Autori enese uurimisvaldkondi peegeldab see, et kogumikku on sattunud üpris palju historitsistlikke ehitisi. Paljud teised Eesti arhitektuuriteadlased ei ole neostiilides rajatisi nagu Rüütelkonna hoone Tallinnas Toompeal või punasest tellisest Tartu Peetri kirikut ehituskunstilises plaanis armastuse vääriliseks pidanud. Ka kirjutaja enesekuvandi seisukohalt epohhi loov Rotermanni Soolaladu, praegune arhitektuurimuuseum, tundub nägusast fotost hoolimata üsna keskpärane rajatis. Veenvam on juba moodsalt suurte akendega, kuid minikindlust meenutava Kanuti gildi maja hindamine. Majade vahel tunduvad omalaadsete vahvate vahepaladena nii Kihelkonna kiriku kellatorn, Lühike jalg, Kasari sild kui maanteemuuseumi välialad.
Teos õpetab märkama mitmeid objekte, mis küll spetsialistide seas on teada-tuntud, ent mida avalikkus pole ilmselt hinnata osanud. Näiteks tutvustab raamatu autor mainelt mitte just kõige paremal Liiva kalmistul paiknevat 1935. aastal valminud Herbert Johansoni paekivist kabelit, mis on väärikas ja materjali poolest paikkonnaga seotud monumentaalne väikevorm. Keskaegsete „avastamata pärlite” (nagu turismiedendajad on kohatult tituleerinud Lahemaa tuntumaid mõisaid) seas on aga imetabane Saha kabel, mille puhul võib tõesti mõtiskleda, kas pole mitte tegu omalaadse Pirita kloostri proovitööga. Ka Tallinnas Tatari tänaval paiknev meie esiarhitekti Karl Burmani kavandatud julgelt juugendlik elumaja vääriks kindlasti paremat kohtlemist. Pärnus on aga majade vahel peidus Siiri Vallneri, Katrin Koovi, Kaire Nõmme ja Heidi Urbi tehtud kesklinna koolide võimla, kus on ajalooliselt tüüpset punast tellist kasutatud vägagi loovalt ja veenvalt: „Plastiline müürilint on laotud nii, et selle faktuur pidevalt muutub ja erinevaid mustreid tekitab. Niisuguse mustrimüüri sai teha tänu asjaolule, et spordisaal ei vaja aknaid, mis selle funktsiooni juures pigem segavad.” Ka mulle on ääretult sümpaatne Emajõe ääres paiknev keerukas kortermaja, mille autoriks on Eesti Rahva Muuseumi konkursi kaudu Tartuga tuttavaks saanud Austria arhitektuuribüroo.
Selles priimas kollektsioonis tekitab üpris segaseid tundeid Vilen Künnapu ja Ain Padriku Tigutorn. Väge täis plaanidest hoolimata tundub see Tartu kõrghoone ikka liiga veiderdav, erikujulised aknad ja torditükke meenutava põhiplaaniga korterid pole just väga sugestiivsed. Üpris kummastav valik on ka Rein Murula kortermajad, mis mõneti Merirahu elurajooni hõrkude neofunkvillade elitaarsuse oma massiga põrmustavad. Seda enam, et raamatu autori abikaasa loomes on ka ühiskondlikult palju tundlikumaid töid – munitsipaalmaju ja lasteküla pereelamuid.
Kuna raamat on sügavalt isiklik, siis on kahjuks kõrvale jäänud mitmed tummised arhitektid nagu Andres Alver, Kalle Vellevoog või 3+1 arhitektid. Ilmselt ootavad nende projekteeritud ehitised ajas järelekatsumist, nagu osutab Hallas-Murula eessõnas.
Fotovalik on üldiselt õnnestunud. Martin Siplane, kes on piltidest teinud umbes kolmandiku, on suutnud mitmeid ehitisi portreteerida uhkete ning veenvatena. Nõnda on tabatud näiteks Robert Natuse Chilehausi ekspressionistlikku iseloomu. Tallinna Kunstihoone pressib aga pildil üle serva ning ehitise šikk elegants jääb hoomamata. Ka Urla maja pole tervenisti kaadrisse mahtunud.
Kuna võib oletada, et paljud lugejad kasutavad raamatut Eestimaal ringi uidates teejuhina, siis oleks võinud kaaluda ehk ka paber- või digikaardi lisamist, seda enam et praegusel ajal on mitmete andmebaaside abil nende koostamine üpris hõlbus ja nutikale kirjastusele ilmselt ka taskukohane.
Vastuoludest hoolimata lugejat ei peteta ning tähtsad majad Kadrioru lossist Rotermanni kvartalini on kõik kaante vahel. Raamatu koostaja nimi annab ka piisava kvaliteedigarantii.