Viimastel aastatel on teadlased tulnud lagedale mitme uuringuga, mis osutavad riigiti uudiste vältimise kui nähtuse laienemisele. Põhjusena toovad needsamad uuringud välja, et infost küllastunud keskkond võib mõjuda meediatarbijate vaimsele tervisele halvasti. Uudiste üldine foon on negatiivne ja konfliktne. See rusub, tekitab ärevust ja hirmu. Seetõttu soovitatakse meediatarbijatel väga hoolikalt läbi mõelda, mida jälgitakse, kujundada endale valikuliselt oma kitsas meediamenüü või uudiste jälgimisest üldse loobuda.
Sellele vastandina kõlavad auditooriumiuurijate hoiatused, et uudiste vältimise laienemisega väheneb auditooriumi teadlikkus ühiskonnas toimuvast, selle tagajärjel informeeritusest tulenev osalus ja lõpuks saab kannatada ka ühiskonna sidusus.
Need on laia pintslitõmbega edasi antult kaks kõige äärmuslikumat järeldust, millega auditooriumiuurijad on välja tulnud. Kumbki käsitlusviis ei paku kahjuks ajakirjandusele pidepunkte oma ühiskonnas täidetava rolli ümbermõtestamiseks. Milliseid uudiseid toota, et ei kannataks meediatarbija ega ühiskond? Kas pakkuda põhjalikku ja ühiskonda mõjutavat uurivat ajakirjandust, mille loetavus on olnud kordi madalam kui nupukestel staaride eraelust? Või võtta eeskujuks lühivideote keskkonnad, milles ühiskondlikult tähtis uudissisu antakse edasi möödaminnes tantsu- ja küpsetamiskatsetuste kaasandena? Toon näite. Videos võiks näidata, kuidas Priit Pullerits teeb selle talve esimesi suusasamme ja möödaminnes teavitab: „Muide, täna hommikul edenes Ukraina rinne kümme meetrit.“ Kas soovime ajakirjandusele sellist arenguteed? Formaati, kus fakt ja kommentaar ei ole selgesti eristatavad.
Uudiste vältimise taga on objektiivseid põhjusi, mis sunnivad meediatarbijat kas rohkem või vähem teadlikult valima. Kitsam meediamenüü või uudiste eiramine aitab vältida infotulva alla mattumist ja säilitada vaimset tervist ja heaolu – negatiivsusest ja pidevast kahtlemisest hoidumine võimaldab maailma endiselt päris kenaks paigaks pidada. Samuti ei tule end uudiste tõttu, mis valdavalt puudutavad inimese lähiümbrust – kohalikku või kodumaa elu – tajuda kinnistatuna siinse maakamara külge, maailm on lahti ja kaugemal palju muud huvitavat. Pealegi teeb ajakirjandus meediatarbija eest valiku, aga meediatarbija vaatenurgast on see, millist informatsiooni ta tähtsaks ja vajalikuks või üleüldse tarbimisväärseks peab, muutunud – pole huvi tegeleda sellega, mida ajakirjandus pakub. Taustal terendab teiste ahvatluste küllus: milleks lugeda asjalikke ja tõsiseid uudiseid, kui meelt lahutab palju muud põnevat? Seega on meediatarbija poolelt vaadatuna miljon head põhjendust, miks ajakirjanduse toodetud ja ühiskonnale tähtsaid uudiseid mitte tarbida.
Platvormid vaid toetavad meediatarbija selliseid kaalutlusi. Need on oskuslikult kinni haaranud ühest tugevast uudisväärtuse kriteeriumist – konfliktsusest, et tõmmata ligi ja võimendada tähelepanu. Ajakirjanduses on konfliktseid lugusid palju, sest see on üks tugevamaid märgiseid, mis näitab sündmuse kajastamisväärilisust, konflikt võib olla ohuks inimese heaolule ja elule, sellest ei saa juba bioloogiliselt mööda vaadata. Kõige töökindlamad algoritmid on ehitatud inimese pimedatele tungidele ja konfliktsuse tähtsus võimendub. Kuna paljuski on kontroll uudistelevi üle platvormide kätte läinud, on võimendatud tähelepanu püüdvad elemendid uudiste sisus – konflikt, agressioon, teravus, äärmuslikkus ja karjumine. Mis oleks see, mis lõhuks platvormide diktatuuri?
Kas uudiste vältimise fenomeni laienemise takistamine on ainult ajakirjanduse ülesanne? Kui teadlastena räägime aktiivsest auditooriumist, siis mõtleme selle all ka kaasvastutust. Pillavas meediakeskkonnas pakub huvi küsimus sellest, kuidas tekivad uued sümbioosid uudistepakkujate ja vastuvõtjate vahel. Nende suhe on sümbiootiline. Tarbida saab ainult seda, mida pakutakse. Pakutakse seda, mida tarbitakse. Ühel või teisel ei ole kaalukamat rolli selle suhte ülesehitamisel. Seega räägime nii ajakirjandusest – kuidas teha oma tööd hästi ja veel paremini – kui ka meediatarbijast – kuidas too oleks nõudlik ja huvitunud.
