Muusikanõustaja Thomas Golubić, kes vastutab näiteks sarjade „Halvale teele“, „Parem kutsuge Saul“ ja „Elavad surnud“¹ heliriba eest, räägib sellest, kuidas muusikaga lagipähe lajatamise asemel vaatajat sellega hoopis ahvatleda.

Mida muusikanõustaja teeb?

Muusikanõustaja on muusikaosakonna juht. Tema ülesanne on suunata loomingulist arutelu ja samal ajal tegutseda kõige praktilisega, mis puudutab muusikat. See võib tähendada projekti vajaduste arutamist, helilooja ja muusikatoimetaja palkamist, laulude otsimist, litsentside ostmist, muusikute leidmist – üleüldse kõike, mida film, telesaade või reklaam muusikaliselt vajab.

Kas see tähendab koostööd lavastaja või produtsendiga? Kes lõpuks otsustab?

Tegemist on koostööga ja ma ei usu, et keegi kunagi väidab, et tegemist on vaid tema tõlgendusega. Kõik tulevad kokku, et koos töötada, otsida parimaid lahendusi ja lõpuks tunda tehtu üle heameelt.

Minu ülesanne on tagada, et produktsiooni vajadused saaksid kaetud. Muusika kohta arvavad kõik midagi, seega on igal lavastajal tõenäoliselt oma eelistus. Televisioonis on viimane otsus sageli sarja loomingulise juhi ehk showrunner’i käes. Kõigil on muusikast oma arusaam, aga kaugeltki mitte kõik ei tea, kuidas sellega eelarve piires töötada. Kõik ei mõista muusikalist loo­jutustamist.

Seega mõtlen sageli muusikanõustajast kui lahutusadvokaadist. Või veelgi enam – laste heaolu eest seisvast sotsiaaltöötajast, kelle siht on juhtida arutelu lapse vajaduste poole. Igal vanemal võib olla oma kasvatusplaan, aga kui lahku minema hakatakse, on tõenäoliselt tüli majas. Siis on vaja kedagi, kes ütleks: räägime lapse vajadustest.

Sageli on paljude egod mängus ja muusikanõustajast saab ülekvalifitseeritud plaadimasin. Lavastaja tahab viit kindlat laulu ja siis on peamine küsimus, kas selle jaoks ka eelarves ruumi on. Kas ta on valmis alternatiive kaaluma? Kui on, siis on ehk võimalik sõuda hea lahenduseni, sest ootused kohtuvad alati tegelikkusega. Parimal juhul kulgeb see sõudmine hoolivas koostööõhustikus, mis viib suurepärase lõpptulemuseni.

Millest te uue projekti juures alustate?

Alustan alati sealtsamast, kust ilmselt kõik teisedki ehk stsenaariumi lugemisest. Esimest korda püüan alati lugeda käsikirja ilma muusikale mõtlemata. Üritan aru saada, kuidas see mind tundma paneb, milliste tegelastega ma suhestun, millised sisuliinid mind kõnetavad, mis mind selle loovseikluse ja koostöö poole tõmbab. Püüan lugeda puhtalt lehelt ja emotsionaalselt tundlikult.

Teisel korral lähen tehnilisemaks. Kas siia kuluks ära helilooja või litsentseeritud laulud? Kas peaksime kasutama üksnes keskkonnast nagu mängivast raadiost tulevat muusikat või lisama muusikat montaaži saateks? Kuidas muusikaga lugu huvitavamaks muuta?

Kui mul on üldpilt käes, hakkan tööle stseen stseeni kaupa. Esimene stseen, algustiitrid, paneme siia muusika. Kas see on laul, kas see on instrumentaalmuusika, mis see võiks olla? Teine stseen, tegelaskujud sõidavad läbi linna. Kas nad kuulavad raadiost midagi? Kes muusika valib? Kui üks tegelaskuju on agressiivsem ja teine passiivsem, aga viimane on roolis, kas siis agressiivsem tegelane paneks oma muusika mängima? Nüüd on meil juba võimalus luua muusika kaudu nende vahele dünaamika – üks juhib, aga tema ei valinud muusikat, kuigi tegemist on tema autoga.

Edasi liigun detailide juurde. Kui kalliks sobiv muusika kujuneb? Kas vajame orkestrit, mis läheb kulukaks? Kas see film läheb maailmaturule? Kas tegemist on ametiühingu liikmetega, kellele tuleb ametiühingu määrade järgi tasuda? Kas me saame lood osta ja kui palju selleks kulub? Kas lavastaja armastab James Browni? Ja kui ta, jumal küll, armastabki James Browni, mis läheb väga kalliks, kuidas me sellest üle saame?

Loodetavasti saame lavastaja, kes ei pruugi eriti palju rahale mõelda, ja ta mõistab valikute tausta. Kui temaga kohtun, teen talle ehk selgeks, et veel paberil olevate lugude eest, mida peategelane kuulab, peame välja käima pool miljonit dollarit. On ta sellega arvestanud?

Lavastaja võib seepeale küsida, kas te teete nalja või, see pole nii oluline, ma ainult mainisin korra James Browni. Super, otsime uue lahenduse. Aga arutame esmalt: miks James Brown? Mis tema muusikas huvitavat on? Kas mõni teine artist annaks sama edasi? Võib-olla leian mõne muusiku, kes otsib just parajasti võimalust filmis kaasa lüüa ja oleks valmis meie eelarve raames töötama? Nüüd otsime juba praktilisi lahendusi tasakaalu loova ja teostatava vahel.

Kui suur osa on teie enda muusikamaitsel?

Minu töö ei ole anda maitsele hinnanguid, vaid seista heade tegelaskujude ja loo eest. Seega püüan alati pakkuda seda, mis on esteetiliselt huvitav ja haarav. Peamine, et oldaks aus. Ma usun väga kindlalt, et tegelaskuju peab olema nõus muusikaga, mida tema loo rääkimiseks kasutatakse.

Muusikanõustaja ei pea seadma oma maitse tegelaskuju vajadustest kõrgemale. Niisiis suhestun kõigega, ka halva maitsega. Kui tegelaskujul on kohutav muusikamaitse, suudan ka sellesse süveneda. Ja ma teen erksalt, siira entusiasmiga valikuid sellest halvast maitsest lähtuvalt, sest need valikud annavad edasi tegelaskuju olemust.

Jesse Pinkmanil ei olnud „Halvale teele“ esimestes hooaegades hea muusikamaitse, aga me jõudsime järeldusele, et ta ei näita välja oma maitset. Esitles endast versiooni, mida tahtis maailmale näidata. Halb maitse oli rohkem ebaehe versioon temast. Veider pinge tema valikute ebaehtsuse ja maailmale näidatud kuvandi vahel oli meile eksperiment ja toimis minu meelest edukalt, kuidas kasutada halba maitset tegelaskuju iseloomu avamiseks. Mida rohkem ta end avas, seda enam avardus ka tema muusikamaitse.

Mõnikord on stsenaristidel või lavastajatel väga spetsiifiline maitse, millele nad soovivad truuks jääda. Siis püüan aru saada, kas nende maitse toetab lugu ja tegelasi. Kas ma oskan näidata neile teisi võimalusi? Kui nad ei ole paindlikud, siis olgu, võin ka lihtsalt käsitööline olla ja tuua ekraanile võimalikult suure osa soovitust.

Minu töö on toetada nende ettekujutust, mitte suruda peale oma maitset. Loodan, et mind palgatakse ikka ka maitse pärast, mis mul on aja jooksul kujunenud. Ja minu uudishimu pärast muusika ja selle kuulamise vastu – muusika aitab tegelaskujusid arendada. Ometi olen minagi töötanud projektidega, kus ei otsitud sugugi neid oskusi, vaid tuldi oma ideedega. Ka see on osa tööst.

Jõudsimegi sarja „Halvale teele“ juurde, mis on teie töödest ilmselt mõjukaim. Kuidas te selle projekti juurde jõudsite?

Olin oma karjääri madalpunktis. Mõned aastad varem olin töötanud HBO sarjaga „Mulla all“², mis oli väga edukas. Sari lõppes väga mõjusa muusikalise hetkega. See muusik ei olnud toona Ameerikas veel väga tuntud – tema nimi on Sia. Leidsime tema laulu, mis võttis terve hooaja imeliselt kokku. Saime tohutult kiita ja olin täiesti kindel, et mind palgatakse kohe uuesti.

Aga ei palgatud! Ajapikku tekkis meeleheide, nii rahalises kui professionaalses mõttes. Mõtlesin juba millegi muu tegemise peale, kui minu juurde tuli Christina Wayne AMCst, et tutvustada uut seriaali, mis räägib 1960. aastate reklaamiagentuurist. Nad ei olnud veel kindlad, kas vajavad muusikanõustajat, aga tahtsid ideid põrgatada. Niisiis koondasin oma mõtted ja saatsin need teele. Läks väheke aega ja sain kõne: kuule, me palkame sarja peale teise muusikanõustaja, kelle ideed meile rohkem meeldivad. Seega mind „Pööraste“³ peale ei palgatud, aga mainiti, et arendamisel on veel üks sari pealkirjaga „Halvale teele“.

Mult küsiti, kas tahan kohtuda meeskonna ja kellegi Vince Gilliganiga. Nõustusin meeleldi ja läksin kohale, aga nägin kontori ooteruumis kaheksat-üheksat muusikanõustajat. Võttis ohkama. Kõik läksid ühekaupa sisse ja iga kohtumine venis tohutult. Istusin seal tunni ja siis teise, pidin ühe muu kohtumise ära jätma. Mõtlesin, et see on naeruväärne, täielik ajaraisk.

Lõpuks tuldi vabandama, et nii palju hilinetakse, kaks kohtumist on enne mind veel. Aga kas ma tahan ootamise ajal esimest osa vaadata? Istusin maha ja vaatasin üksipäini „Halvale teele“ esimest tundi. Kui lõpuks meeskonna ette jõudsin, ütlesin kohe, käsi südamel, et see on üks paremaid sarja osi, mida ma kunagi näinud olen, aga muusika on kohutav.

Selle peale nad ehmatasid pisut. Oletan, et kõik olid enne mind käinud ja komplimente pildunud. Mina ütlesin lihtsalt: ei, muusikat on liiga palju, see suunab kogu aeg vaatajat, mida tuleb tunda. Seda pole vaja. Kõik muu on selle sarja juures nii huvitav, aga muusika töötab täielikult vastu. Teeb loole haiget. Nad palkasid mu ning alustasime nullist!

Püüdsime kasutada muusikat vähe, aga nii, et sel oleks alati mingi tähendus. Väikese eelarve tõttu pidime niikuinii hoolikalt valima, leidlikud olema. Olime veendunud, et sarja rahastamine lõpetatakse pärast esimest hooaega. Stsenaristide streigi tõttu oli üheksas osas planeeritud hooaeg taandatud seitsmele. Viimane osa, mis üles võtta saadi, ei olnud isegi korralik lõpp, vaid katse keskel pidurit panna.

Mingi ime läbi jõudsime siiski teise hooajani. Olime veel kindlamad, et sellega asi piirdub. Teist sellist võimalust ei tule iialgi, seega peame endast kõik andma. Imede ime, tuli ka kolmas hooaeg, ja siis jõudis sari Netflixi ning ühtäkki räägiti meist kõikjal. Võimalus kõike järjest vaadata töötas meie kasuks, sest olime kogu aeg mõelnud sellest kui pikast indie-filmist. Tundsime, et oleme suurepärases rokkbändis, kes mängib üha suuremale publikule. Reisides nägin ühtäkki Horvaatias Pollos Hermanose särke ning Jaapanis tuldi ütlema, et kogu pere just vaatas sarja ja väga meeldib.

Pisut aega on möödunud, ent „Halvale teele“ on endiselt kõigi aegade parimaid sarju. Kuidas seda selgitada?

Ma arvan, et see ongi suurepärane lugu ja hästi jutustatud. Filmikoolis oli mu kangelaseks Stanley Kubrick. Telemaailma Kubrick on Vince Gilligan, kuna kõik osakonnad tahavad anda endast parima, et sellist nii kõrgete nõudmistega talenti toetada. Kõik pingutavad kõige parema tulemuse nimel.

Suurepärane televisioon sünnibki meeletust tööst koos täpsuse, selguse ja täieliku pühendumisega. Seal ei ole vigu. Kõik on sihipärane. Läbinisti suurepärast sarja on äärmiselt raske teha. Selle nimel peavad paljud endast kõik andma, saama hakkama millegi hiilgavaga hoolimata ajalisest ja rahalisest survest.

Pärast sarja „Halvale teele“ tuli „Aeg kutsuda Saul“, mis lähtub küll osalt samadest tegelastest ja teemadest ning toimub samas maailmas, aga on nii esteetika kui ka tempo poolest hoopis teistsugune. Kui raske oli uuesti alustada?

See vajas täiesti teistsugust lähenemist. Esimese asjana leppisime Vince’i ja teise loomingulise juhi Peter Gouldiga kokku, et me ei tee sarja „Halvale teele 2.0“. Ja kuigi me teadsime, mida me teha ei taha, ei teadnud me paraku, mida me siis täpselt teeme. Mind aitas väga palju Vince’i ja Peteri algfaasis öeldud lause, et meie eesmärk on väljendada, milline peab olema probleem, mille lahenduseks on muutumine Saul Goodmaniks.

Mis teeb inimese selliseks? Mulle oli võtmetähtsusega murtud süda. Niisiis: kuidas jutustada lugu, mis viib kellegi pärast südame murdumist nii süngesse kohta? Kui enda jaoks võtme leidsime, oli lugu palju lihtsam jutustada.

Teie kolmas kuulsaim töö on „Elavad surnud“, mille vaatajaarv ehk suurim, ent võeti märksa jahedamalt vastu.

See sari kestis pisut liiga kaua. See oli väga ainulaadne projekt – esimese hooaja kallal töötasid filmilavastaja Frank Darabont, produtsent Gale Anne Hurd ja koomiksiautor Robert Kirkman. Nende isikud olid kõige taga ja minu sisendist hooliti vähem. Samal ajal õppisin neilt väga palju loojutustamise ja professionaalsuse kohta.

Pärast Franki lahkumist kasvas järgmiste hooaegade juures minu panus. Tellisime uut, rahulikku, sissepoole vaatavat muusikat, selle asemel et kasutada kuulsaid lugusid. Avastasin, et nii nagu briti näitlejad mängivad edukalt ameeriklasi, on paljudel briti muusikutel väga huvitavaid töötlusi ameerika bluusist ja kantrist. Leidsime selle kaudu huvitava vaatenurga ameerika kultuurile.

Olete kunagi Arvo Pärdi muusikat kasutanud?

Oh issand, peaksin üle kontrollima, et kindel olla. Kui ei ole, siis tahaksin küll. Arvo Pärt on umbes nagu Radiohead – teda ei saa niisama lihtsalt mängu tuua. Mulle on tema muusika nagu maakoore alt väljuv vulkaan. Tema võimsus ja unikaalsus on hämmastav. Ja samas on seal õrnust ja graatsiat ja elegantsi. Veidral kombel sulanduvad ühte vaoshoitus ja võimsus. Midagi sellist on aga väga keeruline sisse tuua.

Milliste viimaste filmide või sarjade puhul on töö muusikaga teid vaimustanud?

Parim töö on võrdlemisi nähtamatu, sest ma olen niivõrd palju koos loo ja tegelastega, et unustan tehnilist poolt tähele panna. Umbes nagu kaamera liikumisegagi. Kui panen kogu aeg tähele, et kaamera kihutab kuhugi, siis see tõmbab tähelepanu loo sügavamatelt kihtidelt eemale – kui lavastaja pole just Edgar Wright, kelle filmides on dünaamiline vorm ka justkui osa sisust.

Üks mu viimaste aastate lemmikfilme on „Tár“⁴ ja ma armusin selle filmi muusikaliste valikute vaoshoitusesse, graatsiasse – kõik on loo loomulik osa ega mõjuta mind hetkekski mingil kindlal moel tundma. See on igal tasandil nii intelligentne ja elegantne film. Hindan väga kõrgelt, kui muusika­nõustaja ja helilooja lubavad mul oma järeldusteni jõuda, pigem püüavad mind ahvatleda, mitte mind muusikaga lagipähe peksta.

Te vastutate vähemalt kahe kõigi aegade tippsarja eest. Kuhu siit veel edasi minna?

Töötan hetkel Vince Gilligani uue imelise projektiga. Tegemist on parima stsenaariumiga, mida olen kunagi lugenud. Sellest saab Apple’i seriaal ja kahele hooajale on antud roheline tuli. Ma saan jälle töötada „Stanley Kubrickuga“ – see on parim.

Teen ka Apple’i sarja „Silotorn“ ja HBO detektiivsarja „Kutsuge Millie Black“⁵, mis saab valmis aasta teises pooles. Hoian silmad lahti ka uutele projektidele ja käin ringi, näiteks Eestis, kus saan viia läbi töötubasid ja pisut oma kogemusi jagada. See on väga põnev ja meeldiv osa minu karjäärist ning naudin seda väga!

1 „Breaking Bad“, Vince Gilligan, 2008–2013; „Better Call Saul“, Vince Gilligan, Peter Gould, 2015–2022; „The Walking Dead“, Frank Darabont, 2010–2022.

2 „Six Feet Under“, Alan Ball, 2001–2005.

3 „Mad Men“, Matthew Weiner, 2007–2015.

4 „Tár“, Todd Field, 2022.

5 „Silo“, Graham Yost, 2023–…; „Get Millie Black“, Marlon James, 2024.