Nagu galakontsertidega kipub juhtuma, oli kõnealunegi muusikaõhtu harukordselt pikk: juba selle avapool kestis tunni ja kontsert koos vaheaja ja lisalugudega peaaegu kolm. Siin on ehk natuke mõtlemisainet, sest esimene kontserdipool oma üheksa teose ja viie solistiga ei mõjunud sugugi pikalt. Vastupidi, kõikide lugude ettekandeline sidusus jättis siin sümpaatselt tiheda ja kontsentreeritud mulje.
Ent teine pool ei mõjunud enam nii kontsentreeritult. Üheks põhjuseks võis olla muusikast küllastumise efekt (ega liiga palju head pole ka hea!), teiseks ehk galakontserdi kohta veidi kummaline teostevalik. Nii mõjus katkend Aaron Coplandi Klarnetikontserdist läti solisti Ints Dālderise esituses oma hüpleva bassiliini ja nurgelise rütmikaga nagu mingi multifilmimuusika, jättes muidu klassikalise kava (Mozart, Vivaldi, C. P. E . Bach, Bellini, Ravel jt) kontekstis võõrkeha mulje.
Võib-olla ei olnud kõige parem mõte ka norra helilooja Johan Halvorseni (1864–1935) orkestriteose „Bergensiana” kavvavõtt. Kuigi kavabukletist võis lugeda, et norralased peavad Halvorseni koguni Griegi mantlipärijaks, tundub mulle, et nii fantaasiavaese helikeelega ja nii keskpärasele komponistile „Griegi mantel” küll selga hästi ei passi. Teda ei julgeks kohe kuidagi „põhjamaa täheks” tituleerida. Aga eks see ole maitse asi.
Heidame nüüd pilgu selle kontserdi eredamatele momentidele. Vivaldi Kontserdis kahele trompetile C-duur RV 537 soleerisid väga artistlikult Indrek Vau ja Priit Aimla. Ehkki see teos on mängutehniliselt küllaltki komplitseeritud, oli kahe solisti ansambliline koostöö kohe algusest peale täpses artikulatsioonilises sünkroonsuses. Ka loo karakter oli nii solistidel kui orkestri saatefaktuuris hästi veenvalt tabatud.
Solistidest tuleb kindlasti esile tõsta austria flötisti Thomas Kapuni, kes esitas briljantse artikulatsiooniga Carl Philipp Emanuel Bachi Flöödikontserdi d-moll III osa Allegro di molto. Siinkohal tuleb eraldi toonitada ka orkestri keelpillide artikulatsioonitäpsust.
Väga hea mulje jättis oma meisterliku fraseerimisega saksa oboesolist Fabian Menzel, kes mängis nauditavalt välja Vincenzo Bellini Oboekontserdi Es-duur kõik ooperlikult mõjuvad kujundid. Samas Janne Pulkkinen (fagott, Soome), kelle esituses kõlas Edward Elgari Romanss fagotile ja orkestrile, on küll ilusa tooniga solist, kuid jäi dünaamika mõttes pisut üldise orkestritekstuuri varju.
Anu Tali kogus dirigendina muidugi mitmeid plusspunkte – näiteks nii Mozarti „Figaro pulma” avamängu lennuka karakteri kui Sibeliuse „Lemminkäise kojutuleku” hästi läbimõeldud muusikalise dramaturgia eest.
Sellega võikski „Põhjamaa tähtede” loo nüüd lõpetada, kuid ühest asjast tuleks siiski vist veel juttu teha. Sest kindlasti on muusikahuvilised märganud, et hooajal 2011/2012 esines Põhjamaade Sümfooniaorkester meil vaid kahe kavaga – eelmisel sügisel ja nüüd mai lõpus. Usutavasti on lugeja minuga nõus, et kui ühe orkestri hooaeg koosneb (meie publikule) vaid ava- ja lõppkontserdist, siis seda on nagu natuke vähe. Seda enam, et kultuuriministeeriumi projektitoetus Põhjamaade Sümfooniaorkestrile oli viimati 65 000 eurot, mis oli kõikidest projektitoetustest suurim. Ma ei piilu siinkohal kellegi rahakotti (mis pole ju ilus!), kuna see on avalikult kättesaadav info.
Teine asi, millele asjaomastes instantsides võiks ehk mõelda, oleks Põhjamaade Sümfooniaorkestri laiendatud, ka teisi riike kaasav rahastamine. Näiteks Kremerata Baltica tegevust finantseerivad kõik kolm Balti riiki (Eesti kõige vähem, sest eestlasi on selles orkestris ainult kaks). Kuna ka Põhjamaade Sümfooniaorkestris on orkestrante mitmest riigist, siis kas poleks mõeldav analoogne rahastamise skeem ka nende puhul? Sest praegu on PSO riiklik finantseerija ainult Eesti.
Ilmselt oleks see mitme riigi kultuuriministeeriumi kokkuleppe küsimus, kuid kokkulepped ju selleks ongi, et neid sõlmida.