245 aastat tagasi, 1778. aasta novembris, sai Rae mõisast linna tulnud noormehest Jakob Niemannist Püha Vaimu koguduse kooli õpetaja ning selle ameti peale jäi ta 52 aastaks. Püha Vaimu kool oli enne lihtrahvale mõeldud elementaarkoolide asutamist kõige olulisem eesti lastele mõeldud kool Tallinnas. XIX sajandi alguses oli see gümnaasiumi järel suuruselt teine kool ning seal õppis igal aastal lugema ja kirjutama ligikaudu sada last.

Püha Vaimu koolis sai alghariduse nii mõnigi tuntud eestlane, selle õpilaste hulgast võrsus muusikuid, arste, kirikuõpetajaid jt. Näiteks õppis XVIII sajandi lõpus Niemanni koolis tulevane Toomgildi oldermann, klaverivabriku omanik ja Tallinna Kaarli kiriku ehituse initsiaator Hans Heinrich Falck (1791–1874). Niemanni juures õppis ka üks esimestest kõrghariduse saanud eestlastest, Vasalemma kingsepa poeg Dietrich Heinrich Jürgenson (1804–1841), kellest sai Tartu ülikooli eesti keele lektor ning Õpetatud Eesti Seltsi asutajaliige. Siin õppisid vennad Karellid: Philipp Karellist (1806–1886) tuli tsaariperekonna arst ning tema vanemast vennast Carl Friedrich Karellist (1791–1857) muusik ja helilooja, muuhulgas Pjotr Tšaikovski õpetaja.

Veel mitmed teised XIX sajandil tuntud eestlased õppisid Jakob Niemanni juures Püha Vaimu koolis. Ometi on ajalookirjanduses see kool ja kooliõpetaja peaaegu täiesti tähelepanuta jäänud – kool ja kooli juhatanud õpetaja Jakob Niemann puuduvad isegi Eesti kooli biograafilises leksikonis! Tallinna ajaloos on seda käsitletud vaid põgusalt, paari lausega.

Kes oli Jakob Niemann?

Jakob Niemann (Nymann, Neumann) sündis Rae mõisas 1761. aastal 12. aprillil perekonna teise lapsena, ema nimeks Kadri. Jakobi isana märgitud Mõisa Andrese isa oli tõenäoliselt Rae mõisa tuuleveski mölder Johann Niemann, kes tuli Eestisse 1713. aastal Porvoost.

Jakob kasvas üles mõisas või mõisa lähikonnas ja võib arvata, et ta oskas juba lapsena mingil määral saksa keelt. Hariduse sai ta Tallinna linnakoolis. Kool andis poistele alghariduse ja valmistas nad ette gümnaasiumi astumiseks, õpe käis saksa keeles. Õpetati religiooni, ajalugu, geograafiat, ladina ja prantsuse keelt ning loomulikult lugemist, kirjutamist ja arvutamist. Ei ole teada, kui kaua Jakob Niemann koolis käis, sest enamasti ei lõpetatud sel ajal ühte klassi ühe aastaga, vaid see võttis kauem aega. Igal juhul oli ta 1778. aastaks õpingud lõpetanud, saanud 18aastaseks ja võis asuda tööle Püha Vaimu köstrikooli õpetaja abina. 1782. aasta 14. novembril sai Jakob Niemannist köster ja ühtlasi põhiline õpetaja Püha Vaimu koguduse eesti koolis. Sellest ajast kuni surmani 1830. aastal oli ta õpetaja ja koolijuhataja Püha Vaimu kogudusekoolis, alamrahvakoolis, II rahvakoolis, III rahvakoolis ning III elementaarkoolis (nii seda kooli nende aastate jooksul nimetati).

Jakob Niemann oli abielus Tallinna rootslasest töömehe perekonnas 1763. aastal sündinud Justina Maria Lorentziga. 14. juunil 1784. aastal ristiti pere esimene laps Christina Amalia. Perekonda sündis aastatel 1784–1807 üheksa last, elama jäi neli tütart ja poeg Georg Johann, kes suri siiski noorukina. Niemanni abikaasa andis samas koolis tunde tüdrukutele ning hiljem võttis ema ameti üle kõige vanem tütar Christina Amalia.

Perekond elas Püha Vaimu kirikule kuuluvas majas (Pühavaimu 6), köstri korter oli maja kirikupoolses otsas ning koosnes ühest pikast kitsast toast ja kambrist. Pikas toas peeti kooli, kambris oli perekonna eluase: „Köstri arvukas pere on ühes väikses kambris ja saab sealt välja ainult läbi koolitoa käies, mis on õpilasi niimoodi täis tuubitud, et nad sealt vaevu läbi pääsevad.“ Õpetaja majanduslik olukord peegeldub tõsiasjas, et ka viie-kuuekesi elati kirikule kuuluva maja ühes toas. Palka Jakob Niemann õpetamise eest ei saanud, talle maksti kiriku köstri palka, kuid koolis kehtis väike õppemaks, mis oli määratud vaevatasuks õpetajale. Pärast 1805. aasta koolireformi hakkas linn köstrikoolide õpetajatele palka maksma, kuna need koolid sobitati haridussüsteemi. Ka varem oli korduvalt ettepanekuid tehtud, et hakataks õpetajale maksma („et ta ei peaks vaevlema puuduses ja tema vaev saaks tasustatud“), kuid enne 1805. aastat see ei teostunud. Siiski tuli perekonnal ka edaspidi leida äraelamiseks lisavahendeid: näiteks sai köster 1809. aastal linnalt kaks tünni rukist, mis oli üpris tavaline palgalisa nii õpetajatele kui ka teistele linnalt palga saajatele.

Sel ajal kuulusid õpetajad linnaeliidi hulka, kuid gümnaasiumide professorite, linnakooliõpetajate ja kogudusekoolide õpetajate puhul oli märkimisväärne seisusevahe. Juba palk erines mitmekordselt, aga väga erinev oli ka nende haridustase ja ühiskondlik positsioon. Palju sõltus ka isikust endast. Jakob Niemann oli lugupeetud ja hinnatud õpetaja: kui tal 1813. aastal täitus 35 aastat õpetajatööd, tegi koolikomisjon ettepaneku anda talle avalikult klassi ees üle kiituskiri. Auväärset kohta ühiskonnas näitab ka tema tutvuskonna muutumine. Nooruspõlves piirdus suhtlus lihtsate käsitööliste, teiste köstrite ja nende abikaasadega, aga vanemas eas käis ta läbi linnakooli ja gümnaasiumi õpetajatega ning suhtles ka raehärrade ja kaupmeestega. Samuti osutavad seisuslikule edenemisele tema tütarde abielud. 1786. aastal sündinud Maria abiellus 1808. aastal gümnaasiumi prantsuse keele õpetaja Daniel Ludwig Futterliebiga. 1807. aastal sündinud Alexandra Theresia abiellus aga 1828. aastal kolleegiuminõuniku Hermann Voldemar von Rahriga ning nende perre sündis üheksa last, kellest paljude järeltulijad abiellusid ka aadlikega.

Koolid eestlastele Tallinnas

Linna lihtrahva haridusolud olid sel ajal keerulisemad ja kasinamad kui maal. XVIII sajandi lõpul märgib üks Tallinna külastanud sakslane, et linnaeestlased on tahumatumad kui nende sugu­vennad maalt, sest viimased saavad mingilgi määral kooliharidust. Linnas tehakse rasket tööd varavalgest hilisõhtuni ja „polegi ime, et nad rohkest viinast oma elule leevendust otsivad“; „kujuteldagu kahvatuid või mustpruune lahjasid ja habemikke nägusid suure ümmarguse külgedelt alla rippuva kübara all; nägusid, millel ei näe kunagi rõõmsat naeratust, vaid ainult tardunud jõllitamist ja elutüdimust“.

Nagu teada, rajati eestlaste jaoks püsivalt tegutsevad koolid Tallinna XVIII sajandi alguses. 1730. aastatel oli neid kolm: üks Püha Vaimu kiriku juures ja kaks seegikooli. Koole pidasid köstrid, seal õpetati katekismust ja eesti keeles lugema ja kirjutama. Õpilastelt oodati, et nad saavad kirikus korjanduskarbiga ringi käies hakkama nii eesti kui ka saksa keelega ja osalevad kirikus igal pühapäeval katekismuse lugemisel ja laulmisel.

XVIII sajandi lõpuks seegikoolide tegevus hääbus ja ainsaks elujõuliseks kooliks linnaeestlastele jäi Püha Vaimu kool. 1803. aasta ülevaates kinnitatakse, et sealne köster pidi olema mees, kes „kooliõpetajana kõike õpetada mõistab, mis selliselt koolilt oodata võib“, ning lisati, et „tahtjaid sinna on nii palju, et ta ruumipuudusel kaugeltki kõiki vastu võtta ei saa“. Tõsiasi, et Püha Vaimu koolis on liiga palju õpilasi, leidis pidevalt ülekordamist ning pakuti mitmeid lahendusi. 1803. aastal arvas pastor, et tuleks leida koolile eraldi maja, aeg-ajalt tehti ettepanekuid, et köster annaks rohkem tunde, kuid olukord jäi samaks.

Linna alamates koolides oli ette nähtud ka õppemaks. Püha Vaimu koolis maksid need, kes õppisid lugemist, 50 kopikat kvartalis, kes õppisid kirjutama ja arvutama, nende tasu oli 75 kopikat. Õpilastelt oodati lisatasu küünalde ja küttepuudena, kuid kaugeltki kõik õpilased ei olnud võimelised õppimise eest maksma. Kooli inspekteerimise aruandes on kirjas, et Püha Vaimu koolis stipendiume ega tasuta õppekohti ei ole, kuigi „seda hädavajalikuks peetakse, kuna vaesed kohusetundetute vanemate lapsed kasvavad üles metsikult, käivad ringi ja kerjavad ning on vähe lootust, et neist kombekad ja heatahtlikud inimesed saavad“. 1803. aastal on märgitud, et linna elanikkonna arvu kohta ei ole haridust saavate inimeste hulk piisavalt suur. Väidetavalt on ka täiskasvanute hulgas neid, kes „lugeda ei oska ja üheski koolitunnis käinud ei ole ning nende ainus soov on armulauale saada“ ehk omandada haridus ainult nõutaval miinimumtasemel.

Koguduse koolidesse võeti vastu kõik, kes õppida soovisid, hoolimata soost või vanusest. Püha Vaimu koolis käijatest oli enamik 7–15aastased käsitööliste lapsed, kes sageli soovisid edasi õppida mõnes teises linna koolis.

Mida koolilt XIX sajandi alguses oodati?

Alamates koolides sõltus õpe suurel määral tundide andjast, kelleks võis olla köster või palgatud kooliõpetaja. Vähim eesmärk oli õpetada lapsed laulma levinumaid kirikulaule, lugema, palvetama ja teadma peast katekismust – need olid teadmised, mida kontrolliti. Õppe­ainete arvu võis suurendada, kui selleks lisavahendeid leiti. Püha Vaimu kooli kohta on koolide ülevaates märgitud, et köster Jakob Niemann õpetab lugemist ja kirjutamist, arvutamist, õigekirja ja hoolitseb, et tema õpilased „5 peatükki Lutheri katekismusest pähe õpiksid koos lühikeste selgitustega“. Mälestustele tuginedes kirjeldab Martin Lipp Niemanni kooli õpet: „Kooliõpetaja Nymann on oma kasvandikkudele hea käekirja kätte õpetanud ja neist head rehkendajad teinud, nii et nad tublideks ameti- ja ärimeesteks võisid saada.“

Näib, et Püha Vaimu koolis oli oluline koht ka lauluõpetusel. „Niemanni koolipoisid“ laulsid üritustel kirikus ja ka väljaspool seda. Näiteks on kirikuraamatus kirjeldus, kuidas 1789. aasta novembris Kalamaja kalmistu laiendamiseks antud maa-ala sissepühitsemistseremooniale kõndis piduliku rongkäigu eesotsas köster Jakob Niemann oma koolipoistega, kes sammusid paarikaupa ja laulsid laulu „Jesus, meine Zuversicht“ (Johann Crüger, „Jeesus, Õnnistegija“). Ka helilooja Carl Friedrich Karelli kohta on öeldud, et ta sai oma esimese muusikahariduse Püha Vaimu kiriku kooris, olles juba kaheksaselt kirikus eeslaulja, ning isegi hilisema klaverivabrikandi Hans Heinrich Falcki eluloos on märgitud, et ta õppis Püha Vaimu kiriku juures orelit mängima.

1803. aastast on olemas ka Püha Vaimu kooli tunniplaan. Koolinädal oli kuuepäevane, tunnid algasid kell 7 ning kestsid kuni kella 11ni, pärastlõunal kella 13–16ni. Kahel päeval, kolmapäeval ja laupäeval, oli pärastlõuna vaba. Tunniplaani järgi õpiti koolis lugemist ja kirjutamist. Seda tehti erinevates gruppides: õpetaja tegeles vaheldumisi kord edasijõudnute, kord algajatega, kui ühtesid õpetati või kontrolliti, siis teised harjutasid iseseisvalt. Peamine rõhk koolis oli usuõpetusel ja piiblilool.

Mida on veel kooli igapäevaelust teada? Üht-teist saab teada õppemeetodite ja tegevuse kohta, kui vaadelda õppevahendeid või uurida kooliseadusi ja teisi koole. Kreiskooli õpilaste iseloomustuses on välja toodud, et tuleb ette palju puudumisi, millest suurem osa on tekkinud haiguse tõttu, kuid sageli hilinevad eeslinnade lapsed halva ilma või selle pärast, et elavad kaugel ega kuule kella (näib, et kooli kutsusid lapsi kirikukellad). Samas ettekandes öeldakse, et lausrumalust ei ole, kuid hooletust on palju ja sellest on vabad ainult üksikud õpilased. Negatiivselt tuuakse välja kaks poissi, kes ärgitasid teisi õpilasi usuõpetuse tunnis mitte kaasa laulma – neile määrati karistuseks paranduspink ja eralduspink. Samas märgitakse, et kehalisi karistusi ei esine peaaegu üldse.

Alama astme koolide distsipliini küsimusi on käsitletud kihelkonnakooli korralduses, räägitakse nii karistamisest kui ka kiitmisest. Laisad ja lohakad õpilased, kes korduva märkuse ja karistuse peale ennast ei paranda, lubati saata tagasi vanemate juurde. Tublisid õpilasi tõsteti esile kahes kategoorias: esimeses neid, kes kõige paremini taipavad, teises neid, kes kõige rohkem teavad. Mõlema kategooria kolme kõige tublima õpilase nimi loeti korralduse järgi pärast jumalateenistust kogudusele ette ja nad kanti kiituseraamatusse. Sellised olid distsiplineerimisvõtted ka Püha Vaimu koolis. Hindeid ei pandud, tublisid õpilasi kiideti, laisku noomiti ja karistati ning lubatud oli ka kehaline karistus: „pole muud tasustamist koolis kui kiitus ja õpetaja ja inspektori tunnustus, trahviks on laitus ja häbistamine ja vajalikul juhul väike kehaline karistus“.

Kehalise karistuse kohta on Gotthard von Hansen oma mälestustes 1820. aastatest kirjutanud: „Tallinnas oli ainult üks kool, kus vanaks jäänud vägivaldne pedagoog Niemann ei suutnud loobuda karistusest joonlaua, vitsa ja bambuskepiga. Kuigi koolivalitsus oli niisugused piinamisvahendid arvanud ebasobivaks pedagoogiliste ja didaktiliste eesmärkide saavutamisel, ei suutnud Niemann siiski ilma seesuguste ärritusvahendite praktilise rakendamiseta ühelgi laupäeval nädalast õppetööd lõpetada. Tema südametunnistusega ei sobinud kokku näha kodu poole minemas kõige üleannetumaid patuoinaid, lambapäid ja tuhajuhaneid, ilma et oleks neid enne lõpupalvet peksupingile tõmmanud.“ Kui võtta arvesse, et teises alama astme koolis, Tallinna rootsi koguduse koolis, oli sel ajal õpetajaks Olaf Nordin, kes õpilase peksmise pärast ametist lahti lasti, tuleb tõdeda, et kehaline karistus oli alamates koolides XIX sajandi esimesel veerandil veel jõus ja küllaltki karm, kuid päris kontrollimatut vägivalda siiski ei lubatud.

XVIII sajandil (1736, 1784) tehtud märkused seekide ja Püha Vaimu kooli kohta osutavad kõik selgelt, et neis koolides õpiti eesti keeles. 1803. aastal Püha Vaimu koolis kasutatud õppematerjalide kohta on märgitud, et lugemist harjutatakse koolis Fedderseni piiblilugude ja Jeesuse elu järgi (Taani-Saksa vaimuliku Jakob Friedrich Fedderseni lasteraamatuid ei ole eesti keelde tõlgitud). Karellide perekonna ajaloo jaoks mälestusi kogunud Martin Lipp kirjeldab Niemanni kooli kaasaegsete meenutuste abil ja väidab, et kooli õppekeel oli saksa keel. Sellest tulenevalt võib küsida: mis keeles siis ikkagi õpetati Püha Vaimu koolis eesti koguduse lapsi?

1803. aastal on kool määratletud kui avalik rahvakool, kuid samast aastast esineb jätkuvalt ka kinnitus, et Püha Vaimu kool oli eesti koguduse kool eestlastele, kuigi puudub vähimgi vihje eestikeelsete õpikute kasutamise kohta. Jakob Niemann ise oli Tallinna linnakoolis õppinud saksa keeles. Lisaks on Püha Vaimu kooli kirjelduses esitatud eesmärk, mille järgi peaksid õpilased hiljem suutma edasi õppida teistes Tallinna koolides, kus õppetöö oli saksakeelne. Kindlasti ei olnud vaesed eesti lapsed aga võimelised asuma kohe kooli tulles õppima saksa keeles. Isegi kreiskooli õpilaste iseloomustuses hilisemast ajast (1824) on välja toodud, et saksa laste õppeedukus on parem kui eesti rahvusest lastel, kuna viimased ei oska piisavalt hästi saksa keelt.

Nagu öeldud, oli Jakob Niemanni abikaasa Justina Maria Lorentz rahvuselt rootslane. Kahe abiellunud tütre järeltulijad olid juba täiesti saksastunud. Jakob Niemanni kõige vanem tütar Christina Amalia oli esialgu õpetaja eesti koolis, aga õpetas edaspidi üle 30 aasta linna tütarlastekoolis saksa keeles kõigist seisustest tallinlannasid.

Noorim poeg Georg Johan astus 1812. aastal saksa kreiskooli. Näib, et kodune keel võis perekonnas olla pigem saksa kui eesti või rootsi keel.

Kõike seda arvesse võttes tuleb arvata, et Püha Vaimu kooli puhul oli tegemist eesti kooliga, kus eesti keelt valdav köster õpetas eesti lapsi, kuid osa (suurem?) õpet toimus saksa keeles. Ilmselt suurenes aja jooksul saksa keele osakaal. Eesti keele seisukohalt pisut kurb, kuid tollases ühiskonnas andis saksakeelne alusharidus võimaluse pääseda edasi õppima kõrgematesse koolidesse, omandada eriala ja saavutada ühiskonnas kõrgem positsioon, kui see sünnipäraselt võimalik olnuks.

Keelest ja saksastunud elustiilist hoolimata tegutses aga nii mõnigi Niemanni õpilane aktiivselt eesti keele ja rahvuslikkuse edendamise nimel. Näiteks keele- ja koolimees Dietrich Heinrich Jürgenson koostas eesti-saksa sõnaraamatu, oli Tartu Elementaarkooliõpetajate Seminari juhataja, õpetas ülikoolis eesti keelt ning kogus ja levitas eestikeelset kirjasõna. Hans Heinrich Falck, keda tema järeltulijad kuidagi eestlaseks pidada ei tahtnud, algatas aga Tallinnas eestlaste kiriku ehituse ja avaldas soovi sinna maetud saada. Tuleb möönda, et õppekeelele vaatamata oli rahvuslikkus ja eesti päritolu selles koolis au sees. Tänu sadadele eesti lastele, kes said alghariduse Jakob Niemanni toel Püha Vaimu koguduse koolis, pandi alus eesti ühiskonna kujunemisele XIX sajandi II poolel. Paljud õpilased, kes jõudsid oma valitud erialal kaugele, näiteks vennad Karellid, olid rahvusliku liikumise perioodil teistele eeskujuks. Tore on tõdeda, et Jakob Niemanni õpilased hoidsid ka hiljem omavahel sidet ja aitasid üksteist koolivenna poolest, näiteks toetas Hans Heinrich Falck Philipp Karelli gümnaasiumi- ja ülikooli­õpingutes rahaliselt.

Lubamatult kauaks on Jakob Niemanni tegevus õpetajana ja tema kooli tähtsus eestlaste haridusloos tähelepanuta jäänud. Niemanni kohta öeldu, et tema on õpetaja, kes oskab õpetada kõike, mida selliselt koolilt oodatakse, lubab arvata, et ta oli oma 52aastase õpetajakarjääriga tark ja kogenud pedagoog, kuigi paratamatute veidrustega, kes kõiki „tuhajuhaneid ja lambapäid“ kas või vägivallaga teadmiste poole kallutada proovis ning hoolitses õpetajana selle eest, et „ükski tema kasvandikest hukka ei läheks“.