Meie ei ole Eestis oma õnnetusekraaksujatega sugugi üksi. Kogu maailma meedia refereerib üksteise tooteid ja kuna paanikajutud näivad hästi kaubaks minevat, siis neid ka saelaudadena kaatrist tuleb. On vana tõde, et ärevatel aegadel inimeste uudistenälg kasvab ning sellega koos hirm ja see on ajakirjandusäris sama hea teenistusvõimalus nagu soola-, seebi- ja tikuäris. Ma ei väida, et paanikakülvamine oleks iga ajakirjaniku teadlik ja sihilik oma ettevõtte kasumi suurendamisele suunatud tegevus. Aina paksema värvi kasutamine on paratamatu teabeküllases maailmas, kus meelelahutustööstuse teravas konkurentsis pastelsus ja arutlemine üldse ellujäämist ei taga. Et olla kuuldav, peab karjuma. Mu isiklik lemmik on väide, et „käimasolev majanduskriis on suurim alates Suurest Depressioonist ehk koguni sellega võrdne”. Tahes-tahtmata viib see (ekslikule) mõttele, et me elujärg peaks olema ligikaudu sama Teise maailmasõja eelse ajaga võrreldes. Ja sealt loomulikult edasi ajaloolise paralleelini, et pea see suur sõdagi siis ei tule, kui asjalood juba kord nii halvad on. Kuid sellised mõttekäigud ignoreerivad kõiki avalikkusele kättesaadavaid fakte, alates demograafilistest ja lõpetades eksperimentaalpsühholoogias leitutega.
Järgmine suur viga, mis hetkeolude kommunikeerimisel ja lähituleviku väljajoonistamisel tehakse, on lähi- ja üldvaate erinevuste unustamine. Tõesti, lähedalt vaadates näeme pisivigu, detaile, mis kaugelt ei paista. Kuid see ju ei tähenda ometi, et kohad, mida vaatleme ainult väga üldises plaanis, pisivigu, aga ka suuri ei võiks sisaldada. Vistrik Läti ministri ninal paistab meile hästi kätte, tervet miljonilinna haarav düsenteeriaepideemia kuskil Indias aga mitte.
Parimad näited on siin USA ja Hiina, mõlemad meile kauged ja vähestel vahetult kogetud, veel vähematel mõistetud. USAga on lihtne: riik, mis seljatas meie kõige kurjema vaenlase, ei saa ju iial nõrk ega korralage olla. Kuni me ettekujutus USA tervishoiusüsteemist piirdub „Kiirabihaigla” seriaalis nähtuga, tundub kõik kena. Kuni me pole vahetult võrrelnud maanteede kvaliteeti Saksamaal, Eestis ja näiteks Ohios, võime hõlpsasti uskuda legendi ookeanitaguse paremusest. Ja sama lugu Hiinaga. Kuni me pigistame mõlemad silmad kinni Hiina rahvastikupüramiidi veidra kuju ees, eirame tõsiasja, et majanduse kogutoodang elaniku kohta Hiinas moodustab ainult 31% isegi Eesti keskpärasest tasemest (see tähendab, et keskmine hiinlane elab keskmisest eestlasest rohkem kui kolm korda halvemini), võime muidugi kaasa hüüda Hiina tõusu vääramatusele. Aga Hiina suurim kaubanduspartner on Euroopa Liit. Kui see (vaesudes) enam Hiinast kaupu ei osta, siis kust tekib Hiina jätkuv kasv? Kellele ta sama sodi maha müüb, sellesama, mida näiteks aastal 2008 osteti Hiinast kokku koguni 250 miljardi euro eest?
Tänapäeva ratsionaalse eurooplase (eriti kohaliku analüütiku ja ajakirjaniku) viimsepäevausk ei sünni vanade religioossete tekstide lugemisest. Ei, see on ehitatud millelegi täiesti mõistuspärasele, majandusteadusele, mis väidetakse toetuvat matemaatikale ja on sellisena üks kindel kaup. Aga kunagi eelmisel sajandil oli Eestis Koonderakond. Praegu valmistub lõplikus hinguseleminekuks Rahvaliit. Mõlema retoorikat on läbivalt kaunistanud väide, et tegu on „majandusmeeste” erakondadega, inimestega, kes „tunnevad majandust“ ja seetõttu teevad ka õigeid juhtimisotsuseid. Koonderakonna valitsusajal võtsid need jutud lausa anekdootliku mõõdu ja päädisid 1998. aasta „Vene kriisi” ja majanduslangusega. Osaliselt Koonderakonna vaimseks pärijaks osutunud Reformierakondki on alati rõhutanud, et tunneb majandust ja oskab just selle põhjal teistest paremini üles ehitada ühiskondliku heaolu. Nagu viimased kolm aastat näitavad, ei ole reformistide majandustarkusest heaolu kasvuks abi olnud ja nüüd ongi neil ainus võimalus öelda, et ilma nende targa juhitmiseta oleks veel halvemini läinud. Mine tea, mõõta ju ei saa.
Neid asju kokku pannes tekib me ühises inforuumis Euroopat ja eurooplasi ehk oma lähedasi kergelt põlgav hoiak kõrvuti meist kaugete maade-rahvaste ebaadekvaatse imetlemisega. Meeleolud meeleoludeks, kuid aina enam tundub, et laest võetud veendumustele Euroopa langusest ja Hiina tõusust kavatsetakse ehitada ka riigi välis- ja välismajanduspoliitika. Välisministeerium tahab kokku tõmmata saatkonnavõrku Euroopas ja selle arvelt enam laiutada Hiinas ja Indias (põhiliselt taandub see jõupingutusteks osta maju kohalikes tundmatu käitumiskultuuriga kinnisvarasektorites). Vankumatu regulaarsusega kerkivad Eestis esile utoopilised ja riigi toetust nõudvad „äriideed”: sadamakaid, terminalid Hiina kaupade käitlemiseks jne. Küllap varsti seavad end kuskil Pekingi sudus sisse Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ja Tallinna Tehnikaülikool, kes on kinni püüdnud sõnumi, et just seal ongi kogu maailma järgmine Räniorg. Karta on, et lähem tutvumine Hiinaga (vastuvõtvate kommunistide esituses) võib nii mõnegi meie majandusmehe viia ka mõtteni üheparteisüsteemi vääramatust paremusest mitmeparteisüsteemi ees ning sealt on ainult üks samm soovini astuda välja Euroopa Liidust ning esitada avaldus erimajanduspiirkonnana Hiina Rahvavabariigiga liitumiseks. Ja küll siis ka kasv tuleb!