Minu teema on mulle keeruline ülesanne. Olen koolist ära 30 aastat. Aeg, millal on muutunud Eesti riiklik ja ühiskondlik korraldus. Sellega ühes ka kool. Teave, mida saab õpetaja ja õpilane praegu ja kasutab õpetades ja õppides, ei ole võrreldav varasemaga. See väljendub kõigepealt arvuti ja Interneti õppetöös kasutamises, mis avardab mõõtmatult teadmisi, annab võimaluse orienteeruda teabes, sellest endal üle olla ja olulist süstematiseerida.

Et kasvava informatsiooni hulgaga igapäevases töös toime tulla, võtsime 35 aasta eest oma koolis kasutusele perfokaardid. Need olid kui omamoodi teabemälu, võimaldasid kergemini ja kiiremini vajalikku talletada ja leida. Perfokaardi kasutamist koolis loeti oluliseks uuenduseks, mind kutsuti sellest vabariiklikule õpetajate kongressile rääkima. Praegusega võrreldes on tollane kui öö ja päev.

Teadmiste pagas, millega tulevad praegu õpetajad kooli õpetama ja õpilased õppima, on midagi muud kui aastaid tagasi. Teadmiste maht suureneb uskumatult kiiresti, teadmistest tulenevalt on muutunud ka noorte huvid, omavahelised suhted, lisaks endisest varajasem puberteediiga. See kajastub ka laste- ja noortekirjanduses.

Räägin oma mälestustest ja kogemustest lähtudes. Pean oluliseks kooli ja õpetaja osa õpilaste kirjandushuvi kujundamises ja selle kaudu ka isiksuse kujunemist. Keskhariduse sain enne sõda Eesti Vabariigi ajal Tallinna Poeglaste Kaubanduskeskkoolis ja Kommertskoolis. Keeleõpe seal nii põhjalik olla ei saanud kui humanitaargümnaasiumis. Eesti keele ja kirjanduse õpetajaks oli meil Karl Mihkla. Ta mõjus oma autoriteediga: juba noore õpetajana oli õigekeelsuse sõnaraamatu kaasautor (Muuk ja Mihkla), õppisime tema kirjandusõpikust. Pani rõhku kirjanditele ja nende analüüsile, oli üsna terava ütlemisega, ei jätnud kritiseerimata tolleaegseid tuntud autoreid, näiteks Peterson-Särgavat. Oli ettevaatlik, võib öelda, et lausa konservatiivne Juhan Aaviku uudissõnavara suhtes. Pärast sõda oli ta tegev keelekorralduses, Õpetajate Täiendusinstituudi kabinetijuhtaja, Vilde muuseumi direktor, Tammsaare muuseumi töötaja, mitmete õpikute koostaja ka nõukogude ajal. Elas aastail 1901–1980.

Kaubanduskeskkoolis ja kommertskoolis ilmus aastaid õpilaste väljaandel ajaleht Poiste Hääl, mille toimetamisel olime tegevad koos Holger Puki, Manivald Kesamaa, Árpád Arderi ja teistega. Kooliaegse ajalehe toimetamise kogemus, vajalik keeletase julgustasid edaspidi kirjutama.

Kahtlemata oli õpetajatel oluline osa Tallinna kaubanduskooli kirjanduslike traditsioonide hoidmisel, omaloomingu võistluste korraldamisel, nii et sellest koolist on peale eelnimetatute tulnud teisigi kirjutajaid: Karl Ristikivi, August Saaremägi, Uno Mereste.

Kiire arengu, teadmiste kasvu ja tehnika uuenemise juures olen pidanud mõndagi endisest püsiväärseks, mida ei võinud unustada õpetajana koolis ja hiljem noortele kirjutades

 

Eesti keele hoidmisest

Õpilaste kõne puhas ja kõlav eesti keel olgu kooli eesmärgiks, samas peaks lastel ja noortel olema võimalus seda eest leida ka raamatuis.

Niipalju kui võimalik olen enda kirjutatut püüdnud võõrsõnadest puhta hoida. Kahjuks nendega liialdatakse. Võõrsõnad on eesti keele kõnes ning kirjas vajadusel omal kohal, aga mitte enam siis, kui on olemas emakeelne sõna või väljend – see näitaks vaid lugupidamatust emakeele vastu.

Halb on parasiitsõnadest risustatud eesti keel. Kõneleja ise ei märkagi, kuidas ta üleliigse sõna kordamisega kuulajal kõrvadele astub ja ennast tüütuks teeb. Tuttavad on „noh”, „tead”, „eks-ole”, „nii-ütelda”, „seesamane”, „tähendab”, „et-et” jt. Näiteks „nagu” kasutamisega võib naerualuseks jääda: „ma olen Maiega nagu abielus”, „ma nagu töötan” jt. Sõnavoolu sekka pidevalt korduv „ühesõnaga” on samuti liiast, „kusagil” – „auto maksab kusagil pool miljonit”; „järgi” – „järel” vale kasutamine ja viimasel ajal levinud ja juba normiks saanud „osad” – „osad õpilased ei ole kooli ilmunud”, „osad töötajad tulevad ülesannetega hästi toime”, või „enamused vaatavad pealt”. Häirib, kui kõnes ja kirjas jäetakse sõnu ja nimesid ilma õige käändelõputa, mis mõjuvad hakitult, köndistatult.

Kirjanduslikku teksti sellist risu vaevalt jõuab, kuid kõnes kuuleb seda tüütuseni ja see ärritab. Kust maalt see kõnesse tuleb ja kelle asi on seda tõrjuda? Kool, eesti keele õpetaja saab sellele õpilaste tähelepanu juhtida.

Halvasti on asi nimedega: võõrastav on, missuguseid eesnimesid püütakse panna uutele ilmakodanikele – oma lastele. Ise leiutades, või juhuslikult leides, tähendust mitte teades. Kirjutatakse eesti keelele võõraste tähtedega, nii et ei oska hääldada ega välja lugeda. Miks põlatakse ära meie oma vanavanemate aegsed eesti keeles äratuntavad nimed? Puudub varasem nimetraditsioon perekonnas.

Miks on Eestis asuvatel ettevõtetel võõrkeelsed nimed? Miks mitte esimesel kohal eestikeelne, võõrkeelne selle all või kõrval? Tegu on ilmse lugupidamatusega eesti keele vastu ja seadusandjate või seaduse täitmise eest vastutavate tegelaste minnalaskmisega.

Selline eesti keelega omavolitsemine Eesti Vabariigis on mõistusevastane, aga see on meie ümber ja süveneb järjest. Meie keele käekäik peaks meid kõiki huvitama, kool ja õpetajad olema maa sool, kes ei lase kaunil eesti keelel rikneda, selle kõigest kunstlikust ja võõrast puhtana hoiab.

 

Sõna jõust

Sõna mõjujõudu peaks õpetama arvestama juba lasteaiast peale. Laste kõne olgu puhas vägisõnadest. Sõna võib maailma silmis nii ütleja enda kui selle, kellele öeldakse, maatasa teha. Sageli ei osata arvestada, mis mõju sõnal võib üldse olla. Sõnu on ju häid ja õrnu, aga ka inetuid ja lausa roppe. Sõna annab pildi ütleja olemusest, haridusest ja haritusest, suhtumisest oma kaaslastesse, kõigesse ümbritsevasse. Õpilase sõnavaras kajastub tema kodune keel. Sõnaga ei tohi ükskõikselt ümber käia.

Sellest, kuidas sõnu välja öeldakse, ehk teisiti öeldes, kuidas räägitakse, oleneb kõnest arusaamine. Rääkimise kultuuriga, kui sel puhul üldse kultuurist juttu saab olla, ei saa kaugeltki rahule jääda. Häirib, kui noorte hariduse saanud inimeste sõnavara on piiratud. Hääldatakse lohakalt kinnise suuga hammaste tagant, kiirustades, sõnalõppe alla neelates ja lauselõppe eesti kõnele võõrapäraselt upitades. Jääb mulje, et eesti kõnekeele ravi on hooletusse jäänud. Kas ei ole aega või ei peeta seda oluliseks.

Sõna on täies jõus paberile paikapanduna ja trükituna. Arvan, et raamatus kehtivad sellele veelgi rangemad nõuded kui elavale sõnale. On öeldud: „mis sulega kirja pandud, ei raiu kirvega välja”.

Küsimus siia juurde: kui palju meie õpetajaid üldse kuulub Eesti Keele Kaitse Ühingusse? Kui palju sellest ühingust kuulda on?

Inimese suhted loodusega on mul olnud kirjutamise algusest valdav teema. Esimene raamat oli valmid. Kirjutades juhtisin tähelepanu sellele, et taimede, loomade-lindude omavahelised suhted ja käitumine on tihti sarnane inimühiskonnas ettetulevale, kui ainult osatakse tähele panna. Loom- või taimtegelaste seas on tänamatuid ja parasiite: käopoeg kasvab põõsalinnu pesas üles, laseb end poputada, üles kasvatada, aga selle asemel, et aitäh! öelda, lubab tuleval aastal ise neile pessa muneda. Lina ja võrm on seemnest saadik koos, aga võrm ei kasvata endale juurigi alla, elab lina mahlast. On teesklejaid ja ninapidivedajaid: nastik, kui kimpu jääb, viskab end selili, on nagu surnud, kui oht möödas, on vilksti läinud. Nugis ajab taga ilusat ümarat oravhiirt, näeb selle valget sabaotsa ja kui hambad sisse lööb, jätabki oravhiir selle tuti nugisele suhu, lippab palja sabarootsuga edasi. On tõusikuid – „ropprikas rott otsib tütrele sobivat peigmeest, ükski kosilane ei sobi rikkale, kuni üks nirk, e
rk ja virk, nirgi näoga, tunneb roti uru vastu huvi. Oligi sobiv peig, aga pulmalauas tekib kära, kui peigmees sööb pruudi ära!” (Rahvalauluski öeldud: hiire tütar sai mehele, nirgi nooremale pojale…) Samalaadseid lugusid meie oma loodusest on teisigi ja neid annab seletada nagu piiblisalme. Kirjutatud siiski nii, et kellelegi ei poogita külge seda, mida tal tegelikul ei ole.

Rõhutamist väärib, et oleme ise osake elusloodusest, nii taime- kui loomariigiga üht verd – ühtviisi elus. Aga kohtleme oma kaaslasi üleolevalt, koguni ülekohtuselt, peame end looduse valitsejaks, kõigist targemaks, kõige elava eluõiguse üle otsustajaks. Tihti puudub aukartus elu ees, ei mõelda sellele, et mul endal ja kõigil teistel on vaid üks elu. Unustame ära, et loodus peab meid ülal, oma kostil, toidab ja katab, hellitab lillelõhna ja linnulauluga, kui meil on vaid silmi nägemiseks, nina nuusutamiseks ja kõrvu kuulamiseks.

Loodusvaradega ei käida kaugeltki säästlikult ümber, tihti tehakse korvamatut kahju. Me kasutame häbenemata enam, kui ise loome. Tahame oma tahtmise järgi ümber kujundada seda, mille loodus ise on arvamata ajast paika pannud. Ei mõtle, millisena jätame oma järglastele Maa, kus pillame ja kõiki varusid viimseni püüame kasutada. „Pärast meid tulgu või veeuputus…” See ja teised Prantsusmaa valitsejaile ja nende armukestele omistatud ütlemised on tänapäeva ühiskonnale omased.

 

Meie rahva minevikust

Viimastel aastatel olen kirjutanud nii noortele kui täisealistele. Ajendiks on olnud kogemus, et kipume unustama, kust pärineme, et me ei ole esimesed siin maamunal, vaid et enne meid on olnud põlvkonnad, kes jätnud meile keele, kombed, tööoskused, ühesõnaga kultuuri. Kasvatanud meid nii ihu kui hingega meie karmi Põhjamaa, Eesti külge.

Oma esivanemate järgi oleme enamasti maalt pärit ja talust tulnud, olgu mandrilt või saartelt, vaarema ja -isa suitsutares sündinud ja üles kasvanud. Pooleteise sajandi eest ostsid nad end pärisorjusest lahti ja rendikohad päriseks, põlistaludeks. Talu jõul anti lastele haridus, sellest sai eesti valgustus- ehk ärkamisaeg alguse, ja maarahvast eesti rahvas, tunnustatuks eesti kultuur. Talud kujundasid Eesti maastiku, mida me võime tõesti kauniks pidada.

Tänaseks keskeas inimesed ei tea tihti enam, mismoodi elati meie rehielamus. Et seal olid ühe katuse all, vaid sein ja uks vahel, inimesed ja kariloomad, et seal peksti reht, köeti kuumaks keris, elati peeruvalgel. Pole ka midagi imestada – enamasti on rehielamud kadunud või ümber ehitatud: parred, reheahjud välja lõhutud. Peaksime teadma, et rehielamud vastasid meie klimaatilistele tingimustele, olid kohased inimeste elulaadile.

Ajaloos õpitakse kivi-, pronksi- ja rauaaega. Kui palju on juttu eesti rahva puuajast, mis on kestnud aastatuhandeid ja jõudnud meie isade-emade päevini. Puust on olnud majapidamisnõud, põllutöö-, rehepeksu-, heinatööriistad, mida on mehed ise valmistanud. Näiteks üks lihtne rehepeksuriist, vart – neid oli igas talus mitu, pisut küürus kaigas – on sellest ajast, kui põldu haritud. Seda kasutati veel viimase sõja ajalgi, kui petrooli enam saada ei olnud.

Kuidas on kasvatatud leivavilja, leiba lauale küpsetatud, riiet selga kootud – peaksime kõike seda oma minevikust teadma. Kõigil tööriistadel ja nende osadel ning töödel on olnud nimed, mis rikastanud meie sõnavara.

Kirjutasin talumuuseumist raamatu lastele ja teise täiskasvanuile. Muuseumi külastamine tähendab käiku vanavanemate teeradadel, näitab nende eluruume ja järge, igapäevastel talitustel käes olnud riistu. Võib proovida, kui paljudele esemetele me veel oskame nime anda või nende ostarvet määrata.

Talumuuseum oma loodusliku keskkonnaga võimaldab paljus praktilist tegevust ja on seeläbi õpilastele huvitav, aga mitmeti uudiseks õpetajailegi.

Elasime üle aja, ümmarguselt 50 aastat, kui meid taheti oma minevikku unustama panna ja alustati põliste, meile juba Läti Henriku ja Taani hindamisraamatust teada külade, asulate nimede maakaardilt ärapühkimisega, ristiti ümber või tehti olematuks nii looduses kui kaardil. Seetõttu ei pruugigi me enam üksteisest aru saada, võime oma kodumaalgi ära eksida.

Mälestuste kirjutamine on riskantne ettevõte – võib eksida ajaloolise tõe vastu –, mälu ei ole kuigi usaldatav järjehoidja, sündmuste aeg võib olla paigast nihkunud. Ka tagantjärele tarkus on mälestustes liiast. Täiesti sobimatu on teha endast lõpliku tõe väljaütleja või tundja.

Kui on elatud eelmisest, XX sajandist enam kui kolmveerand, on jäänud nähtud ajast ja sündmustest mälestusi ning meie eelkäijate, vanavanemate kaudu võime veel olla nii-öelda silmsidemes üle-eelmise sajandiga.

Mälestused on igaühel isiklikud, kuid nende kaudu kajastub ajajärk, sündmused, saab tuttavaks autoriga ja tema kaasaegsetega.

Mineviku tundmise kohta tuletatakse meelde Juhan Liivi öeldut: „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta”. Pealtnäha süütu lause tekitas nõukogude ajal pahandust. Saime koolis parteilise kontrolli käest selle pealiskirja eest koduloonurgas ähvardava märkuse – miks vaadatakse minevikku, miks mitte helgesse tulevikku! Järeldus on vaid üks: kui tahetakse rahvas olematuks teha, tuleb kustutada ta mälust minevik.

Tõesti, kui tahame oma riigi tulevikus ja rahva püsimises kindlad olla, siis maksab minevikku meeles pidada, minevikust õppust võtta. Mälestusteraamatutel peaks olema koht ka noorte lugemislaual.

Niipalju sellest, mida kirjutamisel olen silmas pidanud, et lastest, õpilastest, mu oma teekaaslastest, väikestest vennikestest kasvaksid arukad mehed.