Alguses oli sõna, ja sõna oli Jumala juures, ja sõna oli Jumal, kirjutas evangelist Johannes ligi kahe tuhande aasta eest. Meist jääb see algus juba õige kaugele. Sõnad paljunevad, me teeme neid aina juurde – nagu praegu siin: sõna, teine, kolmas –, kuid tähendust ja väge jääb neis üha vähemaks. Mida rohkem tühja loba, millest räägib Paolo Sorrentino „Suure ilu” finaal, seda enam tundub see, mis on tõeline, päris – kunagi oleks öeldud jumalik –, asuvat enne või väljaspool sõnu. Sorrentino on veendunud, et alguses oli elu.
Lugudega on sama lugu. Elutõesse uskudes ei saa me lugusid usaldada rohkem kui sõnu, millest nad koosnevad. Elus eneses ju lugusid pole. Osa lugusid on lihtsalt väljamõeldised. Teine osa sünnib elusündmuste rekonstruktsioonide või tõlgendustena. Sarah Polley tsiteerib dokumentaallugu rääkima hakates Margaret Atwoodi romaani „Alias Grace”, mida ta praegu ekraniseerib: „Kui oled keset lugu, pole see üldse lugu, vaid ainult segadus … midagi loosarnast saab sest alles takkajärele– kui jutustad seda iseendale või kellelegi teisele.”
Lugu on vähemalt kadreering ja manipulatsioon, see ei saa kuidagi olla kohtulik „kogu tõde ja ei midagi muud peale tõe”. Lugu on jutuks hea küll.
Ometi me vajame lugusid – ja sugugi mitte ainult meelelahutuseks. Lood aitavad meil toime tulla, nendib Sarah Polley intervjuus Briti lehele Observer. Lugude abil selgitame enesele maailma, anname kaosele vormi, paigutame end hõlmamatusse aegruumi: ajalugu, kodulugu, perekonnalugu, elulugu. Me usume, et need on tõsilood – esindavad elutõde, näitavad asju nii, nagu need tegelikult olid ja on. Ja seetõttu kehtib ka lugude puhul lause, mille Sarah’ isa Michael Polley ütleb filmis ühe teise mõttekonstruktsiooni kohta: „See pole reaalne asi, vaid on olemas ainult sellepärast, et oleme endas välja arendanud kujutlusvõime-nimelise tahu – too aga on liigagi reaalne ja käegakatsutav.”
Sellist käegakatsutavat seost reaalsusega taotlevad mängufilmid, väites end põhinevat tõsilugudel (true story). Dokumentaalfilmid ehk tõsielufilmid kujutaksid aga justkui vahetut elutõde ennast, mis küllap on ka nende väiksema populaarsuse põhjus. Elu on kee­ruline ja tõsine asi, millest niigi pääsu pole – milleks veel vabal ajal elutõde vahtida, kui on võimalus valida selle asemel vikerkaarevärviline ja mesi­magus eskapistlik fantaasia? Romaane on ikka meeldivam lugeda kui dokumente.
Nõnda mõelda on muidugi vaesestav viga. Dokfilme ei maksa dokumentideks pidada – nende erinemine mängufilmidest on kõike muud kui selge. Dokumentaalvormis lood võivad sageli olla köitvamad ja mõjuvamad kui mängufilmid.
Nii on see ka Sarah Polley dokiga, kus lugude, tõe ja dokfilmi olemuse ning omavaheliste suhete küsimustel on sama oluline osa kui üpris lihtsa, intiimse, sündmustikult mitte kuigi erakordse suhteloo ootamatult põneval esitusel. (On viimane aeg öelda, et mida vähem nii sest loost kui filmist ette teada ja lugeda, seda parem –  neil, kes pole filmi veel näinud, on paras hetk lugemine katkestada, ehkki üritan filmi sisu ümberjutustamisest hoiduda.)
Tõe küsimus on dokfilmi puhul tavapärane. Meie ootused dokkidele kipuvad olema kaksipidised: tahame näha huvitavat lugu, mis oleks ühtlasi tõestisündinud, puhas elutõde. Kui takkajärele selgub, et filmis on elutõde loo huvides siit-sealt kohendatud nagu näiteks „Suhkrumehe otsimises”, siis võime tunda kerget pettumust. See nagu poleks päris aus.
Kas Sarah Polley on aus? Loo isiklikkus ei jäta erilist võimalust selles kahelda. Kui inimene on otsustanud ära rääkida kogu tõe oma emast, siis kes saaks seda vaidlustada? Ehk vaid teised, kes ema tundsid, eelkõige lähedased. alates abikaasast ja ülejäänud lastest. Kuid just neil teistel lasebki Polley filmis kõneleda, jäädes ise vaikides tagaplaanile, kuigi jutt puudutab otseselt ka teda ennast. Kõik pea- ja kõrvaltegelased peale režissööri enda saavad esitada oma nägemuse loost ja selle kangelasest, ema Diane’ist. Kõik nad paistavad avameelsed, ausad ja veenvad, kuigi nende arvamused on kohati vastukäivad, nagu ka põhjendatud arusaamad sellest, mis on tõde ja kuidas määratleda lugu, millest jutt.
Need kõnelejad mitte ainult ei jutusta mitmel häälel ammu sündinud lugu, vaid ka analüüsivad sündmusi, enda ja teiste reaktsioone ning Sarah’ filmiprojekti, kus nad parasjagu üles astuvad. Film esitab minevikusündmuste kõrval nii iseenda viieaastase sünniloo kui ka omajagu enesekriitikat. Sarah ei varja oma kõhklusi perekonna saladuste rambivalgusse asetamisel ega võtete käigus tekkinud probleeme, aga kellelegi ei tehta liiga: ei kadunud emale, kelle eluvalikud polnud ühiskonna silmis just laitmatud, ega ka teistele tegelastele, kes filmis isiklikult üles astuvad. Intervjueeritavaid ei kohelda siidkinnastes, aga neist jääb sümpaatne mulje. Isa Michael, õed Joanna ja Susy ning vennad Mark ja John paistavad lausa vastupandamatult armastusväärsed, vaimukad ja intelligentsed.
Eks ausust ole mitut masti; mitte iga mast pole võrdselt hinnatud. Võtame näiteks ausa upsakuse: olen ausalt veendunud, et kõik teised on lollid, ja ütlen seda neile ausalt otse näkku. Säärane ausus pole palju väärt ja seda võiks nimetada infantiilseks, kui see ei esineks igas eas – mõelgem näiteks mõnele meie vanema põlve poliitikule. Või võtame ausa nartsissismi ja ekshibitsionismi, mida kriitikud heidavad ette uussiiruse nime all tuntud nähtusele; või ka püstijala-koomika halastamatult ausa irve („naljakas, sest tõsi”).
Sarah Polley ausus pole ei kõrk, isekas ega hoolimatu. See mõjub küll värskelt ja siiralt, kuid uussiira lapsemeelsusega on sel sama vähe pistmist kui tolle arhivaenlase – postmodernistliku iroonia ja künismiga.
Dokk „Igaühel oma lugu” on noore kanada režissööri kolmas film pärast mängukaid „Temast eemal” (2006) ja „See valss on sinu” (2011); kõik kolm näitavad suhteid ja abielu nii küpse, sooja ja empaatilise mõistmisega, mida meesautorite, ka tublisti eakamate puhul annab tikutulega otsida. Kõigis kolmes, eriti dokis, on seda väge, millest laulab The Smiths: „Kerge on naerda, kerge on vihata – jõudu on tarvis, et olla õrn ja kena.”
Kusjuures kogu tõsiseltvõetavuse ja südamlikkuse juures pole Sarah padutõsimeelne ega huumorimeeleta. Ta ei kipu moraali lugema ega kedagi õpetama. Tema dokis on tõsiste ja raskete teemade kõrval päris palju maitsvat nalja ja terast eneseirooniat nii autori enda kui tegelaste poolt, kuid selle taustal kumab pidevalt autori usk inimestesse, armastusse ja abiellu – usk, mis on vaba eelmainitud eskapismi valda kuuluvast romantilisest ninnu-nännust, mis domineerib (Kivisildniku väljendit laenates) „kiim võidab kõik” tüüpi filmides. Mõne aja eest teist korda abiellunud Polley usk abiellu kui institutsiooni on pigem „credo quia absurdum” – juba jutuks olnud intervjuus ütleb ta, et peab sellest lugu kui hulljulgest ja optimistlikust žestist.
Polley tasakaalukas, kannatlik ja selge pilk muudab tema inimsõbralikkuse nakkavaks ja see ehk ongi tema hiilgavalt komponeeritud filmi suurim väärtus: nii usutav humanism on tänapäeval haruldane.
Mullu ja tunamullu tehtud dokkide seas, mida olen vaadanud, on kaugelt võimsaimad kaks vastandlikku šedöövrit: Polley „Igaühel oma lugu” ja Joshua Oppenheimeri „Tapatöö” („The Act of Killing”). Oppenheimer näitab inimlooma võimet piirituks banaalseks kurjuseks, mis võtab eluisu ära. Polley ilmutab sellist igapäevast inimlikkust, mis sisendab lootust ja tahet edasi elada. See on suur asi. Pärl.