Kes ta oli? Roberto Bolaño Ávalos (1953–2003) sündis Santiagos üsna kehval järjel perekonda. Kuigi tema ema armastas menukeid lugeda, polnud siiski tegemist intellektuaalide perega. Düslektikust poiss kannatas koolivägivalla tõttu ning oli üsna üksildane. Kolinud perega Mehhikosse, jättis ta 15aastaselt õpingud pooleli ning hakkas tegelema ajakirjandusega. Ilmselt on üks olulisemaid episoode Bolaño elus – sellele võib leida viiteid ka loomingus, sh „Metsikutes detektiivides” – põgus tagasipöördumine Tšiilisse, kus temast sai Salvador Allende sotsialistliku režiimi toetaja. Pärast Pinocheti riigipööret olevat ta olnud isegi vanglas; tema mehhiko sõbrad tollest perioodist on küll väljendanud kahtlust, et lugu on väljamõeldis.
Bolaño suhe oma kodumaaga oli ambivalentne. Kirjandusmaailmas ründas ta kõige ägedamalt Isabel Allende, aga ka teiste ennast turvaliselt püünele seadnud suurkujude loomingut. Leitud on, et tegelikult ei sobinud ta Tšiili ühiskonda ning see andis talle ka õiguse ja vabaduse öelda selle kohta kõike, mida vaid hing ihkas. Enam-vähem samasuguseid vaateid väljendas umbes samal ajal Kuuba dissident Reinaldo Arenas (1943–1990), kes oma autobiograafias „Enne kui saabub öö” („Antes que anochezca”, 1992) kritiseerib samuti armutult – ja ilmselt ka paljuski õigusega – paljusid maailmakuulsuse saavutanud kirjandusikoone, kuid tema näis kõige suuremat vimma tundvat oma kaasmaalase Alejo Carpentieri (1904–1980, e.k „Kaotatud rajad”) vastu. (Olgu lisatud, et autobiograafiast on vändatud suurepärane samanimeline film.) 1974. aastal pöördus Bolaño tagasi Mehhikosse, kus temast sai trotskist ning 1975. aastal infra­realistliku liikumise asutajaliige. Seda eluseika on ta „Metsikutes detektiivides” kujutanud südamliku paroodiaga. 1977. aastal jõudis kirjanik Euroopasse ning jäi lõpuks Lõuna-Hispaaniasse paikselt elama. Seal töötas ta päeval kämpinguvalvuri, hotelli jooksupoisi ja prügivedajana, öösiti aga kirjutas. Ise on ta ennast pidanud eeskätt luuletajaks, kes oli sunnitud proosa abil oma perekonda üleval pidama. Väidetavalt olevatki ta püüdnud viimastel eluaastatel lõpetada peateost „2666” oma lastele elamisväärse tuleviku kindlustamiseks. XX sajandi lõpul hakkas kirjaniku tervis üha kiiremini halvenema. Bolaño suri kuus nädalat pärast seda, kui oli kuulutatud oma põlvkonna kõige olulisemaks ladina-ameerika kirjanikuks.
„Metsikuid detektiive” on vahest kõige enam võrreldud Bolaño lemmiku, argentiina kirjaniku Julio Cortázari (1914–1984) legendaarse „Keksumänguga” („Rayuela”, 1963). Viimane erineb struktuurilt täiesti tavapärastest romaanidest – selles sisaldub palju romaane, on väitnud Cortázar ise. Nagu William S. Burroughsi teost „Pilet, mis plahvatas” („The Ticket that Exploded”, 1962), Thomas Pynchoni debüütromaani „V”  (1963) või Bolaño „Metsikuid detektiive” on „Keksumängu” määratletud kui romaani, millel puudub žanr. Seegi isevärki teos koosneb episoodilistest, pigem päevapilte meenutavatest peatükkidest. Nende lugemiseks on autor pakkunud kaks võimalust: neid võib lugeda järjest nagu tavapärast romaani või siis järgida kirjaniku teose alguses pakutud kaootilises järjekorras –
laste keksumängus.
Nagu kirjutab „Metsikute detektiivide” sisutihedas järelsõnas ka toimetaja Ruth Sepp, elavad paljud lugejad nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas veel tänapäevalgi ladina-ameerika kirjanduse 1960ndate kuulsusrikka boom’i lainel. Paljud tollased autorid on kanoniseeritud ega kuulu vaidlustamisele, 40–50 aasta jooksul on aga peale kasvanud täiesti uued ja erilaadsed põlvkonnad (lk 684). Seda situatsiooni iseloomustatakse „Metsikutes detektiivides” nii: „Meie olukord (kui ma õigesti aru sain) on jätkusuutmatu, Octavio Pazi impeeriumi ja Pablo Neruda impeeriumi vahel. See tähendab: alasi ja haamri vahel”
(lk 29). Või järelsõnas tsiteeritud Bolaño sõnadega: „Tegelikkuses ei ole Ladina-Ameerika kirjandus ei Borges ega Macedonio Fernández ega Onetti ega Bioy ega Cortázar ega Rulfo ega Revueltas ega isegi mitte vanade macho’de García Márqueze ja Vargas Llosa duett” (lk 685). Sekundeerib „Metsikute detektiivide” üks peategelasi: „Nad rääkisid mulle Julio Cortázarist, García Márquezest, Carlos Fuentesest, Vargas Llosast, Ladina-Ameerika kirjanduse juhtkujudest. Mina, alati ettevaatlik, et mitte öelda skeptiline, ütlesin neile, et oleksin rahul ka Ibargüengoitia, Monterroso, José Emilio Pacheco, Monsiváisi, Elenita Poniatowskaga” (lk 226). Nõnda kummutavad nii Bolaño kui ka paljud teised nooremate põlvkondade esindajad Lõuna-Ameerika kirjandusega seonduvaid käibearusaamu ning kunagised stereotüübid – imepära, maagilisus, muinasjutulisus, troopilised ohjeldamatud kired, pahelised diktaatorid, müüdid, folkloor – on tänaseks oma kunagise kütkestavuse peaaegu kaotanud.
Eks tea me ju igapäevaelust piisavalt hästi, et ka filmimaailma või popmuusika üleilmselt kuulsate iidolite taga on alati varjus tuhanded teised tegijad, kes nii väga lavale ei kipugi, kuigi nende looming on tihtipeale Jupiteride omast märksa sügavam ja huvitavam. Nii mainib Bolañogi näiteks „Metsikutes detektiivides” paljude teiste seas meie kultuuriruumis peaaegu tundmatut mehhiko autorit Alfonso Reyest (1889–1959), kelle kohta peategelane ütleb, et „üksnes tema või nende lugemine, keda ta armastas, võis teha tohutult õnnelikuks”  (lk 113), legendaarset uruguai poetessi Juana de Ibarbourout (1892–1979), tihti parimaks hispaaniakeelseks luuletajaks peetud tšiillast Nicanor Parrat (1914), mehhiko prosaisti ja poeeti Homero Aridjist (1940) ning arvukalt teisigi nimesid, mis ka mulle tundmatud. Aga nagu ütleb Bolaño ise „Tšiili nokturnis”: „Nõnda Tšiilis kirjandust tehaksegi, aga mitte ainult Tšiilis, vaid ka Argentiinas ja Mehhikos, Guatemaalas ja Uruguais, Hispaanias ja Prantsusmaal ja Saksamaal, haljal Inglismaal ja muretus Itaalias. Nõnda kirjandust tehaksegi” (lk 94–95).
Paraku tuleb vist möönda, et erinevalt kosmopoliitsest „2666” kuulub „Metsikud detektiivid“ paljuski n-ö siseringi lugejate lektüüri. Liiga palju leiab siin viiteid Ladina-Ameerika, ühtlasi Tšiili ajaloo ja kultuuri detailidele, samuti on siin küllaga autorite ja avaliku elu tegelaste nimesid, millest ilmselt keskmine eurooplane, isegi kui talle kirjandus võõras pole, kuulnudki ei ole. Seetõttu on ilmselt ka tagakaanel sürrealismi kalduvaks tituleeritud „Tšiili nokturn” eesti lugejale märksa hõlpsamini hoomatav.
Mis aga puutub Roberto Bolaño obra maestra’sse, romaani „2666”,  siis sügise hakuks olin jõudnud sellest läbi saada kõigest paarsada lehekülge. 1. jaanuaril ei tõotanud ma mõttetu uusaastalubadusena korralikke eluviise harrastama või üldse heaks inimeseks hakata, vaid kohe, kui suve alguses juba vabamalt hingata saab, see teos esmajärjekorras algusest lõpuni läbi lugeda.