. Peale konnade on muutused kasulikud teistelegi vee- ja kaldaloomadele, kaasa arvatud inimestele, kes saavad tutvuda nii konnade eluga kui ka veeta mõnusalt aega vee lähedal. Ala konnalombi ja kanali vahel jäetakse intensiivsest niitmisest välja, et võimaldada konnapoegadele toitumis- ja rändamisala.

Mitte ükski tegevus, mille tulemuseks on jõeelupaikade taastamine või ise taastuda laskmine, pole ülearune. Jõgesid kahjustav tegevus ei tohiks enam kusagil lubatud olla. Jõed ja ojad tuleb au sisse tõsta, hoida ja vajaduse korral taastada. Vooluveekogude mõju ulatub kaugele jõe kitsastest kallastest. Oja- ja jõekoridorid on ühendajad suuremate rohe- ja kaitsealade vahel ja seovad sini-rohevõrgustikuna kokku meie killustunud looduslikud elupaigad.

Lõppu lisame mõned mõtlemiskohad edaspidiseks tegutsemiseks. Esiteks, kuna vooluveekogude hea seisund on looduskaitselisest vaatenurgast niivõrd prioriteetne eesmärk, tuleks läbi mõelda reeglid. Praegu on kujunenud olukord, kus põllumajandus ja metsandus mõjutavad allavoolu looduskaitsealade vooluveekogusid, kuid samal ajal on piiratud vastupidise olukorra tekkimine taastamise planeerimisel, ka kaitseala piiranguvööndis, kus kaitseväärtuste puhverdamine peaks olema esmatähtis. Kui me juba otsustame järgida topeltstandardeid, peaksid nendest võitma looduskaitselised, mitte majanduslikud huvid.

Teiseks, sirgeks kaevatud ojades ja jõgedes, eriti eesvooludes, ollakse praegu automaatselt vastu looduslikele voolutakistustele nagu puutüved ja kivid. Sellise lähenemisega elimineerime suure osa elustikust. Mäletate, ligi kolmveerand veeputukatest vajab munemiseks objekti vees? Siin on ametkondadel, organisatsioonidel ja teadlastel vaja kokku panna üksteise teadmised, leidmaks kompromiss. Eluvaesed ja kehva veekvaliteediga jõed ei tohi olla majandustegevuse tagajärg. Nende taastamine ja puhastamine läheb aina kallimaks. Põudade sagenedes ei saa me endale lubada ka vee raiskamist praeguse kuivendussüsteemi kaudu.

Kolmandaks, meie kõigi suureks proovikiviks on vooluvete hea seisundi väärtuse selgitamine avalikkusele. Voolu­veekogude taastamist ei tohi põhjendada kui vaid Euroopa Liidu seatud kohustust, mida me „kahjuks“ täitma peame. Visualiseerime, millise väärtusliku ala saame pärast jõe taastamist, samal ajal mõistes ja mitte pisendades muret, et kohalikud kaotavad endale harjumuspärase avara paisjärve. Õnneks saab ka taastatud jõe ääres ja lammialal toredalt aega veeta.

Jürgen Karvak on Tartu ülikooli vooluveekogude ökoloogia nooremteadur.

Tuul Sepp on Tartu ülikooli loomaökoloogia professor.

1 M. Grooten, R. E. A. Almond (Eds), Living Planet Report – 2018: Aiming Higher. WWF, Gland, Switzerland 2018.

2 M. Grooten, R. E. A. Almond, T. Petersen (Eds), Living Planet Report 2020 – Bending the curve of biodiversity loss. WWF, Gland, Switzerland 2020.

3 World Fish Migration Foundation. The Living Planet Index (LPI) for

migratory freshwater fish – Technical Report 2020.

4 Andreas Hoffmann, Daniel Hering, Wood‐Associated Macroinvertebrate Fauna in Central European Streams. – International Review of Hydrobiology 2000, 85, lk 25– 48.

5 J. H. F. de Brouwer, M. H. S. Kraak, A. A. Besse-Lototskaya, P. F. M. Verdonschot, The significance of refuge heterogeneity for lowland stream caddisfly larvae to escape from drift. – Sci Rep 2019, 9.

6 Daniel Palm, Fabio Lepori, Eva Brännäs, Influence of habitat restoration on post–emergence displacement of brown trout (Salmo trutta L.): A case study in a Northern Swedish stream. – River Res. Applic. 2010, 26, lk 742–750.

7 Colden V. Baxter, Kurt D. Fausch, W. Carl Saunders, Tangled webs: reciprocal flows of invertebrate prey link streams and riparian zones. – Freshwater Biology 2005, 50, lk 201–220.

8 Samantha Jordt, Brad W. Taylor, A rolling stone gathers no eggs: the importance of stream insect egg laying natural history for stream restoration. – Ecology 2021, 102.

9 Heini Hyvärinen, Mari Saarinen-Valta, Eero Mäenpää, Jouni Taskinen, Effect of substrate particle size on burrowing of the juvenile freshwater pearl mussel Margaritifera margaritifera. – Hydrobiologia 2021, 848, lk 1137–1146.

10 David M. Merritt, Ellen Wohl, Plant dispersal along rivers fragmented by dams. – River Res. Applic. 2006, 22, lk 1–26.

11 Meredith A. Holgerson, Adam Duarte, Marc P. Hayes, Michael J. Adams, Julie A. Tyson, Keith A. Douville, Angela L. Strecker, Floodplains provide important amphibian habitat despite multiple ecological threats. – Ecosphere 2019, 10.

12 Abigail Hathway, S. Sharples, The interaction of rivers and urban form in mitigating the Urban Heat Island effect: A UK case study. – Building and Environment 2012, 58, lk 14–22.