Me vajame radikaalset sõnavara ja mõttemustrite muutust. Kuidas vabaneda valitsevatest kollektiivse praktika skeemidest, kinnistunud kujutelmadest? 26.-28. augustil Viinistu Kunstimuuseumis esmakordselt toimuva Biotoopia hübriidkonverentsi eel vestlesid Peeter Laurits, Hasso Krull, Andrus Laansalu, Margus Ott ja Rein Raud.

Peeter Laurits: Ilmastik läheb üle maailma järjest imelikumaks. Pandeemiaid puhkeb. Liikide väljasuremislaine intensiivistub, aga praeguses majanduspraktikas on kõigil kohutavalt kiire võtta, mis võtta veel annab. Kuidas sellist olukorda lahendada? Intuitiivselt tundub, et on olemas küllaltki lihtsaid lahendusi. Süsiniku vähendamiseks atmosfäärist on meil metsade ja ookeaniplanktoni näol olemas väga hea partner. Selleks, et inimsurvet ökosüsteemidele vähendada, peaksime enda populatsiooni kasvutempot tõsiselt langetama. Aga need on ebapopulaarsed teemad ja nendest ei taheta üldse rääkidagi. Kõige tähtsam on meie suhtumine keskkonda ja teistesse eluvormidesse. Siin on terve rida keerulisi momente. Selleks, et suhtuda teistesse eluvormidesse võrdväärsete partneritena, peaksime nad laskma enda õigusruumi. Samas on meie õigusruum üles ehitatud omandiõigusele. Aga teised eluvormid teatavasti ei oma midagi. Lisaks veel taastumatute ressursside bilansiline arvestus meie arvepidamises. Ühest küljest see on ju elementaarne, et seda peaks tegema. Samas on näiteks puhas õhk niivõrd raskesti kvantifitseeritav, et minu teada ei ole veel keegi head meetodit leidnud, kuidas selliseid asju Exceli tabelisse panna.

Hasso Krull: Siin meenub mulle kohe Dieter Helmi loodusliku kapitali idee. Tõepoolest, looduslike vormide ja masside liikumist näib olevat raske kvantifitseerida. Teisest küljest, kuna majanduse ja majanduskasvu ideed on inimkesksed, siis alustama peabki inimkeskselt. Kui lasta näiteks konditsioneeri kasutamise andmed arvutisse, võib kohe näha, kus on puhas õhk väga kallis ja kus see on odavam. Puhta õhu liikumist muidugi samamoodi kvantifitseerida ei saa, see toobki nähtavale majanduse piirid. Teatava momendini saab kõike meie eluks vajalikku ümber arvestada arvudesse. Aga just siis ilmubki nähtavale horisont, arvestuste paratamatu silmapiir. Kui seda horisonti ei märgata, pole arvestustel mingit mõtet ja need toovad viimaks ainult kahju.

Rein Raud: Pealetungiva agressiivse ja lihtsustava diskursusega toimetulemiseks on kaks võimalust. Üks on see tagasi lükata ning teine on üritada sellega kohaneda. Me näeme, mis on juhtunud ülikoolides seetõttu, et need on üritanud neoliberaalse majandusdiskursusega kohaneda. Minu meelest tuleb see omandikeskne diskursus lihtsalt tagasi lükata. Muide, omandi ja omamise mõisted lähtuvad tegelikult indoeuroopa keeltest. Paljudes teistes keeltes öeldakse selle asemel „on minu juures“, see on hoopis teistmoodi suhe. Hiljem, ajaloolise kokkupuute tagajärjel, on omandi mõiste hakanud levima ka mujale. Näiteks idee sellest, et maa võib olla ühe konkreetse inimese oma, ei ole inimkultuurile üleüldiselt tüüpiline. See on ühe spetsiifilise inimkultuuri joon, mis on praegu jõudmas nii-ütelda peofaasist pohmelli faasi. Indoeuroopaliku maailmanägemise ja selle derivaadi, kapitalismi, loodud head ja toredad tulemused hakkavad otsa saama. Nüüd tuleb raske lõppfaas.

Ma arvan ka seda, et erinevad võimukeskused on kliimaprotsessist väga teadlikud. Ka need, kes seda agressiivselt eitavad. Eitamisvaade on mõeldud laiadele hulkadele. Ressursside kontsentreerimine toimub eesmärgiga endale kliimakatastroofis isiklikud päästepaadid teha ja sama elustiili jätkata. Aga kogu ülejäänud maailma elanikkond, ma ei mõtle siin ainult inimesi, lastakse lihtsalt allavoolu.

Andrus Laansalu: See võib olla liiga suur üldistus, aga suur osa praegusest probleemist toetub sellele, kui tugev empaatiavõime on ühel või teisel inimesel. Teise olendi kannatuste tajumine on inimestel väga erinev. Sotsiaalselt igas mõttes adekvaatne inimene ei pruugi olla väga mõjutatud teise olendi kannatustest. See ei tee temast veel halba inimest, aga puhtalt isiklikus plaanis mõjutab just nimelt empaatiavõime teravus, milliseid otsuseid inimene teeb. Näiteks, kas tal on lihtne mõista, et sellel ajal, kui linnupojad on pesas, ei raiuta puid? See otsus sõltub sellest, kui teravalt sa tajud sinu otsuse tagajärjel teistele olenditele tekitatud valu.

Empaatiavõime on evolutsioonis kasulik olnud igasuguste sidemete loomiseks oma ümbruse, teiste inimeste ja olenditega. Näiteks koduloomade kodustamisel. Samal ajal sõjas ja keerulistes olukordades, kus peamiseks küsimuseks on ellujäämine, on empaatiavõime puudumine kindlasti aidanud paremini ellu jääda.

Margus Ott: Mulle tundub, et seoses kliimakriisiga või ökoloogilise kriisiga on toimumas teadvuses nihe, mida võiks võrrelda tuumarelvade kasutusele võtmisega. Kui neid sai nii palju, et vastase ründamine oleks tähendanud ka iseenese hävingut. Enne võis vastase vastu sõdida vahendeid valimata, aga seejärel pidi tagasihoidlikum olema.

Praegu toimub teadvuse nihe veelgi üldisemal tasandil. Sest kui varem puudutas see eeskätt inimeste, ühiskondade ja riikide vahelisi suhted, siis kliimamuutus puudutab kogu ökosüsteemi. Kui varem sai suhtuda elusolenditesse ja loodusse pelgalt kui ressurssi, kui millessegi täiesti välisesse, siis nüüd on ilmselge, et teistes liikides on kätketud ka inimeste enda eksistents. Inimene mõjutab loodust planeedi tasandil. Üha selgemaks saab, et kõikide olendite subjektiivsus, enesekohasus on kätketud üksteises. Teises olendis olen kätketud ka mina ise.

Teine küsimus on see, mis järeldusi me sellest teha suudame, võttes arvesse meie ühiskondlikke, poliitilisi ja majanduslikke harjumusi. Näiteks suhtumine metsa on Eestis üks selline lakmusteema. On väga mõjukaid seltskondi, kelle jaoks mets ongi lihtsalt ressurss ja kelle jaoks on arusaamatu, miks metsa ei tuleks maha võtta, kui sealt saab mingi­sugustki raha. Aga samas peaks olema arusaadav, et kui seda teha nii mastaapselt, siis me saeme oksa, millel istume.

Raud: Terve hulk inimesi, kes on metsa suhtes justkui looduskaitselistel seisukohtadel, aga kelle diskursus on siiski majanduslik, näevad metsa ikkagi kui ressurssi. Nad ütlevad, et me ei tohiks sel aastal nii palju raiuda, sest muidu meil ülejärgmine aasta polegi midagi raiuda. Ka nende jaoks on mets lõpuks ikkagi ressurss. Aga põhiline küsimus on selles, et metsa a priori ei tohi näha kui pelgalt ressurssi. Samamoodi võiks ju vaadelda ka inimesi kui tööjõudu või elusjõudu kahuriliha tähenduses. Metsa või keskkonna iseväärtusliku osa tunnustamine – see et ta on väärtuslik ka ilma selleta, et ta on meie jaoks ressurss – selles näen ma olulist erinevust.

Krull: Olen Reinuga väga nõus. Tulen korraks tagasi empaatia juurde, millest rääkis Andrus. Mul on tunne, et empaatia on tänapäeval natukene üle hinnatud. Küllap ka individualistliku ideoloogia tõttu, mille järgi ühiskond koosneb indiviididest, kelle seas mõned on väga empaatilised, teised aga vähem empaatilised. Leidub lausa psühhopaate, või vastupidi, selliseid nagu Nietzsche, kes haarab Torino hobusel kaela ümbert kinni ja lähebki hulluks, sest ta ei kannata teise olendi piina välja.

Ometi, kui vaadata asja antropoloogilisest perspektiivist, määravad ühiskonna käitumise pigem kollektiivse praktika skeemid. Näiteks Amasoonia indiaanlased on indiviididena meiega väga sarnased, ka seal on terve hulk inimesi, kellel pole üldse mingit empaatiat. Meie ühiskonnas käituksid nad samamoodi nagu mõni harvesterioperaator, kelle töö on mets maha võtta, et keegi teine selle pudiks jahvataks. Aga kollektiivse praktika skeemid, ja loomulikult ka taustaks olev kosmoloogia, on neil täiesti teistsugused. Seepärast käitutaksegi teistmoodi. Inimeste individuaalsust ja individuaalset initsiatiivi ei tohiks üle hinnata. Inimene on ikka karjaloom, kes tuleb hästi toime ainult kollektiivis. Enamasti käitutakse lihtsalt nii, nagu käituvad teised inimesed. Me töötleme ja lihvime ennast kogu aeg, alates välimusest kuni igapäevase eneseväljenduseni, aga see käib ikka teiste järgi, jäljendades üht või teist kollektiivse praktika skeemi, mis on juba maast madalast omaks võetud. Ometi võib suuremas ühiskonnas selliseid skeeme ka mitu olla, nii et inimene peab kuidagi valima, lähtudes tavaliselt mõnest lähedasest eeskujust. Tänapäeval on meil konfliktne ja paljude eri vaatepunktidega tsivilisatsioon, kus mõned skeemid valitsevad, teised on aga allutatud. Muide, need allutatud skeemid võivad olla väga särtsakad, nad paistavad tihti eredamalt silma kui teised, mida peetakse hästi „normaalseteks“.

Küsimus on seega strateegiates. Kuidas asendada praegu valitsevad kollektiivse praktika skeemid – ja isegi, kuidas need hävitada, sest niisama lihtsalt nad kõrvale ei astu. Küsimus on hävitamise vahendites. Hävitada tuleb valitsevate skeemide kosmoloogiline taust, hävitada tuleb usk mürgistesse, sööbivatesse „väärtustesse“, nagu progress, areng ja majanduskasv. Ja lõpuks, ümber tuleb teha väga suur osa sellest, mida me nimetame taristuks, sest senised kollektiivse praktika skeemid on hangunud materiaalsetesse objektidesse, on valatud neisse massiivselt ja, ütleksin isegi, monumentaalselt. Väga raske on teisiti elama hakata, kui vanad monumendid seisavad igal pool ees ja tahavad järgmist sammu ette kirjutada, sest „nii on alati olnud“, „see on enesestmõistetav“ jne.

Kust siis alustada? Usun, et kõigepealt oleks vaja luua uusi jutustusi, hakata teistmoodi rääkima, teistmoodi arutlema. Järgmine variant: luua kohalikke teisiti elamise versioone. Need ei tohiks olla täielikud, kõigile sobivad ja universaalsed, vaid peaksid olema ebatäielikud, mõeldud just ühe kindla paiga, ühe kollektiivi ja ühe traditsiooni jaoks. Ainult siis saavad ka teised nendest õppida. Väga sümpaatse partikulaarse mudeli on näiteks välja pakkunud Mehhiko zapatistid, taotledes regionaalset autonoomiat ja kollektiivset maaomandit ning loobudes igasugusest „revolutsioonilisest“ tegevusest. Teistele ei ole vaja midagi ette kirjutada, nii nagu Lääne demokraatias kombeks on olnud – kui aga tullakse küsima, siis tasub kindlasti nõu anda ja kogemusi jagada, sest sellest on lõppkokkuvõttes ainult kasu.

Laansalu: Ma näen siin selget mustrit, kuidas ühe kollektiivse praktika kultuurilise evolutsiooni kaarti välja joonistada. Kui me võtame alguseks vana testamendi ajastu, siis näeme, et meie kultuuri tugevalt mõjutanud traditsioonis on algusest peale kehtinud printsiip, et jumal pani inimese loomade üle valitsejaks. Isegi kui me ei võta seda põhimõtet väga sõna-sõnalt, on see siiski olnud tugev printsiip, mis on mõjutanud kogu meie kultuuriruumi tuhandeid aastaid. See on olnud üks põhitroope, andnud põhirütmi.

See põhirütm on ennast väga sügavale sisse seadnud ja on oluline osa probleemist, miks ei suudeta loodust vaadelda võrdsena. See on imbunud sügavale meie kultuuri, kaasa arvatud ka nende inimeste mõtlemisse, kes ei pruugi üldsegi religioossetele positsioonidele toetuda. Ja seda on väga keeruline muuta. Sellised ainujumala religioonide betoneerunud positsioneeringud ja mudelid, mis on asetanud pikkade sajandite jooksul inimese loomadest kõrgemale ongi see, mille kohta Hasso ütleb, et miski tuleb hävitada. Need mustrid on nii sügavad ja rasked, et nende muutmine võtabki aega. Aga looduslik paratamatus sunnib meid nüüd mõtlema juba teistmoodi, kui see vana loodusest peaaegu mittemillegi teadmise traditsioon. Vajadus selle mõtteviisi muutuseks annab endast praegu üsna selgelt ja valusalt teada.

Raud: Ma tahaks tulla Hasso jutu juurde tagasi. Ma oleksin ettevaatlik sõna „hävitamine“ kasutamisega. Kui kõigepealt hävitada ja lasta seejärel sinna spontaanselt midagi asemele tekkida, siis asemele tekkiv on ajalooliselt sageli olnud halvem kui see, mis ära hävitati. Pigem tuleks mõelda, kuidas asendada või tagasi lükata. Asendada saab millegagi, mis toimib paremini. Ja mulle tundub, et mida pikemalt see tänane protsess kestab, seda rohkem inimesi saab aru, et neoliberaalne, efektiivsuse ja majanduse keskne diskursus jätab ka neid isiklikult ilma asjadest, mida nad tegelikult ihaldavad. Nii kaua kuni toimib majandusliku võrgutamise diskursus, ei näe inimesed ennast kui süsteemi poolt vaesusse jäetuid, vaid kui ajutistes raskustes tulevasi miljardäre.

Aga probleem on ka lokaalsete kogukondadega ja seda kahel põhjusel. Esiteks ma näen enda kogukonda globaalselt laiali hargnenuna. Need inimesed, kellega ma igapäevaselt suhtlen, on sageli tuhandete kilomeetrite kaugusel. Ka raamatud ja tekstid, mida oma intellektuaalseks hingamiseks vajan, ei ole täies koosseisus siit lähedalt pärit. Seevastu kohalike kogukondade kaudu lahenduse otsimine läheb veidi sünkrooni sulguva populistliku natsionalismiga. Meil on vaja pigem globaalset solidaarsust, gretathunbergilikku ülemaailmset võrgustikku, mis aitab kliimamuutuse protsessi peatada ja ümber suunata.

Laurits: Hassol on õigus, et inimeste käitumist ei juhi mitte niivõrd see, mida nad tunnevad või kogevad, vaid palju suuremal määral kõikvõimalikud kombed, tavad, harjumused ja seadused. Seaduseid enamasti ei armastata, aga et neid tagavad jõustruktuurid, siis enamasti ollakse sunnitud neile alluma. Sel põhjusel ma ennist tõin sisse selle õigusruumi teema – ilma õigusruumi revideerimata me suhteid teiste eluvormidega kuidagi normaliseerida ei saa.

Võtame näiteks maaomandi mõiste. Kui saaksime mingil viisil hävitada maaomandi nii mõiste kui ka praktikana, siis sellele järgneks muidugi kogu õigusruumi kokkuvarisemine, sest see ongi omandiõigusele üles ehitatud ruum. Kui selline asi ühekorraga kokku kukub, siis sellele järgnevat on suhteliselt kerge, aga väga ebameeldiv ette kujutada. Seetõttu on mind juba mõned aastad huvitanud, mismoodi on võimalik maaomandit asendada teistsuguste praktikatega. Sellistega, mis võtaksid arvesse ka ülejäänud osalisi kõikides ökosüsteemides.

Aga globaalne võrgustik ja kogukondlikud praktikad on mõlemad olemas ja mõlemad on vajalikud. Me elamegi sellises globaalses võrgustikus, mis koosneb väga paljudest seltskondadest, struktuuridest, ühendustest ja hõimumeestest. Ma ei näe, et kohalike kogukondade areng segaks kuidagimoodi ülemaailmset võrgustumist.

Raud: Ega ma ei arvanudki, et segab. Mõtlesin seda, et kui riiklikud transpersonaalsed struktuurid peaksid taanduma või kui nad juhtumisi hävitatakse ja järele jäävad kogukonnad, siis see ei ole tegelikult lahendus. Ma kaldun arvama, et maaomandi kadumise järel allesjäänud kogukonnad ei ütle „Oo kui tore, me elame nüüd maaomandi mõisteta!“. Vaid vastupidi, pigem algab üks suur püssidega ringi patseerimine, kus igaüks üritaks veel natuke juurde krabada sellele, mis tal varem oli.

Laansalu: Õigusruumi seisukohalt on meil juba olemas seadused, mis keelavad loomade piinamise ja neile kannatuste tekitamise. Samas nägime, kui kohutavalt raskelt läks karusloomafarmide keelamine. Praktika seisukohalt oli tegemist loomade julma kohtlemisega ühel või teisel viisil. Aga ometi oli poliitikutel väga keeruline võtta vastu otsus lõpetada mõttetute kannatuste põhjustamine.

Me vajame üleminekut utilitaarselt mõtlemiselt mõistmisele, et loomad ei ole ressurss, vaid isiksusega elusolendid. Mida enam tänapäeva bioloogia tegeleb loomade uurimisega, seda selgemaks on muutunud arusaam, kui keeruline on loomade psüühika. Ja üha enam on arusaadav, et inimese psüühika ei ilmunud välja iseseisvalt lihtsalt n-ö mitte kusagilt. Üha väiksemaks kahaneb vahe loomade teadvuse ja inimese teadvuse vahel. Sellele peaks õigusruum ja selle reguleerimine järele jõudma.

Krull: Tulen korraks veel hävitamise teema juurde tagasi, sest siin tekkis väike arusaamatus. Ütlesin, et hävitada tuleb teatavad müütilise iseloomuga kujutelmad, mis kollektiivsete praktikate skeeme valitsevad: progress, areng, majanduskasv ja nii edasi. See ei tähenda mingil juhul, et hävitada tuleks õigusruum või seaduse kaitse. Niisugune mõte tundub mulle absurdne – miks hävitada toimivaid struktuure, isegi kui need toimivad ebakindlalt? Õiguslikke vorme saab kritiseerida, legaalseid otsuseid saab muuta. Aga suuri müütilist laadi kujutelmi, mis valitsevad kollektiivsete praktikate skeeme, niisama lihtsalt tagasi lükata ei saa. Luupainajat ei saa tagasi lükata.

Need kinnistunud kujutelmad, mis praeguseid kollektiivse praktika skeeme valitsevad, on sisuliselt ettepanekud, millest ei saa keelduda. Selliseid ettepanekuid tehakse iga päev, meile pakutud valikud on ainult näilised. Muidugi on alati peibutav otsida kompromisse, vahepealseid lahendusi, mis suuremat segadust võib-olla edasi lükkavad ja olukorda mahendavad. Sellepärast mulle meeldibki loodusliku kapitali idee. Kui mets on looduslik kapital, võib lasta tal lihtsalt kasvada, ja kapital kasvab iseenesest. Majanduslikus arvestuses tähendaks see ka pidevat majanduskasvu, mida ükski finantskriis otsekohe roopast välja ei vii. Tõsi, selleks tuleb loobuda senisest SKT-kultusest, mis ei arvesta varasid ega võlgu ja on seetõttu pikemate perioodide suhtes vaenulik.

Raud: Minu vastuseis sõnale „hävitamine“ ei olnud mitte selles, et ma kuidagiviisi arvaksin, et tuleb säilitada progressi, majanduskasvu või sisemajandusliku koguprodukti idee, vaid selles, et kui midagi hävitatakse, siis jääb selle asemele harilikult tühi koht. Kui me tahame lahti saada progressiideest, luupainajast või millestki muust, siis me peame suutma need asendada millegagi, mis aitaks maailmal paremini koos olla. Mis ühtlasi toimiksid viisil, et inimesed näeksid, et me oleme küll loobunud millestki, aga see pole muutnud nende elu halvemaks. Ainult väga ekstreemsetes oludes nagu 1989. aasta Eestis võivad sajad tuhanded inimesed koguneda lauluväljakule ja öelda, et me oleme nõus sööma kartulikoori. Tegelikult mõtlesid kõik, et kui me saame iseseisvaks, siis saame kiiresti palju rikkamaks.

Laansalu: Sõnavara valik, kuidas me millestki räägime, kujundab seda, millised hoiakud tekivad või kuidas me midagi lahendame. Hävitamine kui sõna tõmbab kaasa hoiakuid ja konnotatsioone, mis ei pruugi olla õiged. Koroona­epideemia alguse arutlustes kasutati palju militaarsõnavara, näiteks kuidas me võitleme viirusega. Kui võtame kasutusele militaarse sõnavara sellise protsessi kirjeldamiseks, siis tegelik looduslik taust ununeb ära ja tekib heroiline konflikt negatiivse ja positiivse poole vahel. Kui kasutada loodusteaduslikku sõnavara, siis see viiks pigem arusaamisele, et kui me hävitame loomade elukeskkonda, siis me ühtlasi võimendame viiruste ülekandumise tõenäosust. Selline sõnavara viib meid sügavamale loodusest arusaamisele. Kui aga lasta käiku militaarsõnavara, siis me eelduslikult välistame loodusest arusaamise võimaluse. Selles mõttes sõna „hävitama“ mõjub ohtu tekitavalt ja seda võiks vältida. Teiselt poolt ma saan täiesti aru, miks Hasso seda kasutab.

Ott: See on üldine strateegiline küsimus, et retoorika ja võtete valik sõltub kontekstist. Meil on vaja nii radikaalset katkestuse retoorikat kui ka evolutsionistlikku ideed. Need kaks ei välista üksteist – ühest küljest radikaalne utoopia ja teisest küljest evolutsiooniliste programmide väljapakkumine. Radikaalse utoopiata me sumbume alternatiivitusse. Aga evolutsiooniliste ettepanekuteta jääb asi samuti pelgalt sõnakõlksuks.

Krull: Margus ütleb just seda, mida minagi tahaksin öelda. Alternatiive, mis toimivad või võiksid toimida, on juba praegu nii palju, et neist on raske ülevaadet saada. Ometi on kogu aeg jalus halvaloomulised müütilised kujutelmad. Kas need tuleks hävitada, tagasi lükata, asendada või eemaldada – sõnastada võib ju mitut moodi, aga asja sisu on ikkagi see, et kuidagi peab neist lahti saama. Alternatiivide jaoks peab vabanema teatav ruum, mis ei oleks lihtsalt kolikamber peavoolu kõrval.

Meenutan muuseas üht väikest ajaloolist seika. Kui Nõukogude Liit lagunes, siis KGBd ei hävitatud, ta ainult „lükati tagasi“. Nüüd toimib Venemaal süsteem, mida Masha Gessen on tabavalt nimetanud maffiariigiks. Arvan, et see pole ainuüksi Venemaa eripära, globaalne maffiariik oleks samuti võimalik.

Laurits: Kuna tegemist on tõsiste ja radikaalsete sõnavara ja mõttemustrite muutustega, mis on absoluutselt häda­vajalikud, siis võiks vaadelda, mille kaudu me juba praegu neid muutusi realiseerida saaksime. Kas teie näete seda potentsiaali näiteks kunstis? Pean silmas kunste kõige laiemas tähenduses, mitte ainult žanriliselt, vaid kuni situatsionistlike praktikateni välja.

Laansalu: Ma näen kunstide osa kõige rohkem nendes aspektides, kus kunstid tegelevad piiripealsete katsetustega. Selline teaduse ja kunsti hübriid. Näiteks kunst, mis proovib leiutada uut tüüpi tekstiile. Kasvatada riieteks tehtavaid materjale seeneniidistiku taolistest olenditest. Ühesõnaga, püütakse integreerida uut teadmist selleks, et teha teistsuguseid objekte ning seal ei pea tingimata olema taotlust teha mõtestavat kunsti. Pigem kunst, mis keskendub tegemisele ja mis selle tegemise käigus üritab leiutada midagi uut. Mõtestamine ei ole sel juhul kitsalt kultuuripõhine, see üritab hõlmata teistsuguste olendite teistsuguseid olemasolemise mooduseid, liigub keelest välja. Heal juhul võib sellest tekkida ka efekt nagu popmuusikas on sageli näha – mõned radikaalsed bändid, radikaalsed heliloojad mõtlevad välja uusi tehnikaid, uusi mänguvõtteid. Alguses on nad servapealsed. Mõne aja pärast võtab popmuusika need kasutusele, integreerib üldisesse peavoolule suunatud popmuusikalainesse. Ma näen sellist arengurida ka kunstis. Kunst, mis üritab katsetada uut tüüpi materjalide ja mõtlemisega, võib katsetuslike disaini­objektide kaudu leida lahendusi, mis lähenevad loodusele mingil uuel viisil.

Ott: Kui öelda nagu Deleuze ja Guattari, et kunst loob afekte ja pertsepte, siis kunstil on erakordselt oluline roll uute olemisviiside lavastamisel ja genereerimisel. Ja siia juurde käib ka Hasso mainitud uute jutustuste ja müütide loomine. Teadlased on kliimamuutusest juba ammu rääkinud, aga see ei jõua inimestele kohale. Kunst kindlasti saab anda viise, kuidas see teema võiks kohale jõuda.

Raud: Me räägime kunstist ja mõtleme eksperimentaalset kaasaegset kunsti. Aga väga suur roll on just nimelt populaarkultuuril. Näiteks rohepööre või biopööre, mis on toimunud ulmekirjanduses, on väga oluliselt muutnud lugejate harjumusi ja mõtteviise. Netflixi seriaal võib osutada alternatiivsetele eluviisidele, näidata uute väärtuste toimimist ja teha seda n-ö cool’iks sellisel viisil, mida teised kanalid ei suudaks. Ma tervitaksin siin hägustumist, mis on ka tegelikult toimumas traditsioonilise kõrgkultuuri ja levikultuuri vahel.

Krull: Kunstis saab tänapäeval nõuda autonoomiat kõigile uutele liikumistele, uutele mõtteviisidele ja isegi uutele eluvormidele. See puudutab ka inimeste ja mitteinimeste omavahelisi suhteid. Kunstis saab katsetada uusi kogukondlikke vorme, mida on tulevaseks koos­eksisteerimiseks väga vaja. Seetõttu on kunst võtmelise tähendusega.

Raud: Ma lisaksin siia veel selle, et tänapäeva ühiskonnas on kunst üks neid sfääre, millele on nii-öelda delegeeritud õigus vaba olla. Kunstnikule andestatakse, et ta ei jälgi täielikult sotsiaalset kaanonit või majandusliku efektiivsuse põhimõtteid. Muidugi neoliberaalne kultuuripoliitika üritab kunsti taandada meelelahutustööstuse üheks aspektiks, aga vähemasti siiani on vastuseis sellele olnud laiemas vaates legitiimne. Kunst on sfäär, kuhu vaba olla sooviv inimene loomulikul teel graviteerub või nihkub. Kogukonnad, mis selle läbi sünnivad, on tõenäoliselt uue vajaliku lahenduse mõttes elujõulisemad kui need, mis tekivad lokaalse, territoriaalse või etnilise jaotuse põhjal.

Krull: Jään ikkagi selle juurde, et lokaalseid, territoriaalseid ja etnilisi kogukondi ei tohi kõrvale lükata. Eelistaksin siin mudelit, mille on välja pakkunud Arturo Escobar – pluriversum ehk maailm, mille sees on alati palju maailmu.

Raud: Sellega olen muidugi nõus. Mul on hea meel, et ka Eestis tegutseb igasuguseid külaseltse ja kohalike aktiivsete inimeste ühisusi, mis mõnda kohalikku elu aspekti kollektiivselt ja ühiste jõupingutustega edendavad. Aga tahan alati näha ka võimalikke ohtusid. Näiteks see, et rahvas saab kaasa rääkida läbi Facebooki ja tümitada kõikvõimalikke vanu institutsioone. Selle tagajärjel on tõusnud üles Trumpi pooldajad ja Kapitooliumi ründajad, kohalikud ekred või kogukonnad Poolas, mis on kuulutanud end vikerkaarevabaks.

Krull: Kui kohalikud kogukonnad – territoriaalsed ja etnilised – omandavad sellise värvingu, nagu Rein praegu kirjeldas, on põhjus ikkagi selles, et luupainajast ei ole vabanetud. See istub kogu aeg seljas, painab kogu aeg. Keegi võib ju uskuda, et tema ei tunnista selliseid müütilisi kujutelmi nagu progress ja majanduskasv, kuid tegelikult suruvad need igast küljest peale ja halvavad igaüht. Just sellepärast ongi internetis puhkevad tungid tihti väga ebameeldivad, kõigi teiste suhtes vaenulikud – neid kannab teadvustamata paine, millest ei suudeta rääkida.

Kogukonna autonoomia tähendab, et inimesed ja nendega seotud mitteinimesed elavad omal viisil, nii nagu nad tahavad, ilma segamata. See ei ole endasse­sulgumine, sest teisest küljest määravadki kogukonna just tema suhted teiste kogukondadega, või inimeste suhted teiste olenditega sellesama kogukonna sees. Kõige parem oleks kogukond, millel identiteeti ei olegi, mis ei määratle ennast ühegi identifitseeriva diskursuse kaudu. Kogukonda võiksid määratleda hoopis tema väljaspoolsed suhted.

Laurits: Minu meelest on selliste kogukondade, mis ei määratle ennast väljaspool naaberkogukondade suhteid, heaks näiteks looduslikud kogukonnad alates seenemükoriisast kuni kõikvõimalike kooslusteni, mis on metsas, niidul ja aasal. Selliste kogukondadega me peaksimegi nüüd õppima suhtlema teisiti kui seni ja seda ka intensiivsemalt. Mis muudatusi see meie enda kogukondades põhjustab, seda me veel ei tea, aga ma arvan, et selline suhtlemine on väga vajalik.

Laansalu: Hasso sõnastust kasutades kogu see problemaatika taandubki sellele, mismoodi inimesed saaksid aru, et mitte-inimestega tuleb suhelda. Nende mitte-inimeste tahtmised tuleb ka tõsiselt arvesse võtta. Seda pole inimesed siiamaani väga teinud, kuid see on fundamentaalne küsimus, kuidas mitte-inimeste tahtmistest aru saada ja nendega arvestada.

Krull: Minu meelest on inimesed seda kunagi väga palju teinud. Siit tulebki animistliku ja praeguse naturalistliku ontoloogia vastandlikkus. Naturalismis on mitteinimesed suhtlemisprotsessist välja jäetud, nendega arvestatakse ainult kui toormaterjaliga, mida tuleb efektiivselt ekspluateerida. Animistlik ontoloogia hoiab aga mitteinimesi lakkamatult fookuses just iseseisvate olenditena. Nendega suheldakse iga päev, mõnes mõttes hoiabki see ka inimeste kogukonda koos. Mina võtan praegust olukorda ontoloogilise veana, seepärast ma ei kasuta mitte militaarseid, vaid pigem sõja termineid. Sõda ja militaarsus on kaks ise asja. Kui kaks ontoloogilist häälestust kuidagi kokku ei sobi, kui nende vahel tekib alati konflikt, siis on teatav sõjaseisukord paratamatu. Eestis on ka metsa ümber käivat diskussiooni nimetatud metsasõjaks, ja minu meelest täiesti õigustatult.

Laansalu: Varasem periood, kui mitte-inimestega arvestati, toetus paljus sellele, et inimene sai selgelt aru, et need mitte-inimesed on talle ohtlikud. Ta pidi rääkima/kirjutama oma lugudesse sisse käitumisstrateegiad, kuidas kõigi nende mitte-inimestega koos eksisteerida, nii et ta ise surma ei saaks. Tänapäevases situatsioonis võib inimene kõigile neile mitte-inimestele peale astuda. Ja eks ta nüüd hakkab aru saama, et seda tehes astub ta ka iseendale peale. Aga siiski jõuvahekord on hoopis teistsugune ning ta peab selle uue dialoogi mitte-inimestega leidma uutelt alustelt.

Ott: Inimühiskonna autonoomia periood oli vahepealne uusaegne illusioon või pidu, nagu Rein ütles. Aga nüüd on tekkinud olukord, kus selline kõikvõimsuse illusioon on läbi.

Raud: See olemise vorm, mida me praegu otsime, on seniolematu, sest kõik seni olemas olnud mõtteviisid on ennast ammendanud. Praegu on avanenud niisugune väli, kus on palju pakkumisi või alternatiive, kuidas edasi minna. Me ei tea, kas need globaalselt tööle hakkaksid. Tõenäoliselt hakkaks tööle mingisugune nende süntees, nende dialoogis ja kokkupuutumuses tekkinud uus reaalsus. Meil jääb üle loota, et see jõuab sündida, et oleme selle künnisel, et see tuleb ning me ei pane enne kogu maailma põlema.

Salvestus ja transkriptsioon: Herkko Labi

Toimetanud Peeter Laurits ja Herkko Labi