Hiljem sain teada, et sürrealismi teoreetikud räägivad sellest, et luuletusi on kõige parem kirjutada varahommikul, kui uni veel silmis ja kui teadvus endast läbi unerähma alles esimesi märke annab. Aga ka hilisõhtune teadvuse hämunemine pidavat andma niisama häid tagajärgi. Norra psühhiaatriaprofessor Sjelderup väidab, et teadvus hõlmab meie psüühikast alla kümne protsendi. Niisiis on üheksa kümnendikku meie hingeelust alateadvuse päralt. Sellest rikkalikust varasalvest saame ammutada aga ainult siis, kui psüühika valvepeni – see tähendab teadvus – poolunes viibib.
Aga läheme nüüd tagasi „punaste ainete” ja minu esimeste luuletuste juurde. Usun, et punase professori leelotus oli minu kõrvadele algul otsekui unelaul ja seejärel otsekui halb unenägu, mis pärssis teadvust ja vabastas alateadvuse liigirohke loomaaia või võrsutas terve botaanikaaia täie lopsakaid taimi, mis võisid mõnikord ka mürgised olla.
Kui ma esimestel eksamisessioonidel olin kõik ained viie peale vastanud, siis mind enam loengutel istumise kohustusega väga ei vaevatud. Käisin ainult nendel loengutel, mis mulle meeldisid. Aga harjumus luuletada ei kadunud kuhugi.
Nüüd hakkasin luuletama hilistel õhtutundidel. Tihti juhtus, et istusin ülikooli kohvikus kuni selle kinnipanemiseni ja jõudsin koju vanasse Tiigi ühiselamusse alles kesköö paiku. Kohvilaarist ülesergutatud teadvus ühest küljest ja une rüppe kutsuv öine aeg moodustasid ühtekokku niisuguse kaksainsuse, mis meelestas mind luuletusi kirjutama. Mõnikord tuli see tung mulle peale juba teel olles – üle pimeda Toomemäe astudes. Tuli pähe mingisugune enneolematu kujund ja siis oli mul palju muret, et äsja tekkinud luuletust või vähemalt selle esimesi kujundeid meeles pidada seni, kuni ma ükskord paberi ja kirjutuslaua juurde jõuan.
Spontaansus – niisugune on sürrealismi üks põhipostulaate. Loomishetkel tuleb vabaneda igasugusest välispidisest diktaadist, mida suruvad loomeisikule peale ühiskonnakorralduse dogmad, kõikvõimalikud filosoofilised, moraalsed ja eetilised süsteemid jms. Kõik need risustavad su isikupära ega lase sul ennast loominguliselt teostada.
Sel teemal olen kirjutanud järgmise luuletuse:
ma ei suuda ühineda ühegi õpetusega
aga õpetused (õpetajatest rääkimata)
ühinevad kirglikult minuga
ikka ja jälle avastan ma
et mõni neist
ajajõe mudases põhjas
on ennast oma iminapakesega
mu pahkluu külge imenud
kipub mu labajala külge
täielik pluralism kinnituma
tean et seesugune pluralism on paratamatu
ometi tõstan vahetevahel jala veest välja
ja pühin nad jala pealt maha
sest kõigele vaatamata tahan kuuluda
eeskätt enesele
Jah, spontaansus ehk automaatne kirjutamine on sürrealismi paleus, aga praktikas pole kõik sugugi nii – väga raske või koguni võimatu on täiesti vabaneda varem välja töötatud süsteemide ja õpetuste taagast. Mõõdukamad sürrealistid tõdevad, et polegi mõtet täiuslikku spontaansust ehk automaatset kirjutamist taga ajada, aga spontaansuse teatav kohalolek on vajalik. Spontaansus on otsekui allikas, mis voolab kalju all, on arvanud André Breton.
Mina pole nii puhtatõuline sürrealist kui Ilmar Laaban. Pahatihti on minu luuletused otsekui džässmuusika, kus põhiteema vaheldub improvisatsioonidega sel teemal.
Improvisatsioonid on ühtekokku otsekui mäng, mänglemine. Parimal juhul pingestub see mäng maagiaks. Aquino Thomas, usuisa aastasadade tagant, ongi defineerinud kunsti niiviisi: kunst on mäng ja maagia.
Mulle meeldib mõelda, et nii mõnigi luuletus on eideetiline – see tähendab, et luuletus põhineb teraval meelemuljel, mille on tekitanud mingi minu jaoks tähelepanuväärne objekt või olukord, mis on jäädvustunud elavalt mu meelemällu. Fenomenoloogia isa Husserl on see, kes on pidanud eideetilisust loovuse aluseks. Eidetism on teatavas vastuolus sürrealismiga, sest on ju Breton rõhutanud, et loovisik peab vabanema oma meelte ülemvõimu alt. Seesugune vabadus võib mullegi meeldida, aga mitte alati.
Ma ei piira end teemade osas. Luuletada võib kõigest. Tolmukübemest ja paelussist. Fekaalidest ja seitsmendast taevast. Siiski pean kõige enam võimalusi pakkuvateks just traditsioonilisi teemasid, mida luuletajad on viljelenud aastatuhandeid. Need teemad on aastaaegade ja päevaaegade vaheldumine, kuu ja päike, armastus ja surm. Neid teemasid on luulendatud igal ajal, aga igal ajal on neid ka isemoodi luulendatud.