Dokumentaalfilm „Vetelkõndija“ (Luxfilm, Ilmatar Film, Eesti 2023, 85 min), režissöör Anu Aun, operaatorid Heiko Sikka ja Ants Tammik, helilooja Silver Sepp, produtsendid Anu Aun ja Maie Rosmann.
Viimastel päevadel olen mõelnud palju misogüünia peale. Mõelnud selle peale, kuidas ammusel aal kirjutas Mikk Pärnits nihilist.fm-is mu kohta „üleshaibitud lits“, päitses pilt animeeritud naisest, keda vägistatakse (?) igasse auku. Jah, seesama inimene, kes peab praegu „See pole okei“ Instagrami-kontot. Mõelnud selle põlguse peale, kuidas Mihkel Kunnus vaatas Liina Tammiste „refreshi“ „Jüri Üdi klubi“ saates aastal 2013, kuidas teda solvas see nägu Tammiste esikogu kaanel. Et üks naine võib panna oma ilusa näolapi raamatule – milline rõlge ekshibitsionism, eks? Üks korralik (nais)luuletaja käib ju alla põlve seelikuga (ka XXI sajandil), kirjutab riimides isamaalist luulet, aga kindlasti mitte sellest, kui ilus ja enesekindel ta on. Pealegi, naine, kes endale meeldib, ongi üks paras obstsöönsus, mis vajab hädasti hävitamist. Mõelnud ka selle peale, millal viimati mõnele mehele heideti ette, et ta end „müüb“, reklaamida oskab. Või kas kujutate ette, et mõni ütleks näiteks Lauri Räpi kohta „edev“ või „ego“? Ega ikka väga ei kujuta, sest ennast edukalt müüv mees on lihtsalt hea ärimees. Naine aga … teadagi kes. Ning jällegi, millal on mõnele meesarvustajale kriitilisuse tõttu ette heidetud, et ta on meesarvustatava peale kade? Sestap räägivad näiteks Vilja Kiisleri „Vetelkõndija“ poleemilisele arvustusele1 järgnenud sellises võtmes etteheited (peamiselt ühismeedias ringlevate postituste kommentaarid) rohkem süüdistajate internaliseeritud misogüüniast.
Kõige huvitavam koht Anu Auna „Vetelkõndijas“ on minu meelest filmi lõpus, kui Kristiina Ehin ütleb enne tiitreid: „Ma ei taha, ma ei viitsi, ma ei kavatsegi vastata kellegi kujutlusele poetessist. Mu elu on liiga lühike, et seda selle peale raisata. Ma tahan elada oluliselt kirevamalt ja ausamalt.“ Eeldan, et kui küsida näiteks tänaval ükskõik kellelt, kes vastab kõige paremini kujutlusele (õigest) eesti poetessist, on vastus tõenäoliselt Kristiina Ehin või Doris Kareva. „Vetelkõndija“ on film, mis vaid kinnitab teatud imagoloogilis-ideoloogilisi eeldusi ja arusaamu naisluuletajast kui sellisest: ema, hoidev, mitte lammutav, isamaalisi tekste kirjutav, mehi armastav sinisilmne blond kaunitar keset idüllilist suvist loodust. Juhhei ja valleraa! Selline magalageto lastetu vene nimega mimm-memm, kes kirjutab muudkui sellest, kuidas ta mehi ikka üldse ei armasta ja mis kõik Eestis alatasa halvasti on, sellesse raami mitte kuidagi ära ei mahu. Mitte, et väga tahaks. Aga kahjuks kasvab selliste filmide tõttu tõenäosus muutuda veel suuremaks paariaks siinses kirjanduses ja kultuuris laiemalt.
Ideaalis oleks võinud Aun ju tõesti torkida dokfilmi nõela kaugemale Ehini nn ikoonist, kohta, mis peitub avalikkusele presenteeritud avatari taga. Norimised stiilis „kelle film see ikka on, kas Ehini või Auna?“ on siiski üpris kummalised, aga las ma astun siis ka selle reha peale. Kui Kiisler ja Hvostov2 on oma arvustuses märkinud, et tegemist on pigem luuletaja kui režissööri teosega, julgen selles osas vastu vaielda. Kuigi ma ei tunne isiklikult kumbagi, on filmis portreteeritav jätnud vähemalt mulle mulje, et ta tegelikult ei karda oma teravamaid nurki välja näidata. Ehin on piisavalt julge, et näidata end palju ambivalentsemana, mõelgem kas või tema geniaalsete sotsiaalkriitiliste räpplugude peale. See ambivalents tuleb kenasti välja ka Klassikaraadios Kaisa Lingule antud pikas intervjuus3, mida soovitan kindlasti kuulata. Näib, et Ling sai hakkama sellega, mille Aun oli küll seadnud endale eesmärgiks, aga mida filmis välja kanda ei suutnud: avada Kristiina Ehin mitmest-setmest küljest, näidata teda huvitava, targa, keerulise, vastuolulise, kuid kokkuvõttes ikkagi väga mõnusa mõttemaailma-laadiga loojana. Näib, et Lingul õnnestus see seetõttu, et ta ei võtnud loojat enda vastas mitte müütilise ükssarvikuna, vaid lihast ja luust naisena, kelle olemus ja mõttemaailm huvitab teda päriselt (nii heas kui ka halvas). Ning tulemus? Imeline. Nii saade kui ka tunne, mis pärast selle kuulamist pikemaks ajaks õhku hõljuma jääb.
On filmiski kõnekamaid kohti, eriti Ehini monoloog Mohnist. Särasilmselt kirjeldab ta igatsevalt üksinda saarel olemist kui üht tähtsamat kogemust ning nendib, et see olla ka üks loominguliselt eriti viljakas periood ta elus. Ka tõik, kui ilusaks on Ehin ennast saarest rääkima minnes teinud, on kõnekas. Näib, et Ehin ehtiski end esmalt just saare ja mitte niivõrd kaamera ega vaataja tarvis. Ühe huvitava tähelepanekuna toob ta Mohnist rääkides sisse ka armukadeduse, selle, et tema toonane partner oli armukade ei kellegi-millegi muu kui inimtühja saare peale. Mulle ei näi see aga üldsegi teab mis iseäralikuna. Naine, kes elab „endale“, „oma saare“ peal, aga teps mitte üksildase ega isegi mitte õnnetuna, ongi ju patriarhaalsele maailmale oht, pinnuks silmas. Mõelge ise: maailma üks kaunimaid naisi suurema osa ajast üksinda saare peal toimetamas ja loomas – milline raiskamine!? (Nii mõtleb siinkohal mõni Isamaa või EKRE parteilane, aga mitte ainult.) Virginia Woolf kirjutas teatavasti kunagi, et kirjutava naise loomingu sünni üks eeldusi on oma toa olemasolu, „Vetelkõndijat“ vaadates aimdub, et tegelikult oleks vaja suisa oma saart!
Üks mõte, mis dokki vaadates tuli: näikse, et Ehin igatseb, et teda väga armastataks. Ja miks ka mitte? Mis selles soovis nii väga hullu on? Kas me mitte kõik ei tahagi seda? Enda puhul muidugi täheldasin, et mina ise vist nii palju seda armastust ei vajagi … Täpsemini, vist ei taha, et mind armastataks sama palju, nagu Ehin tundub selle filmi põhjal armastust soovivat. Jah, Aun ei ole oma kangelanna suhtes teab mis kriitiline, aga ma ei julge temalt agentsust ka ära võtta ja öelda, et film on pigem Ehini kui tema oma. Aun on hakkama saanud ilusa hommage’iga ühele naisest luuletajale. Või pigem femmage’iga. Alles hiljuti kiideti ühte (mees)filmiloojat selle eest, et ta ei olnud n-ö armunud oma portreteeritavasse, sai filmi eest veel auhinna kah. Kuigi film ise oli üsna kehvake, sest karismaatilise ja kompromissitu kangelanna asemel oli keskendutud hoopis suhtedraamale. Mis on üks vägev naine ilma meheta, eks? Rääkimata sellest, et filmi on sisse jäetud kaader, kus naine räägib oma vägistamise loo, mille peale režissöör võtab kaadri tagant nõuks üle küsida (publik on küll ammugi aru saanud, millest jutt käib), et kas teda on siis vägistatud. Ükski feministist kriitik ei ole seda oma arvustuses välja toonud. Huvitav küll, miks?
Milleni ma jõuda tahan? Esiteks, äkki on täitsa OK, et režissöör-autor on oma portreteeritavasse veidigi armunud? Tõele au andes ei tekitanud Auna film minus veeranditki seda mõistmatust ja viha, mida suutis tekitada Kaupo Kruusiaugu „Machina Faust“. Vähemalt ei ole „Vetelkõndijas“ keskendutud peamiselt Ehini ja Sepa suhtele ning raskuspunkt on ikkagi luuletaja. Selle eest olen Aunale tänulik. Teiseks – ja ehk olulisemanagi –, kas ainult mulle näib, et Eesti kultuuriavalikkus on tihti naisloojate suhtes palju halastamatum ja karmim kui näiteks meesloojate suhtes? Kas ainult mulle näib, et lati alt läbi jooksvatele mehikestele antakse kodumaiseid auhinnamehikesi kuidagi liiga agaralt, samal ajal kui mõni täitsa normaalne naiste loodud teos saab puid alla, nii et pinde lendab?
Kui mitu korda olen lapanud mõnd kõrgkirjanduse žurnaali, lugenud siis mõne meeslooja üllitisi ja mõelnud: kui mina oleksin sellised toimetusele saatnud, ei oleks neid kunagi avaldatud. Mul on kopp ees sellest, kui kergesti naistest loojatele pidevalt halvasti öeldakse. Ja kui kergesti meestest loojatele mitte kunagi eriti halvasti ei öelda. Ehk seetõttu „Vetelkõndija“ mind liigutaski. Mingil tasandil saan vägagi aru sellest tundest, soovist olla vajalik. Armastatud. Mõistetud. Mitte vihatud. Sellisena, nagu oled. Ole siis haldjas, troll või keegi, kes ei usu sellistesse binaarsustesse. Ning eriti – naisest loojana – loota, et ei peagi pidevalt kartma sõimu ja süüdistamist enda aadressil stiilis „egoist“, „mina-mina-mina“ või lausa „üleshaibitud lits“.
Kokkuvõtteks. Esiteks on Ehin palju triksterlikum looja kui see, kes ses filmis on tema pähe kaunilt maalitud. Ta ei ole vaid pastelses brokaadis ja pitsis, alati naeratav, vaid isamaalisi, mehi armastavaid ja igatsevaid laule vermiv va pärimus-Barbie. Küllap tehakse tast kunagi ka selline film, mis ongi palju ambivalentsem ning näitab teda mitmeplaanilisema ja -külgsemana. Teiseks ei ole Auna film minu arvates üldsegi nii hull, kui mõni arvustaja on võtnud nõuks seda kirjeldada. Tegemist on – kohati küll problemaatilise, kuid siiski – kauni n-ö femmage’iga. Ning kolmandaks igatsen väga näha filmi naisloojast, kus ei raisata mitte ühtegi sekundit kangelanna mehe/abikaasa/poiss-sõbra peale, isegi siis, kui ta on sümpaatne tegelane.
PS. Ideaalis võiksid hakata nüüd kõik eesti naiskirjanikud-loojad järjest oma teostele oma näolappi peale trükkima või siis isegi push-up-rinnahoidjas (enter riimis)4 rindade või lausa palja tagumikuga pilte kaantele panema! Oh õudust küll, miks? Sest äkki tahavad? Sest see on nende endi kuradi asi, kas „müüa“ ennast oma näo või palja tagumikuga või ei! Ja kui siis mõni kade nolk tuleb ütlema, et „näed – üleshaibitud ja/või lits!“, tuleb laimamise eest kas kohtusse anda või vastata „you say like it’s a bad thing!“. Nagu selles oleks midagi halba!
1 Vilja Kiisler. „Vetelkõndija“ on imalmagus reklaamfilm, millesugust pole eesti kirjanikest seni tehtud. – Eesti Päevaleht 8. III 2013.
2 Andrei Hvostov. Andrei Hvostov filmist „Vetelkõndija“: dokumentaalportree peaks olema tehtud mitte ainult fännidele. – Eesti Ekspress 26. III 2023.
3 Saatekülaline on kirjanik, muusik ja feminist Kristiina Ehin. Klassikaraadio „Delta“, 8. III 2023.
4 Mihkel Kunnus. Enter riimis rindade vahel. Paar tähelepanekut värskema luule asjus. – Sirp 14. XI 2013.