1. Riigi tegevustoetus (koos kinnisvaratoetusega) on vähenenud 2008. aastaga (25 016 802) võrreldes 2010. aastaks (19 747 579) ligi 22%. Kuna halduskulud on pigem tõusnud, on toetus etendustegevusele langenud üle 25%. Lisaks piletitulult 15% kõrgem käibemaks.
2. Piletite käibemaksu tõus on mõjutanud eelkõige omatulu. Draamateatri omatulu moodustab praegu juba ca 50% kogutulust (Euroopas loetakse normaalseks 20–30%) ning 2009. aastal jäi üle 2,2 miljoni käibemaksu tõusu tõttu saamata. Pileti lõpphinda praegu tõsta pole võimalik, niigi küllalt suurele osale inimestest on see kallis. Publiku arv märgatavalt vähenenud pole ning piletitulu ilma käibemaksuta oli 2009. aastal isegi kõigi aegade suurim.
3. Suuri koondamisi endale lubada ei saa, sest koosseis on juba niigi miinimumini viidud. Mõned töökohad oleme siiski koondanud. Oleme lisaks vähendanud uuslavastuste arvu ja kulusid, lühiajaliselt viinud töötajaid osalisele tööajale … Siiani on teatris töötavad inimesed neid otsuseid mõistnud. Suur tänu neile.
4. Tulevikku vaatame optimistlikult. Meie töötajad on asjatundlikud ja hoolivad, näitetrupp väga tugev ja tõesti loodan, et raskeimad ajad Eestile on möödas. Ja tulemas on väga huvitavad uuslavastused.
5. Kõik me mõistame, et on majanduslikult rasked ajad, aga nii väikeses riigis nagu Eesti vajab kultuur suuremat toetamist kui suurte keelte riikides, muidu meie keel ja seejärel ka kultuur lihtsalt hääbub. Kahjuks, sõltumata aegade raskusest või kergusest, on seni kultuuriministeeriumi protsent riigieelarves vaid vähenenud (kunagiselt rohkem kui 5%-lt nüüd juba alla 3%-ni), ka ei anna meie praegused seadused erakapitalile erilist motivatsiooni kultuuri otse toetada. Selle peale võiks mõelda nii parlament kui valitsus.
AIN ROOST, Endla teatri direktor
1. Endla eelarve riigipoolset osa on vähendatud 2008. aasta lõpul 8,33%; 2009. kahel korral, 5% ja 2,5% ning 2010. aastal 9% võrra. Need protsendid iga eelnimetatud aasta eelarve summast arvestatuna teevad kokku ~25%. Rahasse arvutatult on 2008. aastaga võrreldes 2010. aasta eelarve väiksem 4,5 miljonit krooni. ‘
2. Käibemaksu tõusu tõttu oleme kaotanud 700 000 krooni, mis tuli omatulust maksta riigile. Tõenäoliselt on see veidi mõjutanud ka publiku käitumist: piletite ostmiseks oodatakse sooduskampaaniaid, et siis vähema raha eest korraga ja rohkem pileteid osta.
3. 2008. aastal koondasime ühe töökoha, 2009. seitse ja 2010. aastal viis töökohta. Omal soovil lahkujate asemele pole reeglina asendajat võtnud, püüame töökohustusi jagada. 2009. aasta märtsist vähendasime kokkuleppel kõigi töötajate palkasid 10%. Sama, –10% palk jäi kehtima kõigile Endla töötajatele ka 2010. aastal 2009. aastal korraldasime töö nii, et kõik teatri töötajad olid lisaks palgalisele puhkusele veel 20 päeva palgata puhkusel. Oleme koondanud kodused mängupäevad statsionaaris nädala teisele poolele, et koguda publikut ja seega hoida maja üldkulud nädala alguses väiksemad. Esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval käime külalisetendusi andmas mujal Eestimaal. 31. XII 2009 – 18. I 2010 olid teatri uksed lukus, seda põhjusel, et uue aasta alguses on aastaid olnud külastatavus väike. Hoidsime kokku maja üldkulusid ja andsime inimestele puhkust. Oleme pidanud panema nii mõnedki huvitavad plaanid paremaid aegu ootama.
4. Elame üks kuu korraga. Loome uusi lavastusi, anname aasta ringi etendusi ja samas valmistame ette kutselise Endla sajandat hooaega (2010/11). Lootusrikkalt!
5. Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Hoidmaks kokku raskel ajal eelarvevahendeid, tuleks kokku liita kaks ministeeriumi, kusjuures säilitada mõlema ministeeriumi nimi ja nimetada uus liitministeerium ümber kultuurikaitse-ministeeriumiks.
AIVAR MÄE, rahvusooperi Estonia direktor
1. 121 miljonilt 102 miljonile.
2. Publiku käitumist ei ole mõjutanud, kuna teater piletite hinda ei muutnud, küll aga väheneb selle võrra omatulu.
3. Vähendatud on koosseisu 531-lt 471-le. Prioriteediks on kunstiline tegevus, kõik muud tegevused on külmutatud.
4. Väga positiivselt.
5. Eesti riikluse aluseks on tema rahvas ja tema kultuur.
PIRET RAUK, Kuressaare Linnateatri direktor
1. 2010. aasta Kuressaare linna poolt veel kinnitamata eelarve koos kultuuriministeeriumi eraldatud summaga on kokku 2 971 000 krooni (ministeeriumi osa sellest 997 367 krooni). Kuressaare teatri eelarve on 2008. aasta algusega võrreldes vähenenud peaaegu 750 000 krooni, seega umbes 20%.
2. Käibemaksu tõus tõi kaasa piletite hinna mõningase tõusu. Kuidas mõjutab see publiku käitumist? Täpsem vastus tuleb aastal 2010. Teatritel võib olla raskeim aasta veel ees.
3. Teatri arengukava nägi ette 2010. aastaks kahe koosseisulise näitlejakoha loomist. Selle eesmärgini jõudmine lükkub kas tulevikku, kus aastanumbriks „?”. Võimalik on selles plaanis ka täielik taandareng, kus riigi toetus väheneb selleni, et teatri tegemine muutub rohkem eneseõigustuseks mingi ametkonna ees. Koondada ei ole võimalik meie teatri puhul kedagi, vastasel juhul tuleks maja lihtsalt konserveerida – või välja rentida. Ka Kuressaare linn viis läbi eelmisel aastal palgakärped kõigis oma allettevõtetes 18% ulatuses. Ka see on loobumine millestki. Kui rääkida uuslavastuste väljatoomiseks kuluvast summast, siis Kuressaare Linnateater võiks meeleldi jagada oma kogemusi teemal, „kuidas miinimumpalgaga ära elada” (viimane lause osa on küll ülekantud tähenduses).
4. Kuressaare teater reorganiseeriti 24. novembril 1951. aastal Eesti NSV kunstide valitsuse käskkirjaga nr. 450. Reorganiseerimise tulemusel pidi Kuressaare teatri asemele tekkima Rakvere vene draamateater, asukohaga Rakvere (käskkirja p nr 1). Milline oleks Saaremaa teater, kui poleks tookordset kunstide valitsuse otsust? Tuleviku suhtes utoopilised ei ole. Seni, kuni Kuressaare linn arvab, et teater linnas ja Saaremaal on oluline, saame kindlasti hakkama. Igatahes repertuaaris allahindlust ei tee.
5. Kuressaare Linnateater tõelise väikese teatrina imetleb suuri projekte, mida vabariigis sõltumata ajast ja vaimust ellu viiakse. See, et täna tekkinud olukorras suudetakse veel eksisteerida, on imetlust väärt. Aga millise hinnaga? Lõppkokkuvõttes ei ole lahendus koondamistes või muus eelarvekärbetest tulenevas kultuurivaenulikus tegevuses. Riik ja ministeerium ning miks mitte ka omavalitsused peavad selgusele jõudma, milline, mis nägu on see teater või selle teatri repertuaar, mida riik peab toetama. Ehk kuidas – ja kas see on hoopis süsteemi viga? Koduõuntest pressitud mahla ja Coca Cola vahel on lihtne vahet teha. Mõistuse piires suudame kõik eestimaist eelistada ja teame, et laulupeod jäävad veel kestma. Etendusi antakse aga iga päev ja üle Eesti, võimalikult erinevaid, eri autoritelt eri maadelt, huvitavate näitlejatöödega jne. Oluline on, et see, mida tehakse, ja see, mis vaatajani jõuab, oleks hea või, mis veel parem – väga hea.
RAIVO PÕLDMAA, Tallinna Linnateatri direktor
1. Siinkohal tabel, mida iga aasta pidanud oleme. Selles peaksid leiduma kõik huvi pakkuvad numbrid.
Tallinna Linnateatri põhitegevuse toetus
(1. I 2008 ja 1. I 2010 võrdlus)
| Eelarve seisudga 01.01.2008 | Eelarve seisuga 01.01.2010 | Vähenemine % | Vähenemine summas | |
| Linnakassa toetus | 11 772 500 | 6 800 000 | 42,24 | 4 972 500 |
| Riigi toetus | 13 390 769 | 10 472 362 | 21,79 | 2 918 407 |
| Omatulud | 13 700 000 | 12 000 000 | 12,41 | 1 700 000 |
| Kokku | 38 863 269 | 29 272 362 | 24,68 | 9 590 907 |
2. Ma ei tea, kuidas käibemaksu tõus on puudutanud teisi teatreid. Meie teatri puhul ei ole see väga oluliselt tegevust mõjutanud. Kuna meil on igal aastal linna poolt kehtestatud omatulu teenimise kohustus ja linn seda seoses käibemaksumäära tõstmisega samavõrra ei vähendanud, tähendas see meile seda, et pisut piletihinda tõstes olime sunnitud ca 1,3 miljonit ise lisaks teenima. Linnateatris müüakse pileteid 12 korda aastas, s.t iga kalendrikuu esimesel kuupäeval läheb müüki terve järgmine kuu. On selgelt märgata, et langenud on müügipäevadel piletimüügi tempo: ära ostetakse esimese poole tunniga n-ö lemmiklavastused ja teistele jätkub pileteid pikemalt. Veel 2008. aastal müüsime järgmise kuu piletid ära esimesel kuupäeval. Küll on aga meie külastatavus endiselt väga hea, selle hooaja esimese poole külastatavus oli 96%.
3. Kuna linnateatri 2010. aastal riigi ja linna toetus on eelmise aastaga võrreldes kokku ca 1/4 väiksem (linnakassa toetus vähenes lausa 50,75%), on see väga suur surve igapäevastele tegemistele nii loomingulises kui majanduslikus mõttes. Õnneks on meil olemas tugevad lavastused varasemast perioodist, mis „toidavad” meid ka sel aastal. 2010. aastal oleme sunnitud vähendama majandus- ja lavastuskulusid ning töötasufondi. Majanduskulusid lõplikult vähendada ei saa, kuna tegemist on igakuiste püsikuludega, kõiki majanduskulusid aga lõpmatult vähendada pole võimalik.. Sellel aastal on seega lavastuste väljatoomiseks märgatavalt vähem vahendeid, mis võib mõjutada lavastuste kvaliteeti ja selle kaudu ka publikuhuvi. Linnateater ei ole kedagi koondanud, püüame aastate jooksul kujunenud lojaalset ja hästi toimivat koosseisu alles hoida.
4. Vastan pisut kibestunud toonil: 2009. aastal võeti meilt meie unistused, 2010. aastal võeti 1/4 rahast, järel on eneseväärikus ja seda me ära ei anna.
5. Riik püsib kolmel suurel vaalal: haridus, kultuur, tervishoid. Kui kultuuri osa riigieelarves pidevalt väheneb, siis mis saab meie riigist edasi? Mis puudutab teatrivaldkonda, siis teater on eesti rahvale läbi aastakümnete olnud uskumatult oluline. See lugude rääkimise, kuulamise ja vaatamise vajadus on eestlasele ülitähtis ja seda võimalust ei tohi eestlaselt ära võtta. Tark riik nii ei käitu.
KAAREL OJA, NO99 direktor
1. NO99 olukord ei ole kuidagi erilisem kui teistel teatritel. Sama keeruline on ka meil ja samuti saame ka meie kuidagimoodi hakkama. Kahe aasta jooksul on meie riiklik toetus vähenenud sisuliselt neljandiku, täpsemalt 23%.
2. Pea sama suure lõike on teinud käibemaksutõus ka omatuludest. Kuigi saalid on meil veel täis, siis tulu ka tasahaaval väheneb, sest soodustusi tuleb teha rohkem. Kokku on see summana ligi 4 miljonit krooni aastas.
3. Selle aasta eelarvet kokku panema hakates plaanisime lavastusi ühe võrra rohkem, kui eelarvesse lõpuks jäi. Seega loomulikult mõjutab eelarve ka kunstilisi otsuseid – neljandikku koomale tõmmata muud moodi pole võimalik. Kärped kokku on olnud sellised nagu võimalik ja vaja: palgad on väiksemad, uusalavastused odavamad, kütte ja elektri peab igaüks oma toast lahkudes välja lülitama.
4. Tulevikku oskame nüüdseks vaadata küll ainult äraootavalt.
5. Sellistes tingimustes jätkusuutlikult toimida pole enam võimalik ja kolmandat kriisiaastat nii vastu ei pea. Eks lõppkokkuvõttes on see ikkagi riigi ja ühiskonna otsustada, kas oma kultuuri hoida või see pood kinni panna.
Ja poliitikutele: „Leidke aega, et tulla teatrisse, minna kinno, külastada näitusi, lugeda raamatuid, kuulata kontserte. Ja saage aru, et kultuur ei ole meie ühiskonnas mingi ripatsina eksisteeriv kõrvaline nähtus. Mõistke, et kultuur ei ole pehme väärtus või aseaine, vaid meie ühiskonna, riigi ja olemasolu tuum ja mõte. Ilma selleta võiksime me olla sama hästi kas Rootsi provints või Belgia koloonia, kus eluolu oleks kindlasti parem. Loomulikult ei ole üks või teine teatrietendus, kontsert või maalinäitus Eesti kultuuri allesjäämise tingimus, elame edasi ka ilma nendeta, aga vaesemalt, pikapeale nii vaeselt, et isegi surmale jääme sendi võlgu.”
HILLAR SEIN, Ugala direktor
1. 2008. aasta augustist koos 2010. aasta kärpega on meie raha vähenenud 3 401 823 ehk 24%.
2. Loomulikult on käibemaks mõjutanud otseselt teatri eelarvet, kuna piletite hinda me üldjoontes tõstnud ei ole ja käibemaksu kate on tulnud leida eelarve seest.
3. Ugala teater on pidanud koondama ning ametikohtade koormuse üle vaatama. Koondatud on 16 ametikohta, ka on meil üks palgata esmaspäev igas kalendrikuus. Uuslavastuse arv on jäänud samaks ning ka nende nii visuaalses kui kunstilises kvaliteedis me järele anda ei taha. Meie piirkonnas on publikut nii vähe, et peame pidevalt uusi lavastusi pakkuma.
4. Tulevikku vaatame rahuliku ja äraootava pilguga. Loomulikult on meil omad sihid ja plaanid, aga teatrite külastatavus poole aasta pärast on tegelikult ettearvamatu.
5. Sooviksime mõistmist, et kultuuri ei saa tarbida, vaid selles elatakse. Kõike ei ole võimalik lõpuni rahasse ümber arvutada. AARNE VALMIS, Vana Baskini teatri direktor Vana Baskini teater saab riigilt toetust vähem, kui ta maksab riigile käibemaksu. Selles mõttes oleme ainuke teater, kes toob riigile raha sisse. Teised viivad seda rohkem välja. Vana Baskini Teatri toetus on langenud madalamale tasemele, kui olime aastatel 2006 ja 2005, kui me riigilt üldse toetust ei saanud, aga maksime 5% käibemaksu (praegu 20%), ometi olid meil tegelikult kergemad aastad kui praegune. Kuidas me hakkama saame? Kõik, kus on võimalik kokku hoida, on juba ära tehtud. Näiteks Vana Baskini teater oli sunnitud loobuma kostümeerija kohast: seda tööd jagavad omavahel etenduse grimeerija ja etenduse juht. Ettepanek parlamendile ja kultuuriministeeriumile. Järgmisel aastal on Tallinn Euroopa kultuuripealinn. Paraku käitub Eesti totaalselt kultuurivaenulikuna, olles ainuke riik Euroopas, kus rahvusooperil on täiskäibemaks (20%), ent kollase meedia käibemaks on 9%! Uskumatult piinlik on selle peale mõelda, sest teatavasti on igal Euroopa Liidu riigil õigus teha maksusoodustusi talle väga tähtsale ja prioriteetsele valdkonnale. Ja nagu näha, on Eesti riigile tabloidi rohkem vaja kui kultuuri! Kunagi, kui veel Siim Kallas oli rahandusminister, ütles ta kuldsed sõnad: ”Muidugi peaks kõigil asjadel olema käibemaks 18%, aga me ei saa ajakirjanduse käibemaksu tõsta (tol ajal oli siis neil 5%), sest kohe-kohe on valimised tulemas!”.
PAAVO NÕGENE, Vanemuise direktor
1. 2008. aasta algusega võrreldes on Vanemuise riigipoolne dotatsioon personalikulude osas vähenenud 23,4% (64,45 miljonilt kroonilt 49,37 miljonile) ning majanduskulude osas 28,4% (10,02 miljonilt 7,18 miljonile).
2. Igal hinnatõusul on oma mõju. Teatrit külastavate inimeste hulk on statsionaaris mõnevõrra väiksem kui varem.
3. Vanemuise teater on laiendanud raskel ajal oma tegevust Tallinna, et pakkuda pealinnas ja selle lähistel elavatele ning samuti pealinna külastavatele inimestele senisest palju paremaid võimalusi saada osa Vanemuise muusikaja lastelavastustest. Sel kombel püüame maandada riigidotatsiooni vähenemisest tulenevat riski. Aus hinnang on, et kaks aastat (2009/2010) aitab selline strateegia keerulised ajad üle elada, aga 2011/2012 on vajalik, et suurte teatrite riigitoetus mõnevõrra kasvaks. Vastasel juhul ei ole võimalik enam teatri eelarvet tasakaalus hoida. Suurtest
teatritest räägin seetõttu, et nendes annab majanduskliima jahenemisest tingitud publiku vähenemine rahaliselt palju rohkem tunda. Kahte asja – nii statsionaari piletitulu loomulikku vähenemist kui ka riigidotatsiooni kahanemist – mõlemat oma tegevuse laiendamisega tagasi teenida ei ole võimalik.
4. Vanemuine vaatab tulevikku julge pilguga. Alanud juubeliaastal jõuab meil lavale suisa 17 uuslavastust ning meie püsirepertuaaris on ligi 50 erinevat lavastust. Meie sooviks on pakkuda teatrielamust võimalikult paljudele ning me teeme seda ka edaspidi!
5. Piisaks ühe varem antud lubaduse täitmisest – et kultuuri- ja haridustöötajaid koheldaks võrdselt. Praegu on haridus- ja kultuuritöötaja riigi poolt doteeritava keskmise palga erinevus üle 40%. Piletitulust peavad teatrid tagama lavastuste väljatoomise, nendega seotud kulutuste katmise ning etendustegevuse korralduse. Kui riik kataks koosseisuliste töötajate palgafondi, nii et keskmine palk oleks võrdne haridustöötaja keskmise palgaga, siis sellest piisaks, rohkem polekski vaja. Ja sellise lubaduse on riik kunagi ka andnud. Piletitulust koosseisuliste töötajate palgafondi panustamine vähendab etendustegevust laval ja teatrid peavad paljuski mõtlema ennekõike sellele, kuidas toime tulla. Loodame, et kui majandus hakkab kasvama, siis aidatakse kultuuritöötajate palgad haridustöötajate palgale esimeses järjekorras järele, mitte aga ei minda edasi samas rütmis ega suurendata lõhet veelgi.
Eraldi teema on halduskulud, mida on samuti kärbitud. Teatritel on kohustus tagada riigivara säilimine. Paraku on ette tulnud mitmeid hinnatõuse, mis omakorda on kasvatanud halduskulusid. Kätte on jõudnud aeg, et ka halduskulude katmiseks mõeldud vahendid vajavad mõningast lisa, et tagada riigivara säilimine. Piletite hinda märkimisväärselt tõsta ei ole võimalik. Riikliku teatri pilet ei tohi kujuneda luksuskaubaks, vaid peab jääma kättesaadavaks enamikule riigis elavatest inimestest.
HEIDI SARAPUU, Variuse teatri juht
Tänu meile tähelepanu pööramast, aga oleme teatripildis täiesti erandlik nähtus. Meile pole jätkuvalt eraldatud mingeid summasid; mingi susin kuskil koridorides liigub, aga ametlikku kirja pole. Variusel pole kärpida midagi, sest paberimajanduse eest hoolitseb raamatupidaja ja kogu ülejäänud töö teen ise või aitab vabatahtlikkuse alusel keegi teatri liikmetest. Oma eksisteerimise jooksul pole meil olnud materiaalset võimalust avaldada reklaami näiteks Postimehes või mõnes teises päevalehes, rääkimata külalislavastaja kutsumisest või näidendi ostmisest. Tuleb ise edasi pusida. Oleme toime tulnud ja huvi kõigi etenduste vastu ON olemas. Mind kurvastavad aga mitmed aastast aastasse korduvad probleemid: mingi imelik süsteem on ministeeriumis välja töötatud mitmed aastad tagasi ning nii jäime meie väiketeatrite nimistust välja ja sinna tagasi ei saa kuidagi – tõkkepuu on ees! Tol ajal oli meie publiku arv väike, sest meie muuseumietendustele ei mahu lihtsalt palju inimesi ja üldse on meie etendused kammerlikku laadi. Kes on need jäigalt mõtlevad inimesed? Miks ei vaadata rahajaotusel ka natuke seda, millega on teater aasta jooksul hakkama saanud? Mõnelt võiks midagi maha võtta ja teistele juurde anda?! Vihaseks teevad aga need komisjonide (mõtlen kulkat) liikmed, kes ei vaevu etendusi vaatama tulema ja kutsumise korral ei vaevu isegi oma mittetulekust teatama. Iga koht on väiketeatril arvel, sest etenduste kulud katame ju piletimüügist, ja kuidas nüüd oskavad nad raha jagada, kui tegijaid kohe üldse ei tunne! Tulevikku vaatame väga optimistlikult, ideid ja publikut jagub, teatril on oma NÄGU ja palju põnevat tulekul. Suur rõõm on vene õppekeelega koolide huvi üle meie etenduste vastu – integratsioon on edukas.
TIINA REBANE, VAT-teatri direktor
1. Riigi toetus on vähenenud ca 1,2 miljonit krooni: 2008. aastal oli riigi toetus 5 127 540, 2010. aastal 3 989 471 krooni.
2. Käibemaksu tõusuga garanteeriti kõigile teatreile vähemasti 15% vähem omatulu. Iseasi on see, kas see samm täitis ka mingit eesmärki. Tavaliselt ei aita uppumisohus ka tõmblemine. Praegusel masuajal ei ole võimalik piletite hinda tõsta, pigem tuleb hinda langetada. Publiku käitumine on muutunud. Ei tahaks küll ennustada, aga arvatavasti väheneb saalide täituvus veelgi ning seoses sellega ka teatrite omatulu. Õnneks on VAT-teatril muidugi kavas lavastused, mille etendused kuude kaupa ette välja müüdud.
3. Oleme lükanud suuremad lavastused kaugemasse tulevikku, üritanud hakkama saada oma põhikoosseisu jõududega. Meie koosseis on väike ja inimesed teevad niikuinii mitut tööd, nüüd teevad veel rohkem. Mitmed töövõtulepingud on jäänud sõlmimata, mis on kurvastanud meie häid kaastöölisi. Eelarvet ja kunstilisi otsuseid ei saa kuidagi lahutada. Katsume hakkama saada ja sihid vastavalt seada. VAT on kogu aeg köiel kõndinud. Ses mõttes pole kärbetel meie jaoks uudismõõtu.
4. VAT on vaadanud ikka tulevikku pilguga, mis otsib sihile viivat rada. Ja siht on enda seatud.
5. Mis nõu me endale anname, kui me elada tahame? Me tahtsime ju elada, miks me muidu seda oma riiki nii väga ihkasime. Riik on me keha. Ma oleme muidugi kõik suured materialistid, aga ei tahaks ka Hermann von Keyserlingi lõpuni uskuda, kes väitis, et ideaalidest eestlased üldsegi mitte aru ei saa. Me võiksime toimida laitmatult ja seda eelkõige enesele silma vaadates. Kadedalt kuulame kolleege teistest Euroopa riikidest, kus praegusel ajal antakse kärpimise asemel kultuurile vahendeid juurde.
PAUL HIMMA, Vene Draamateatri direktor
1. Kui kohustused pankadele maha arvata, siis tegevustoetus on võrreldes 2009. aastaga 15,7% väiksem.
2. On vähendanud omatulusid. Vene teater piletite hinda pole tõstnud, sest meie publik on väga hinnatundlik: tuleb arvestada tööhõive keskmisest suuremat vähenemist venekeelse teatripubliku hulgas. Üldine olukord on mõjutanud publiku käitumist alates 2009. aasta veebruarist-märtsist. Külastatavuse langus on tuntav, novembris-detsembris oli ajutine tõus.
3. 2008.-2009. aastal on eelarvet mitmel korral ümber tehtud vähendamise suunas, sellest tulenevalt koondatud ametikohti, loobutud lisatasudest, vähendatud etenduste ja uuslavastuste arvu, samuti kulutusi uuslavastuste väljatoomisele ja teatrimaja hooldusele.
4. Tulevikku vaatame tõsise pilguga.
5. Kui majanduse saab käima, on kultuuriministeeriumil ka lihtsam kultuuri huvisid kaitsta.
PEETER JALAKAS, Von Krahli teatri juht
1. Kokku 25%: 6,2-lt miljonilt 2008. aastal 4,6 miljonini tänavu.
2. Raske on seda niiviisi eraldi välja tuua – eks kõik kokku ole mõjutanud, vähendades omatulu. Kokku on eelarve kujunemisel olulisi tegureid neli: riigi toetus, käibemaksusoodustused, kultuurkapitali toetused, firmade annetused ja sponsorlus. Täna lonkavad need kõik korraga.
3. Vähendatud on töötasusid ja koosseisuliste näitlejate arvu. Eks ikka mõjutab eelarve vähenemine ka kunstilisi otsuseid. Paratamatult.
4. Nõutult ja nukralt. Oleme ministeeriumile esitatavais pikemaajalistes plaanides juba mitmeid aastaid viidanud sellele, et aastal 2011 on meie trupis 12 liiget. Kuna sellega siiani on nõus oldud, oleme koostöös Viljandi kultuuriakadeemiaga endale innukalt järelkasvu kasvatanud. Täna on protsess paraku täpselt vastupidine.
5. Tuleb loobuda printsiibist, et kultuuriasutuste rahastamine on seotud ühe eelarveaastaga. Ei tule praegu pähe ühtki Euroopa riiki, kus see nii oleks. Riigiti on asi korraldatud erinevalt, kuid tavapäraselt on lepingud kolmevõi viieaastased, rahvuslikel kultuuriasutustel enamasti tähtajatud, lisaks mitmed projektitoetused ja üheaastane grant. Tuleb ka reaalselt lõpetada omandivormil põhinev vahetegemine. Praegu on olukord endiselt selline, et kõigepealt „omad” söönuks, siis kõik teised. Samas kehtivad kõigile kollektiivlepingud ja kok
kulepped, sõltumata sellest, kas näitleja töötab MTÜs, SAs või riigiasutuses. Asutuste juhtidega tuleb suhelda, eriti innukalt tuleb seda teha keerulisel ajal. Täna saad sa asjaolust, et sul on jalg amputeeritud, teada näiteks kultuuriministeeriumi nääripuul. Loobuda tuleb soovist mõõta kõiki samade reeglite järgi. Printsiibid, mille alusel tegutsevad näiteks Draamateater ja Von Krahli teater, on lihtsalt erinevad kapitaalselt.
MEELIS PAI, Eesti Nuku- ja Noorsooteatri juht
1. 2009. aasta eelarvet vähendati aasta jooksul 7,4%, 2008. aastaga võrreldes oli see 10,1%. 2010. aastal on eelarve 9% väiksem 2009. aasta omast (juba aasta jooksul kaks korda kärbitud, kokku 7,4%). Nii et 10,1 + 7,4 + 9 = 26,5% . Lisandub käibemaksu tõusu kompenseerimata jätmise mõju. Riigi toetus teatrile on aastaid olnud madal, alla 50% kogu eelarvest, mistõttu ei ole need kärped meil n-ö jalgu alt tõmmanud.
2. Seoses käibemaksu tõusuga ei ole piletite hind nähtavalt tõusnud. Publiku käitumist mõjutab pigem üldine majanduslik situatsioon. Näeme, et väga paljud grupid on hakanud meie poole pöörduma küsimusega, kuidas saada soodustusi, allahindlust, rakendada eri makseviise. Oleme kasutusele võtnud 25-kroonise lapsevanema pileti, sest lapsevanemad soovivad oma lapsele emotsioone pakkuda, aga ei ole nõus enda eest maksma. Küll mõjutab käibemaksu tõus saamata jäävat rahahulka teatrieelarves.
3. Olenemata majanduslikust situatsioonist, ei ole me kunagi lasknud sel me loomingulist tegevust mõjutada. Vahendeid toimetulekuks oleme otsinud mujalt. Leian, et raskel ajal ei tohi repertuaari kunstilise taseme osas mööndusi teha, pigem maksame peale. Näiteks töötas meie juures 2009. aastal seni suurim arv tippspetsialiste välismaalt. Mitmete projektide kõrval on abiks ka sponsorid ja ELi rahastatud projektid.
4. Leian, et 2010. aasta tuleb teatrile murranguline. 7. märtsil algab meie jaoks uus ajajärk: avame teatri kõrvalhoones nukukunsti keskuse ja muuseumi NU KU. Etendustegevus saab kõrvaltegevuse, milleks on haridustegevus. Oleme võtnud eesmärgiks teha Tallinnasse ühe olulisema ülemaailmse nukuteatrikunstialase teaduskeskuse, mille tugipunkt on siiani olnud Prantsusmaal.
5. Riik peaks rohkem tähelepanu pöörama laste ja noortele mõeldud teatrile. Teatrikunst ei tohiks alla jääda teistele kultuurižanridele. Näiteks on ohumärgiks eelmise aasta ülijärsk kinokülastuste tõus. Kui väheneb laste- ja noorteteatri publik, siis väheneb seitsme aasta pärast publik teistes teatrites. Kui me ei harjuta last raamatuid lugema, siis vaevalt ta oma lapsi raamatute juurde viib. Niisamuti on ka teatriga.
JOONAS TARTU, Rakvere teatri direktor
1. Tõusuaegadega võrreldes on langus kindlasti üle 25%, peamise sissetulekute vähendajana lisandub veel käibemaksu tõus.
2. Käibemaksu tõus mõjutab teatri eelarvet loomulikult märkimisväärselt. Leidsime, et pileti hinna tõstmine ei ole lahendus. Meie publik ei tule sellega muutuvas majandusolukorras lihtsalt toime. Raha, mis varem jäi meile, läks nüüd välja ning olulised investeeringud, kulutused jne jäid lihtsalt tegemata.
3. Oleme nende aastate jooksul koondanud seitse inimest. Juba varem töötas Rakvere teater oma jõu piiril, optimaalse koosseisuga. Oleme loobunud või õigemini võtnud suuna, et kasutame võimalikult vähe külalisi. Kärpima oleme pidanud kõikidest eelarveridadest. Enamik soetuste vajadusi on külmutatud. Ka hoonete jms korrashoiu osas maksab põhimõte, et mis ikka lausa katki ei ole, seda ei paranda. Rakvere teater ei virise: siin majas tehakse tööd ja väga hästi. Meie pead on püsti ja nagu me alati oleme uhkusega öelnud, viime me ellu Eesti Vabariigi kultuuripoliitikat, viies väga heal tasemel teatrikunsti igasse Eesti nurka.
4. Tulevikku vaatame lootusrikkalt: siit me tuleme, nii nagu oleme seda juba 70 aastat teinud. Minu lootus on, et järjest enam mõistetaks, milleks ühel kogukonnal, riigil või maailmal on üldse vaja kultuuri, et see ei ole mingite kindlate inimgruppide eneseväljenduse püüd ja kitsa ringi lõbu, mida teised peavad kalli rahaga toetama.
5. Lõpp silmakirjalikkusele, lõpp mängudele mängimise pärast, vähem killustatust, rohkem siirust, ausust, otsekohesust, avameelsust, kommunikatsiooni igas ilmakaares, üles ja alla, risti ja põiki. Rohkem põhjalikkust asjadesse süvenemisel. Valitsus(ed) ei peaks mõtlema vaid nelja-aastase tsükli kaupa. Vaidleme üks kord ja lõplikult (see vist küll ei ole võimalik) olulised asjad selgeks ja asume teele.