Kinoteatri „Kohver“, lavastaja Henrik Kalmet, dramaturg Eero Epner, kunstnik Anneli Arusaar, valguskujundaja Revo Koplus, muusikalised kujundajad Sander Mölder ja Tuulikki Bartosik. Mängivad Karl-Andreas Kalmet, Riina Maidre, Steffi Pähn ja Priit Loog. Esietendus 4. VIII Saaremaal Kärla alevikus Sõmera klubis.

Kuigi Kinoteatri käekirja ei saa siduda ühegi konkreetse kunstniku dramaturgi- või režiistiiliga – nad on ehk kõige paremas tähenduses bänditeater (või täpsemalt hoopis kontoriteater, mille töövormiks ajurünnakud) –, on nende ettevõtmistel ometi tugev ühisosa. Kinoteatri lavastuste puhul ei teki enamasti seda teatris nii tihti esile tõusvat küsimust, mida selle „looga“ siin ja praegu öelda tahetakse.

Kinoteatri dramaturgia on üldjuhul alati ajakajaline, sõnumiselge, enamasti loodudki siin ja praegu, ning nõnda on nende tegemistes peaaegu alati tajutav terane algidee, inspiratsioonihetk, mil trupi ajutrust on otsustanud, et see on praegu tähtis teema. Nad ei käi Eesti Teatri Agentuuris kurtmas olemasoleva näitekirjanduse puudujääkide üle, nad teavad ise, milline dramaturgia tänast päeva kõige täpsemini kajastab. Nõnda tabab täppi nende performatiivsus à la „Kinoteatri MM Katarsis“. Kui algidee jõuab hea improvisaatori kehastuses kohe ühiskonda, saab sellele ka vahetult aplodeerida ning tuleviku tarbeks talletada mälestuse ühest eredast äratundmisest, isegi kui see pole homme enam aktuaalne.

Kui aga Kinoteater teostab ennast tavamõistes teatrilaval, siis olen aeg-ajalt püüdnud aru saada, millises selle aeglase kunstiliigi loomefaasis on neile saatuslikuks saanud kärsitus või väsimus. Miks klaar kontseptsioon mõjub selgemalt sõnades, aga ei leia laval läbitunnetatud tajuvastet: kas pole see tegijatele enam tähtis või ongi Kinoteatri loome- ja vastuvõtumehhanism seotud rohkem ratsionaalse mõistuse kui meeltega? Või on lavastuseidee heureka!-elamus teose lavalejõudmise ajaks hajunud ning tegijate mõtted juba ühiskonna uute valupunktide kallal?

Sellest lähtepunktist on „Kohvri“ lavastusele põhjust ette heita süvenematust, esimeste märksõnade õhkuviskamist (nii nagu põhikooli õpilasi õpetatakse enne kirjandi kirjutamist koostama mõttekaarti, et kõike, mida sülg suhu toob, kohe ebaolulisena ei hüljataks), lootuses, et küll neist mõni ikka seina külge kleepub. Sõmera klubi hoone oma arhitektuuri ja ajalooga, selle ajalisel alusel seostamine Dovlatovi „Kohvriga“, katkendi kuulamine Peeter Tammearu esituses, lisaks teadmine, et etenduspaigast mitte kuigi kaugel mindi kord merele, kohvrid kaasas … – ainuüksi juba murdosake kogu sellest alusmaterjalist vääriks läbitunnetatud lavavastet, süvenemisaega nii tegijaile kui ka saalisolijaile.

Seda aga „Kohver“ ei võimalda. Lavatervik on eklektiline, dokumentaalse taustaga (?) dramaturgiat antakse laval edasi üksikute psühholoogiliste sisseelamissööstudega vaheldumisi distantseeritud verbatim-stilistika ja neljanda seina lõhkumisega. Ma ei heida ette eklektikat kui sellist, üritan vaid aru saada, kas tegemist on teostusliku rabedusega ning (lavastus?)dramaturg Eero Epneri teksti saaks jõulisemalt publikuni tuua või on see teadlikult väljatimmitud esteetika, mida tulebki samal lainepikkusel vastu võtta, selleks lavastuse avahetkedel antud vihjete kaudu häälestudes?

Kui kujutavas kunstis kõneldakse naivismist, siis ei kasutata seda terminit ju negatiivse hinnanguna: ehk on analoogiline võti võtmaks vastu ka teatrikeelt, mis tegeleb valusate teemadega, kuid vabastab merlekarusoolikust süvenemistaagast ning tahab juhatada pisut pehmematele emotsioonirännakutele? Ja kui, siis kas süvenemissuutmatusest või hoopis teadmisest, et elu on niigi liiga raske, et inimpsüühikat teatri vahenditega veelgi lõhkuda. See, mida keskealised jõmmid lumehelbekestega võrdlevad, on äkki hoopis teadlik teraapia- ja kunstivorm?

Kui rääkida juba Sõmerale (täpsemalt Kärlale) sõidust endast kui tervikliku n-ö rännaklavastuse ühest osast, millele laval toimuv pretendeerib vaid keskkonnaks ja taustaks, mitte ei asu publikut katartiliselt oma isiklikust mullist üles raputama, siis sain oma mäluteatri elustatud küll. Sõitsin lapsena vahel isa töösõite kaasa, kui ta mereinstituudi Kõiguste välibaasist Kuressaare ja Nasva kaudu Karujärve baasis käis. Mäletan, et Sõmeralt läbi sõites lehvitati meile tervituseks. Küsisin isalt, et kas olete tuttavad, ta selgitas, et hooldekodu asukad tervitavadki möödujaid, nad on sõbralikud ja suhtlusaltid. Kuna ma pärast lapsepõlve pole sinnakanti enam sattunud, lõid need meenunud tajuelamused mulle esimese sissejuhatuse lavastusruumi: see on iseenesest külalislahke paik, millel ei tarvitse olla aga identiteedikinnituse seisukohast kindlat psühholoogilist pidepunkti. Seal on olnud sõjaväebaas, haigla, hooldekodu, pagulaste varjupaik, kuid kohana ongi ta pigem Augé mõistes „mittekoht“ – teema, mis varemgi dramaturg Eero Epnerit inspireerinud.

Tulen lavastuse võimalike nõrkuste juurde hiljem tagasi, kuid esmalt püüangi otsida selle lavažanri positiivset programmi ning vaieldamatult on selle lavastuse tugevaim komponent dramaturgia. Epner on viljakas dramaturg ning lisaks sellele, et ta on tundlik ja verbaalselt vahe, on tal ka oma selgelt äratuntav poeetiline stiil. Kui ta on lavastus­dramaturgina tööprotsessis osalenud ning selles saadud impulsse lavatekstiks vorminud, olen vahel tajunud hetki, kus ta justkui varastab endale mõne poeetilise „hälbimise“, aeg-ajalt satub ehk lausa sentimentaalsuserappa. Korraks. Äkki publiku tajuvärskenduseks?

Kuuldavasti sündis „Kohvri“ tekst suhteliselt sõltumatult lavastaja tööst trupiga (ja paar monoloogi pärinenuvat konkreetselt näitlejate isiklikust kohvrist), kuid tekstitervik haarab oma stiili ja haardega. Ma ei taha nõustuda Jaak Alliku hinnanguga, et „Kohver“ jääb üheselt alla Mati Undi poolesajanditagusele „Good-bye, baby’le“, kuigi võrdlus on iseenesest asjakohane.¹ Juba toona postmodernismitajulise Undi teos alapealkirjaga „Stseenid lahkumistest ja kaotustest“ tõi esile ühe teatud dramaturgilise motiivi, mudeli ning vabastas selle ajaloolisest ja psühholoogilisest kontekstist.

Epneri ja Kalmeti ettevõtmine toimib vaatamata oma vormilistele sarnasustele pigem vastupidises suunas: meid tuuakse ajaloolise laenguga ruumi, eeldades, et meil puuduvad teema suhtes ühesed algtähendused ning seinast-seina lahkumislugude puhul püütakse meid panna meenutama ja talletama omaenda lugusid. Mõistan, miks režiikeel justkui tahab vaatajale jätta tema isiklikku ruumi, kuid kahtlustan, et selle teostuslik hõredus ei lase üles ehitada ka seda vaataja eneseküllast tajuruumi, vaid laseb lihtsalt fookuse lappama.

Ukraina-teema on valusalt aktuaalne, lahkumisi ja loobumisi saab selle kaudu reljeefselt teadvusse tõsta, paraku ka konjunktuurselt. Sinna kõrvale pole keeruline siduda ka eestlaste Siberi-mälestusi. Lavastuslikult on siia põimitud ka mõned ilmselt proovide käigus sündinud metateatraalsed vihjed, kus teadlikule vaatajale saavad elustuda Priit Loogi osatäitmised Tammsaare ainetel sündinud suurfilmis ja küüditajana lavastuses „Serafima+Bogdan“. Psühholoogilise pinge kruvib üles Riina Maidre ukrainlannast ema monoloog, Siberi teemadel paneb nalja ja tõsiduse piiri proovile Steffi Pähna vanaema monoloog.

Neil hetkil arvan aimavat, mida lavastaja on mõelnud ning mis vahenditega seda teostanud. Kuid lavastuses ei räägita ainult lahkumis- ja kaotusvalust. Madli Pesti on juhtinud tähelepanu, et lavastuse stsenograafiline põhikujund osutab justkui kingipakkidele.² Sellest kõnelevad ka mitmed Epneri monoloogid, vaheldumisi kaotusvalu väljendavate repliikidega. Üks tegelane räägib sellest, kuidas külla minnes tuleb alati midagi kingituseks kaasa võtta, et omamise needust leevendada. Eestist pageja räägib, kuidas ta püüab päev-päevalt lisaks kõigele eestikeelseid sõnu unustada, et elu lõpuks oleks loobutud kõigest, mida seni koormana kantud.

See loobumise filosoofia kulmineerub Jeesuse Kristuse monoloogis, kes väljendab selles kõiges kenosis’t oma ülimas vormis, seejuures ka teravmeelselt ning Mati Undi võrdlust (ristina) igati vääriliselt välja kandes. Monoloogide dramaturgias on nauditavalt tajutav Epneri loetelude kaudu kehtestuv korduste esteetika, mis vabastab ja tühistab tähenduste surve ja tekitab meis taju sellest motoorikast, millega oma elu põhitoiminguid mõtestame. (Vrd nt Maisimehe lõpumonoloogiga Lauri Lagle lavastuses „Paratamatus elada ühel ajal“, Ekspeditsioon ja Von Krahli teater, 2019). Seda kaotuste rida rikastab ka Riina Maidre jutustus oma vennast, tekitatakse terav kontrast lahkumislugudele, kus taastatakse staatiline mälestuspilt oma kodumaast: siin luuakse hoopis näiliselt mõttetute valikute kaudu oma kodupaika püsivaks ning status quo siin ja praegu tähendab dünaamikat, isegi kui sellest on kõrvalseisjal raske aru saada.

Võttes kokku kõik tekstis ja lava­kujundites läbijoostud motiivid, tahan tegijate ambitsiooni kiita. Lavastus on meid mõjutanud olema empaatiline ning oma mugavustsoonist eemalduma, seejuures nägema n-ö suuremat pilti ja kaotustes ka võiduvõimalusi. Natuke meenutatakse ajalugu, natuke manitsetakse sellesse mitte takerduma. Kohati usaldatakse tugeva teksti elustamiseks näitlejate läbielamisvõimet, siis aga antakse vihje, et ärge sellesse traumaatilisse sügavusse sukelduge, nähke elu „laiemalt“, ärge tehke Heino Elleri „Kodumaisest viisist“ endale puuslikku ja saage aru, et isegi Enn Kunila erakogusse kuuluval Eerik Haameri Vaika saare jäädvustusel värvid ajas tuhmuvad.

Tahaksin, et Henrik Kalmet leiaks võtme, kuidas panna publik kõiki neid taju- ja tähendusnihkeid performatiivselt kaasa elama. Praegu ei suutnud ma vaatajana kogu seda loobumisrännakut võtmes „tehke minu sõnade, mitte tegude järgi“ täiel määral kaasa teha, hoolimata oma lapsepõlvemälestusest Sõmerast kui sõbralikust mittekohast. Aga võib-olla ongi lavastuse põhiprobleem hoopis turundusosakonna väär­orienteerumine klassikalisele teatripublikule, kuigi oma olemuselt tehakse pigem Instagrami-kunsti.

1 Jaak Allik, Kahekordne kohtumine minevikuga. – Eesti Päevaleht 10. VIII 2023.

2 Madli Pesti, Mida sa kaasa võtaksid, kui kogu su elu kohvrisse pakkimiseks antakse kaheksa minutit? – Postimees 19. VIII 2023.