Näiteks kursusetöö kirjutaja lahendab probleemi nii, et võtab lahti teemakohase ingliskeelse veebisaidi (kus on tegelikult teavet hulgaliselt ja kõik vajalik ammuilma olemas) ning püüab selle kuidagiviisi eesti keelde ümber panna. Kahjuks on nüüdki tulemus enamasti kehvapoolne, seda eeskätt keskpärase keeleoskuse tõttu. Isegi üsna hea inglise keele oskuse juures võib osutuda probleemiks ingliskeelsete erialaterminitega kirjeldatud protsessi olemuse mõistmine, seda jällegi ebapiisavas mahus läbitud erialaõpingute tõttu. Pole midagi imestada, et siis ka eestikeelne väljund, mis kujuneb ühelt poolt udusest mõistmisest ja teiselt poolt emakeelse väljendusoskuse kasinusest, ei peegelda tõepäraselt seda, mida oli kavas öelda.
Iga IT-spets pole tõlkija
Mis võiks olla keeruliste tehnikavidinate hingeelu saladuse võti? Nii ebameeldiv kui see paljudele ei tundu, on selleks süvendatud matemaatikaja füüsikaõpingud gümnaasiumis. Millegipärast pole aga just need ained noorte seas populaarsed. Kui lisada veel põhikooli-/ gümnaasiumiaegne eestikeelse ilukirjanduse vähene lugemine, ei kujune ka „keeletunnetust”, mis välistaks ehk enamiku tehnikakaugemaid väljendusapsakaid. Nii ongi suur osa otse gümnaasiumist kõrgharidust omandama siirduvaid noori üsna hädas. Tõepoolest, Internet on täis mitmesuguseid suhtlus- ja ajaveetmisvõimalusi, andes meile laialdased võimalused oma teadmisi ja kogemusi teistele edasi anda, ent teiselt poolt on selline piiramatu vabadus ilma suunava raamistikuta lausa anarhia ema. Pole siis midagi imestada, et isegi juhul, kui teadmised tunduvad justkui olemas olevat, võib nooremal generatsioonil olla raske neid eesti keeles edasi anda. Tunnen mitut ülihead praktikut-IT-spetsialisti, kes on oma eriala tõelised asjatundjad. Neil on aga sama probleem: kui tuleb oma kogemused (kas või uue kolleegi väljaõpetamiseks) mingisse vormi (näiteks kasutusjuhendiks või õpiobjektiks) valada, ei õnnestu neil oma mõtteid piisava selgusega väljendada. Suheldaksegi inglise/eesti IT-slängis, ent sellest ei saada väljaspool „tsunfti” enamasti mitte midagi aru. Ja nii tekibki IT-mehe ja muidu inimese vahele mõistmatuse lõhe. (No näiteks üks stiilinäide wifi.ee lehelt, kus üks kogenum huviline selgitab hajusvastuvõtu toimepõhimõtet: „Mis puudutab kodupurki siis seal kasutatakse natuke teist tüüpi diversityt. On kaks erinevat antenni. Selle tehnika nimi on spatial või maakeeli space diversity”.)
Sellistel „õpetajatel” on tehniliste oskuste arendamise varjus jäänud vaeslapse ossa väljendusoskus tavalisele inimesele arusaadavas igapäevakeeles. Ometi vajame kollektiivi infotehnolooge, kes oskavad suhelda ka tehnikakaugete kaastöötajate või tellijatega nii, et teineteisemõistmine saavutataks lühima ajakuluga. Kui aga IT-mehed ei suuda end ametnikele mõistetavaks teha või oskuskeeles kirjapandut sügavuti mõista, on tulemuseks just see, mille ilminguid pole vaja kaugelt otsida: innovaatilised süsteemid (näiteks digiretsept, kiiruskaamerad, sotsiaalministeeriumi IT-infrastruktuur) töötavad hästi üksnes iseenese tarbeks, mitte ei teeni rahvast, kelle paremaks ja efektiivsemaks teenindamiseks süsteem oli kavandatud.
Veebilehed on IT-meeste nägu
Suur osa keele kvaliteedi hoidmisel on ka veebilehtede koostajate käes. Paraku on kujunenud nii, et veebilehe haldamine usaldatakse samuti IT-meeste kätte (kuna tänapäevased veebilehed on ülesehituselt keerukad, ei saa enamasti ka nende haldusega ilma programmimisoskuseta hakkama) ja kas raha- või ajapuudusel seal avaldatavaid tekste tihti ei toimetata. Nii võimegi näiteks ühe raadiokohtvõrguseadmete ehk WiFi-seadmete maaletooja veebilehelt lugeda, et nende tootevalikus on „tugijaam, mis suudab tagada sülearvutil 500 meetri kaugusel 10 megabitise kiiruse ja tungida oma aruka suundantenni tõttu ka ümbritsevate majade siseruumidesse”. (Tegelikult taheti öelda midagi selletaolist: tugijaam tagab sülearvuti kasutajatele 500 meetri raadiuses levi, võimaldades ühtlasi andmesidet läbilaskevõimega 10 Mbit/s; tänu nutikale antennitehnoloogiale ulatub levi lähiümbruses ka hoonete siseruumidesse.) Ehkki välja reklaamitud arve ei maksa niikuinii väga tõe pähe võtta, häirib mind selle reklaamlause eestindamise keeleline küündimatus kaugelt enam kui katse tarbijat hullutada. Asjatundmatu turundustekst Loomulikult sekundeerib siin ka seadmete/ kodutehnika kasutajaliideste ja arvutitarkvara lokaliseerijate (eestindajate) keeleline missioonitun(de)ne(tus).
Arusaadavalt jõuab iga äpardunud turundustekst, kus tutvustatakse mõnd uuenduslikku tehnikavidinat, tuhandete eestlasteni massikommunikatsiooni kaudu (televisioon, raadio, Internet). Võtame kas või näiteks telepoes reklaamitud imeahju nimega FlavorWave. Kui selle toote tutvustajad kümneid kordi päevas lasevad eetris kõlada väitel, et toode on „infrapunakiiri ja halogeeni soojusjuhtivust kasutav konvektsiooniahi”, siis mida sellest arvata? Kas toote müüjad tõepoolest usuvad, et ahi töötab tänu sellele, et halogeen soojust juhib? Igaks juhuks (äkki on uuemate füüsikauuringutega tõepoolest midagi sellist avastatud?) kontrollisin seadme tootja lehelt algteavet. Selgub, et siiski ei ole avastatud uut tüüpi juhtivusliiki, vaid taas on tegu asjatundmatult koostatud turundustekstiga, mille eestikeelne otsetõlge lugeja segadusse viib. Tõepoolest, kui originaalteksti otse tõlkida, seisab seal selgelt, et uus ahi „kasutab halogeeni soojust” (ingl k uses Halogen Heat). Ilmselt tundus ka eestikeelse tõlke tegijale, et miski on siin valesti (halogeenlambid enamasti ei soojenda), ja ta asendas selle „soojusjuhtivusega”. Ühest telefonikõnest valdkonna asjatundjale oleks ehk piisanud, et välja uurida, kuidas see masinavärk tegelikult toimib. Lihtne: selle imerelva saladuseks on toidu kuumutamine infrapunakiirgusega, kusjuures seda infrapunakiirgust tekitab spetsiaalne halogeenlamp, ehk õigem olnuks öelda, et toode on „halogeen-infrapunakiirguriga konvektsioonahi”.
Vigased õpiobjektid ja riigihangete dokumentatsioon
Kursuse- ja lõputööde retsenseerija ja juhendajana näen, et IT-valdkonna üliõpilaste (erialase) kirjaliku väljendusoskuse tase on koolides kohati üsna tagasihoidlik: kümnest kursusetööst vahest vaid kahes võib leida head erialast keelekasutust. Võib-olla on asi ka selles, et gümnaasiumil on eriharidusega IT-õpetajat keeruline leida (ilmselt on süüdi kasin palk), mistõttu õpilased on tihtipeale koolis oma õpetajast targemad. Seega on meil vaja nii kvaliteetset alg- ja keskastme IT-õpetajat kui ka eestikeelset IT-õppematerjali, et aidata põhihariduse omandajaid ja tutvustada ühtlasi neile heas eestikeelses oskuskeeles arusaadavalt ja süsteemselt kõike seda, mille järele praegu Internetis ingliskeelsetele Wikipedia lehtedele siirdutakse. Seoses e-õppe propageerimisega on koolides valmimas hulgaliselt eestikeelseid IT-alaseid õpiobjekte. Nende avaldamisele peaks eelnema terminoloogiline toimetamine, kuna tihti eksivad ka õpiobjektide koostajad ise. Tegelikult peaks lausa kohustuslikus korras kõik e-õppe õpiobjektid enne nende vastuvõtmist üle vaatama mõni erialaterminoloog.
Probleem ei saa olla isegi rahas: enamasti toetab e-õppe projekte Euroopa Liit, vastavad eelarveread tuleks lihtsalt luua. Üsna tihti puutun kokku ka IT-alaste riigihangete dokumentatsiooniga. Kuna kogu selle dokumentatsiooni koostamine on üsna tüütu töö ja iga hanke puhul tuleb taas otsast alata, siis näib, et vastutavad spetsialistid kasutavad vahel võimalust delegeerida „must töö” mõnele oma alluvale tehnilisele töötajale. Ja kui sel alluval valdkonnaspetsiifilist eriharidust pole, ei tasugi imestada, et leiame riigihangete dokumentatsioonist läbivalt toortõlkeid, nt „kohtvõrgulülitite ost, ühiselamute võrgulülitid, fiiberoptiline lüliti” (õige olnu
ks vastavalt: kohtvõrgukommutaatorite ost, ühiselamu võrgukommutaatorid, kiudoptiliste liidestega võrgukommutaator). Selliste apsude kurbloolisus on, et kord juba pakkumiskutses tehtud vigu peavad kõik konkursil osalevad ettevõtted pakkumise kehtivuse huvides lausa kohustuslikus korras järgima! Järgmises etapis hakkavad tootjad tellija soovil ka samu asju ümber nimetama – nagu tolle õnnetu „võrgulülitiga” ongi juba juhtunud. Kuna pädevaid, oskuskeeleliselt toimetatud materjale on vähe, ei toeta diletantlike sõnaseadjate üllitatud eestikeelne sisu eesti teaduskeele arengut, vaid pigem soodustab väljendusoskuse taandarengut.
Kas midagi head polegi?
Üht-teist helget on eestikeelse oskussõnavara arendamise ja propageerimise vallas siiski olukorra parandamiseks teha püütud, näiteks tegutseb meil 19. juunil 2001. aastal asutatud Eesti Terminoloogia Ühing. Peale selle töötab samas suunas ka TLÜ teaduskeelekeskus Peep Nemvaltsi juhtimisel. Ka Eesti riik on valitsusliidu tasemel avaldanud oma programmis aastateks 2007 kuni 2011 (http://ekn.hm.ee/seadused/ valitsusliiduprogramm) head tahet eesti keele jätkusuutlikkust toetada. Seoses e-õppe-alaste projektidega, mida rahastab Euroopa Liit, on peagi loodetavasti ilmumas ka eestikeelseid IT-alaseid õpiobjekte ja kursusi, praegu on aadressil http://e-ope. ee/repositoorium neid veel vähevõitu. Eestikeelsete elektrooniliste abimaterjalide hulgas üritab oma kohta leida ka http://et.wikipedia. org/wiki, mis täieneb üsna jõudsalt. Arvutikasutaja sõnastik (http://www.keeleveeb. ee/dict/speciality/aks/) on ka üsna hea teatmematerjal, seda võiksid õppejõud ja ka õpilased ise kirjalike tööde koostamisel usinamalt kasutada. Samuti tasub toetuda seletavale sõnastikule aadressil www.vallaste.ee. Keel on iga rahvuse identiteedi üks olulisi alustalasid. Eesti teaduskeel on eestikeelse teaduse nurgakivi ja arengu teerajaja. Soovime ju omal moel kõik saavutada üht eesmärki: kirjapandu peaks andma mõtteid edasi võimalikult täpselt ja üheselt mõistetavalt. Need ajad, mil meil häda sunnil oli vaja tegelikku sõnumit ridade vahele peita, on loodetavasti igaveseks möödas.