А мог бы жизнь просвистать скворцом …1
Ossip Mandelštam
Timo Maranist kui bio- ja ökosemiootikust teadsin märksa varem kui kirjanik Timo Maranist. Rahvusvahelise Lotmani-käsiraamatu „The Companion to Juri Lotman“2 autorite tutvustuses jäi mu pilk pidama justkui muuseas poetatud lausele: „Timo Maran is also a writer, and has published five poetry collections.“3 Sel aastal ilmunud valikkogu lihtsustas ja kiirendas minu tutvust Marani loominguga, seda enam, et autor iseloomustas oma raamatu kaalukust nii: „Kõige varasem luuletus on kirjutatud aastal 1997, viimased veidi enne sõja algust. Päris suur tükk elatud elu. Kirjutan ikka edasi, aga praegu on küll tunne, et see raamat võtab kokku enamiku, mis mul on kirjanikuna pakkuda.“4
Klaar keel
Rääkida arvustuses valikkogule, mis võtab kokku veerand sajandit, sellest, kui ere ja omapärane on Maran, on ilmselt täiesti ülearune, kuna tema puhul pole seda laadi väljendid mitte rituaalsed kiidusõnad, vaid autori ja tema tekstide lahutamatud omadused. Kogu oma tagasihoidlikkuse juures nii inimesena kui ka autorina on Maran sõna otseses mõttes väljapaistev luuletaja. Ja kõnealune raamat sunnib rääkima kirjanikumeisterlikkusest. Miks Marani luuletused, mis enamasti on lühikesed ja koosnevad kunstipärase väljendusrikkusega koormamata sõnadest, ei lasknud mind kui lugejat pikka aega lahti?
Arvatakse, et luulele on omane sugestiivsus, see tähendab, võime kutsuda retsipiendil esile mitmesuguseid assotsiatsioone või emotsioone, mis pole tekstis otse väljendatud. Sugestiivsus annab lugejale või kuulajale võimaluse saada luuleteksti tähenduse sünni kaasosaliseks. Kuid Marani tekstis, tundub, pole vihjetki mõistatuslikkusele, konkreetne valitseb abstraktse üle ja sõnade otsene tähendus ülekantud tähenduse üle. Vaatleme kogu avaluuletust (lk 5):
Jätad jälgi, jääd endast maha.
Oled kõigi käidud radade summa,
laiali inimestes, kellega kohtusid.
Laotununa nende mõtetesse ja pilkudesse,
katad katkendlikult seda linna.
Poetud puude alla, metsa hämarusse,
oled piisk päikesetolmu,
kesktalve kargus,
konnade laul jõe ääres luhal,
laiali kogu elava rõõmus.
Selle luuletuse esimese rea kaht külgnevat fraasi võib eraldi võetuna mõista nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Ühte lausesse kokku panduna moodustavad need väljendid aga täiesti kindla kujundi: lüüriline kangelane, kes kõnnib hämaras metsas, pöördub ümber ja avastab, et on jäänud oma jälgedest maha. Terav pilk annab Maranile elurõõmu, tema luule keel erineb kirjakeelest vaid natuke ning ei lõhu seda ega vastandu sellele. Marani poeesia ei seisne julgetes keelendites ega lennukate kujundite otsingus, vaid tema tekstide struktuuris eneses.
Hajusad piirid
Raamat koosneb neljast osast. Autori enda sõnul5 on esimesse tsüklisse koondatud enamasti loodusluule, teise tsüklisse luuletused inimsuhetest ja seostest inimeste vahel, kolmandasse mõtteluule, ja luulekogu lõpetab ilma järjekorranumbrita „boonustsükkel“, millel on ladinakeelne pealkiri „Homo est arbor inversa“ ehk „Inimene on pööratud puu“. Juba teemaplokkide loetelu osutab huvitavale paradoksile. Ilmnev filosoofilise üldistuse sügavus väärib Fjodor Tjuttševi kuulsaid 1835. aastal kirja pandud ridu:
Тени сизые смесились,
Цвет поблекнул, звук уснул –
Жизнь, движенье разрешились
В сумрак зыбкий, в дальный гул…
Мотылька полет незримый
Слышен в воздухе ночном…
Час тоски невыразимой!..
Всё во мне, и я во всем!..
[Varjud sinkjashallid segunesid, / värv tuhmus, hääl uinus – / elu, liikumine lahenesid / hämaruses huljuvas, kauges kõminas… / Väikse liblika nähtamatu lend / kuuldub öises õhus… / Sõnulseletamatu piina tund!.. / Kõik on minus, ja mina olen kõiges!..]
Kuid kas võib selline maailmavaateline lähenemine seostuda konkreetse-esemelise poeetika ja rõhutatult lihtsa sõnavalikuga? Maran demonstreerib oma loominguga, et võib – seejuures säravalt ja andekalt.
Üks semiootika (aga Maran on mäletatavasti semiootik, kes oma eeskujuks teaduses nimetab hiljuti lahkunud Andrew Stablesit) võtmemõisteid on piir. See mitte ainult ei aita individualiseerida keelelisi struktuure, vaid saab sageli ka ise köitvaks uurimisobjektiks. Piiride selgus või hajuvus mõjutab suuresti tähenduse loomist ja selle väljalugemist tekstist. Teksti (sealhulgas poeetilist) vaadeldakse (lk 62) kui ruumi, mille „piirivööndites“ toimuvad arvukad ja tihti kõige huvitavamad tähenduse kujundamise protsessid:
Ei ole algust, ei lõppu –
ainult muutumine.
Kevad saab talve otsast,
taime sirgudes seeme lõpeb,
pärast vihma tuleb vikerkaar.
Igatsusest kirjutad luuletuse.
Vesi keerleb ja kulgeb –
jõgi voolav on ikka sama.
Luuletus algab kinnitusest maailma muutlikkuse, pidevate üleminekute ja ülevoolamiste kohta, mis on piiride hajuvuse ja liikuvuse manifestatsioon. Sellised loodusnähtused nagu aastaaegade vaheldumine, taime kasvamine või vikerkaare teke illustreerivad piiride määramatust ja samal ajal innustavad loomingule. Luuletuse lõpus rõhutatakse lakkamatu liikumise ideed dialoogis Herakleitose filosoofiaga, mille kohaselt „ei saa astuda kaks korda ühte ja samasse jõkke“. Herakleitosel sümboliseeris jõgi pidevat muutumist, Logos aga maailma eksisteerimise alusprintsiibina tagas selles dünaamikas stabiilsuse ja püsivuse. Kultuurisemiootikas hakkas „isekasvava Logose“ idee hiljem seostuma mitte niivõrd universumiga, kuivõrd tekstiga, mis mitte üksnes ei säilita temasse pandud tähendust, vaid sünnitab iseseisvalt uusi.
Värsieksperimendid
Huvitav on jälgida „piiripealsust“ Marani tekstide struktuuris meetrika ja rütmika tasandil. Valikkogus on vabavärss segatud riimilise meetrilis-rütmilise värsiga, sealhulgas ühe luuletuse raames:
Kui Sind pole näha,
siis Sind nagu polegi.
Kui Sind pole kuulda,
siis Sind nagu polegi.
Paned oma tillukesed
silmad kinni. Paned
oma tillukesed kõrvad
kinni ja
istud kiviks kiviaeda
kivide vahele. Sammal
kasvab aega mööda.
Hoolimata välisest, isegi mõnevõrra rõhutatud lihtsusest kujutab see luuletus (lk 28) endast keerulist struktuuri, milles on võetud ette katse mõtiskleda selle üle, mis on värss kui fenomen ja millised on tema piirid. Esimene rida sobitub naisklausliga kolmiktrohheuse skeemi, aga teine langeb sellest sihilikult välja: üks lühike rõhuliide -gi värsi lõpus muudab rütmijoonist. Kolmandas reas on säilinud nii kolmiktrohheuse rütm kui ka naisklausel, aga neljas rida pakub ühtaegu nii tautoloogilise riimi kui ka refrääni. Teises salmis hakkab trohheiline rütm logisema kuni vabavärsini, klauslid kaovad, nende asemele ilmuvad siirded: nüüd hakkavad just nemad mängima värsi „kandva konstruktsiooni“ rolli. Siire esineb teise salmi kõigis neljas reas, enamgi veel – viimane neist osutub salmidevaheliseks ja seob kolmanda salmi teisega. Kolmandas salmis siirded säilivad, seejuures on salm ise lühendatud kolme värsini, võrreldes kahe eelmisega, mis koosnesid neljast reast. Kolmas salm eristub kahe eelmise taustal ka semantika poolest: esimesed kaks salmi on üles ehitatud peegli printsiibil, verb „näha“ tingib sõnaühendi „tillukesed silmad“, verb „kuulda“ aga „tillukesed kõrvad“. Ent pruugib vaid lüürilisel kangelasel sulgeda silmad ja kõrvad, kui pilt täielikult muutub ja üldine filosoofiline meditatsioon omandab konkreetse, olgugi kujuteldava koha – kiviaed. Nagu näeme, paneb Maran hoolikalt tähele poeetilise teksti ülesehitust ja püüab uurida värsi struktuuri praktikas.
Marani luulekogus esineb erinevaid värsimõõte ja rütme, on näiteks täiesti traditsiooniline kolmiktrohheus: „Põhjatuse pihus / sinine juveel …“ (lk 9), eri iktuste arvuga jamb: „Tuul puhub lävepaku alt / ja rahe raatab sarikaid …“ (lk 17). Kuid kõige huvitavamad on Marani hübriidsed ja eksperimentaalsed värsimõõdud, mis paiknevad eri luulevormide vahelisel piiril:
Süveneb pimedus sekundeid mööda,
süttivad tuled akende taga.
Külm võtab astrid ainsama ööga,
Jumal seitsmendat päeva magab.
Õhtud meil põlevad vaibuva väega,
päikese vastu veel punetab raba.
Hommikuks jäljed on kattunud jääga,
Jumal seitsmendat päeva magab.
Mägedest talv laskub lumise rüüga,
tema on ainsana tulema vaba.
Lunastab neidki, kes suurima süüga,
Jumal seitsmendat päeva magab.
See luuletus (lk 14) algab nelikdaktüli ja naisriimilise reaga, mille järel tuleb kolm rida neljaiktuselise rõhkuriga ja samuti naisriimiga. Järgmises kahes salmis, vastupidi, sobituvad kolm esimest värssi nelikdaktüli skeemi, samal ajal kui värss, millest saab refrään – „Jumal seitsmendat päeva magab“ –, on, nagu juba öeldud, neljaiktuseline rõhkur. Arvustuse žanr lubab mul vältida teoreetilist arutlust selle üle, kas pidada selle luuletuse värsimõõtu tugeva daktülilise tendentsiga rõhkuriks või üleminekuvormiks daktülilt rõhkurile. Siinkohal on tähtsam muu – luuletaja Maran reastab rütmikompositsiooni meisterlikult: refräänirida, mis esimeses salmis on ette valmistatud talle eelnenud ridade rõhkurirütmiga, kõlab kahes järgmises salmis tema kõrval olevate teistsuguse rütmijoonisega värsside taustal intensiivsemalt. (Refrään kui võte, mis kindlustab luulekonstruktsiooni konstantsuse, esineb ka teistes Marani tekstides, sealhulgas sellistes, mis kirjutatud vabavärsis).
Veel üks näide piirieksperimendist luuletuse rütmiga – ühesilbiliste sõnade paigutamine lühikesse ritta, küllastades selle rõhkudega:
Öö lumm, vaid kuu,
ilm vaik, üks hääl,
kõik külm, ja jää,
on siin, su suu,
ja hääl, see hääl,
nii soe, kesk und,
mu tee, pikk tee,
näib pelk, vaid ulm ..
Toodud fragmendis (lk 50) kannavad peaaegu kõik sõnad rõhku (välja arvatud ehk sidesõna „ja“, mis värsis hõlpsasti jääb rõhutuks), aga asjaolu, et autor on eraldanud kõik värsid pika tühikuga, räägib sellest, et tegemist on kahesilbilise värsimõõduga. Tervikuna võib seda teksti, sõltuvalt lugeja soovist, lugeda nii jambina kui ka trohheusena. Ja siiski kallutab rida teisejärgulisi tegureid jambi poole: peale juba nimetatud sidesõna „ja“ ka abisõnade paigutus täistähenduslike ette – isegi kui sellistes sõnaühendites kui „su suu“ või „vaid ulm“ võib sõnarõhk olla mõlemal sõnal, langeb loogiline rõhk iga kord teisele sõnale.
Sarnase eksperimendi on teinud näiteks ka Marina Tsvetajeva luuletuses „Juhi naasmine“ („Возвращение вождя“, 1921):
Конь – хром,
Меч – ржав.
Кто – сей?
Вождь толп.
Шаг – час,
Вздох – век,
Взор – вниз.
Все – там [—].
[Hobune – lombak, / mõõk – roostes. / Kes too on? / Hulkade juht. // Samm – tund, / hingetõmme – sajand, / pilk – maas. / Kõik on seal.]
Siin on eksperiment isegi jõulisem, kuna tekstis valdavad täistähenduslikud sõnad ja iga värss koosneb ühest, mitte kahest iktusest. Ometi on ka see luuletus kirjutatud pigem jambis ja mitte trohheuses, kuna loogiline rõhk langeb ka Tsvetajeval iga kord teisele sõnale.
Inimene on pööratud puu
Marani värsside meetrilis-rütmiliste eripärade vaatlus ei jäta kahtlust selles, et ta on struktuuri poeet. Luuletuse konstruktsioon ise – see ongi nii esteetiline objekt kui ka refleksiooni aine. Just püüd määrata selle või teise ilmingu või objekti piirid aitab Maranil tabada nende unikaalsed jooned ja leida neile ebastandardsed kunstilised lahendused.
Arvustuse moto pärineb Mandelštami 1930. aastal kirjutatud luuletusest, mis on, nagu arvatakse, pühendatud tema naisele, ja samal ajal eelneb tema hiljem kirjutatud luuletustele ohakalinnust:
Куда как страшно нам с тобой,
Товарищ большеротый мой!
Ох, как крошится наш табак,
Щелкунчик, дружок, дурак!
А мог бы жизнь просвистать скворцом,
Заесть ореховым пирогом,
Да, видно, нельзя никак…
[Kui hirmus on meil sinuga, / mu seltsimees suuresuine! // Oh kuis pudeneb me tubakas, / pähklipureja, sõbrake, loll! // Aga võinuks elu vilistada maha kuldnokana, / süüa peale pähklikooki, // kuid nähtavasti täiesti võimatu …]
Ka siin võib näha ebatavalist rütmivõtet: algne korrapärane nelikjamb meesriimiga muutub neljandas reas järsku rõhkuriks, kusjuures teguriks, mis luuletust ühendab, jääb meesriim. Aga meetrilis-rütmiliste eksperimentide kõrval esindab äratoodud luuletus luuletaja spetsiifilist vaadet maailmale, mida uurijad on määratlenud nagu „de rerum natura – tähelepanu materiaalse objekti olemusele ja soov näidata seda püsivate, konstitutiivsete joonte kaudu, [—] n-ö ἀκμή seisundis“6.
Keskendunud (ma ütleksin isegi – eksistentsiaalne) huvi asjade loomuse vastu (laias tähenduses) on süvateema, mis lähendab Maranit vene luuletajaga. Maran, kes oma raamatu esitlusel ütles, et kui inimene on tähenduslike seoste ja mõjutuste kogum, siis ilmselt selline on ka kirjandus, piiritleb oma loomingulist kreedot nii (lk 6):
Anda hääl loomadele,
kes elavad oma elu sõnadeta.
Anda hääl jõele, mis ei räägi,
kuidas ta voolab ja voolata tahab.
Ämblikud aknalaual, kask õues, vihm – tuhat vaikijat ..
Luulevorm võimaldab näidata asju, maailma ja tema elanikke mittetriviaalsel viisil. Selle efekti saavutamiseks pöörab Maran rõhutatud tähelepanu:
– kirjeldatava objekti kordumatutele omadustele (konkreetseid näiteid ei too, siia alla kuuluvad arvukad linnud, puud ja loomad, kes rikkalikult „asustavad“ Marani raamatut);
– kirjeldatava objekti ebapüsivusele ja selle füüsilise lõpu vältimatusele, kuid seejuures ka nietzscheaanlikule „igavesele taastulekule“ („Kõik mingu tagasi sinna, / kust tulnud“, „Sinu usk on maailmasügav, / alati olnud ja ikka uuesti sündiv“, „Kõik tuleb mu juurde. / Ja läheb“ ja paljud teised);
– assotsiatsioonidele, mis on kultuuris välja kujunenud seoses kirjelduse objektiga (kõige ilmekam näide – terve viimane tsükkel „Homo est arbor inversa“, mille juured ulatuvad antiiki);
– ja lõpuks lüürilise „mina“ ainulaadsele reaktsioonile kirjeldatava objekti suhtes – kuni soovini temaga sarnastuda, saada tema lahutamatuks osaks (lk 23):
Oled ühtaegu seeme ja võrse ja tüvi,
külm, mis närtsitab lehed, tuli ja torm,
sinimädanik ja juurepäss. Linnud puuladvas –
puukoristaja ja väike-kirjurähn. Ja metsnugis.
Tähthein ja jänesekapsas. Laanelilled.
Iseenese säsi ja süü,
kõdu ja kuivamine, sammal,
millesse kõik kord tagasi vajub.
Oma valikkogu lõpuluuletuses ütleb Maran: „Hea inimene toob maa peale / selgust ja tarkust“ (lk 90). Tuleb tunnistada, et ka raamat „Ainult puudutused on“ sai selge ja tark: selle ehe loomulikkus ja väline lihtsus kasvavad üle imetlusväärseks läbimõelduseks ja sügavuseks.
Vene keelest tõlkinud Katrin Hallas
1 Reaalune tõlge: „Aga võinuks elu vilistada maha kuldnokana …“.
2 The companion to Juri Lotman. A semiotic theory of culture. Toim Marek Tamm ja Peeter Torop. Bloomsbury, 2022, lk xiii.
3 Eesti k „Timo Maran on ühtlasi kirjanik ning avaldanud viis luulekogu“.
4 Timo Marani Facebooki-lehel 14. IV 2023 avaldatud postitus.
5 Luulekogu esitlusel Tartu Kirjanduse Majas 16. V 2023, vt https://www.youtube.com/live/_FEwJbgU3V0?si=W2_Oys_NthsGNz-O
6 Лада Панова, Зрелый модернизм. Кузмин, Мандельштам, Ахматова и другие. Ruthenia, 2021, lk 60.