Putuktolmlemine on paljudele looduslikele ja põllumajanduslikult kasvatatavatele taimedele hädavajalik. Putuktolmeldamise koguväärtust maailmamajandusele on 2005. aastal hinnatud koguni 152,9 miljardile eurole.¹ Ilmselt on üha kasvavast rahvastikust tulenev suurenenud toiduvajadus suurendanud tolmeldamise rahalist väärtust veelgi. Meemesilased on tänu oma arvukusele ja korjekäitumise eripärale ühed enim hinnatud tolmeldajad. Igal aastal viiakse miljonid mesilaspered Californias asuvatesse mandlipuuistandustesse, kuna nende taimede saagikus sõltub täielikult putuktolmlemisest² ning hiigelsuurtel aladel ei ole looduslikke tolmeldajaid enam säilinud.

Hoolimata mesilaste tähtsusest nende arvukus paljudes piirkondades väheneb. Juba 2006. aastal kõlas esimene häirekell Ameerika Ühendriikide mesinikelt, kes teatasid oluliselt kasvanudmesilasperede hukkumisest, koguni mesilasperede kadumisest.³ Keskmiselt kaotasid uuringus osalenud mesinikud 37,6% mesilasperedest.⁴ Mesilasperede kadumise tüüpilised tunnused on mesilaste poolt hüljatud, aga sööta täis tarud, vahel võib raamidel veel näha mesilasema koos väga väikese saatjaskonnaga.⁵

Mesilasperede hukkumise (colony collapse disorder, CCD) algusest on möödas juba viisteist aastat, kuid probleemile pole lahendust leitud. Jooniselt 1 on näha mesilasperede hukkumise määr Ameerika Ühendriikides osariigiti hooajal 2017/2018.

Selle joonise puhul tuleb rõhutada, et hobimesinike kõrval kaotasid suure hulga mesilasperesid ka kutselised mesinikud, kelle mesindusalased teadmised ja kogemused on üldiselt väga head. Mesilaste probleemid kanduvad kergesti ühest riigist teise, mistõttu tuleb küsimustele vastuseid otsida globaalsel tasandil.

Mesilasperede rohkearvuline kadumine/suremine on probleemiks mitte ainult Ameerikas. Ülemaailmse mesinikke ja mesindusteadlasi ühendava organisatsiooni (COLOSS) korraldatud uuringu tulemuste põhjal on teada, et talvel 2012/2013 hukkus Eestis 25,5% mesilasperedest. Paar aastat hiljem (talv 2014/2015) oli Eesti riikliku mesindusprogrammi andmetel⁷ hukkumise protsendiks 19,8. Niisugused hukkumise näitajad on väga kõrged, sest tase, mida meie mesinikud lubatavaks peavad, jääb 10% piiresse.

Mis põhjustab mesilaste rohkearvulist suremist?

Üht kindlat põhjust mesilaste massilisele hukkumisele ei ole leitud. Mesinikud ja teadlased üle maailma on pakkunud välja hulga mesilaste suremust mõjutavaid faktoreid. Väike loetelu hukkumise võimalikest põhjustajatest: kliimamuutused, GMO-taimed, monokultuurid – toitainevaene toit, elupaikade killustumine või kadumine, geneetilise mitmekesisuse vähenemine, mesilasi kimbutavad haigused ja parasiidid (varroalest!), pestitsiidid.⁸

Põllumajanduse intensiivistumisega suureneb ka pestitsiidide kasutamine. Paratamatult satuvad pestitsiidide jäägid ka mesilaste toitu, õietolmu ning meesse ja teistesse mesindussaadustesse. Üheks huvitavaks, ent väga äärmuslikuks näiteks võib tuua Ameerika uurimistöö tulemused, kus mesilaste kogutud õietolmuproovidest leiti kokku 98 pestitsiidi jääke.⁹

Eesti teadustööde tulemuste järgi on siin pestitsiidijääkide arv ja kontsentratsioon palju väiksem kui eelmainitud uuringus.¹⁰ Teame, et pestitsiidijäägid kipuvad oma rasvlahustuvate omaduste tõttu ladestuma ennekõike õietolmu ja mesilasvahasse. Eesti metest leitud pestitsiidijääkide arv ja kontsentratsioon on väga väike ja ohutu,¹¹ mis annab kinnitust Eesti mee heast kvaliteedist ja peaks julgustama tarbijat eelistama eestimaist.

Eesti mee kohta on levinud arusaam, et pestitsiidijäägid pärinevad rapsilt ja rapsimesi on justkui midagi hirmsat, mida ei maksa suhu panna. Joonis 2 näitab muud.

Jooniselt nähtub, et maikuus esines tõepoolest talirapsi õitsemise ajal positiivne korrelatsioon rapsi (õietolmu) ja insektitsiid dimetoaadi esinemise vahel, kuigi seda kemikaali rapsipõllul kasutada ei tohi. Ülejäänud pestitsiidide jäägid on seostatavad teiste looduslike taimedega, nt sarikalised, liblikõielised jm. Miks see nii on? Põllule kantavad pestitsiidid liiguvad tuule või pinnasevee abil pikki vahemaid, sattudes seejuures teiste looduslike taimede õietolmu või nektarisse. Peale põldude kasutatakse pestitsiide ka raudteede ja maanteeservade hooldamisel. Pestitsiidide vastutustundetu kasutamine koduaedades võib mesilastele samuti väga palju kahju teha. Eriti soovin lugejatele südamele panna, et enne pestitsiidi kasutamist koduaias tuleb hoolega kaaluda, kas seda ainet on ikka vaja kasutada ning mis ainet ja millistes kogustes üldse kasutada.

Pestitsiidide kahjulik mõju

Isegi väga väikesed pestitsiidide kontsentratsioonid võivad mesilasi mõjutada. Subletaalseks mõjuks nimetatakse nähtust, kus pestitsiidiga kokkupuutel mesilane kohe ei sure, vaid tekivad muutused tema käitumises, füsioloogias, toitumises jm. Minu arvates ongi pestitsiidide silmale nähtamatud mõjud kõige tõsisem väljakutse mesinikele ja teadlastele, sest esma­pilgul mesitaru avades tundub kõik korras olevat.

Pestitsiidide ja nende segude subletaalset mõju on palju uuritud. Rohkesti kõneainet pakkunud herbitsiid glüfosaat põhjustab näiteks meemesilastel orienteerumisraskusi korjelendudelt tagasi tarru jõudmisel.¹² Võib tuua ka näite, kus karukimalaste (Bombus ter­restris L.) toitumine vähenes, kui nad olid sunnitud tarbima neonikotinoididega või püretroididega saastunud toitu.¹³ Säärast toitumise vähenemise efekti võib üle kanda ka meemesilastele, mille tagajärjel kannatab mesilaspere üldine vitaalsus.

Mesilaspere vitaalsuse aspektist on pere kõige tähtsam liige mesilasema, kelle ülesanne on oma munemisega tagada pere reproduktiivsus. Mesilasperel on väga vaja, et mesilasema oleks terve ja viljastatuna annaks vähemalt paaril aastal palju terveid järglasi. Paraku ei ole mesilasema pestitsiidide mõju eest kaitstud.

Pestitsiidide subletaalsed doosid võivad tuua esile muutusi mesilasemade füsioloogilistes näitajates ja hormonaalses arengus. Ka nii vähese kokkupuute korral, kui on emakupu vahasse segamine, oli fungitsiidil (tebukonasool) ja insektitsiidil (tau-fluvalinaat) oluline mõju mesilasema massile tema arenemisel vaglast valmikuks (joonis 3).

Ka teised teadlased on leidnud, et pestitsiidid mõjutavad mesilasema ja võivad kahjustada leskede ehk isamesilaste sperma elujõulisust, mille tagajärjel ei pruugi paarunud mesilasema anda piisaval hulgal või ka piisava kvaliteediga järglasi.¹⁴ On täheldatud, et neonikotinoidid avaldavad mõju mesilasema munasarjadele ja võivad seega samuti pärssida mesilaspere arengut.¹⁵

Pestitsiidisegud on ohtlikumad

Eespool mainisin, et mesindussaadustest on leitud mitme pestitsiidi jääke. See tähendab, et mesilased puutuvad kokku pestitsiidisegudega, mis on ohtlikumad kui nende ainete mõju ühekaupa.

Ilmekas näide on EBI (ergosterooli biosünteesi inhibiitor) tüüpi fungitsiidi ja insektitsiidide sünergeetiline koosmõju: mesilase organismi sattunud fungitsiid takistab insektitsiidi lagundamist, mille tagajärjel mesilane sureb, mitte ei parane aja jooksul (joonis 4).

Nagu jooniselt 4 ilmneb, siis üksik­ainena ei ole fungitsiid ega ka insektitsiidid kimalastele usutavasti surmavad. Aga kui need ained segati kokku samades kontsentratsioonides, siis kolme aine segu korral kimalaste suremus suurenes. See annab tunnistust, et pestitsiidisegud on palju ohtlikumad kui nende üksikute ainete mõjud. Kimalaste ja meemesilaste organismi detoksifitseerimise süsteem on piisavalt sarnane, et sama järeldus kehtib ka meemesilaste kohta.

Mesilaste suurenenud hukkumise probleem püsib ning selle üht kindlat põhjust ei ole leitud. Eri maailmajagude mesinikud on kogenud suuri või väga suuri mesilasperede talvekadusid. Paljude võimalike põhjuste kõrval on üheks mesilaste massilise hukkumise põhjuseks toodud ka pestitsiidide kasutamine.

Väga väikesed pestitsiidide kontsentratsioonid põhjustavad mesilastes inimsilmale nähtamatuid muutusi, mis lõpuks võivad siiski viia mesilasperede hukkumiseni. Pestitsiidisegud on mesilastele ohtlikumad nende üksikute ainete mõjudest. Enne pestitsiidi keskkonda viimist peaksid põllumehed, hobiaednikud jt kindlaks tegema tõrjevajaduse, võimaluse korral kaaluma alternatiivmeetodeid ning alles seejärel hakkama tegutsema.

1 N. Gallai, J.-M. Salles, J. Settele, B. E. Vaissière. Economic valuation of the vulnerability of world agriculture confronted with pollinator decline. Ecological Economics 68, 2009, 810–821; https://doi.org/10.1016/j.ecolecon.2008.06.014

2 J. Traynor, A History of Almond Pollination in California. Bee World 94, 2017, 69–79; https://doi.org/10.1080/0005772X.2017.1353273

3 B. P. Oldroyd, What’s Killing American Honey Bees? PLOS Biology 5, 2007, e168; https://doi.org/10.1371/journal.pbio.0050168

4 D. van Engelsdorp, R. Underwood, D. Caron, J. Hayes, An estimate of managed colony losses in the winter of 2006-2007: A report commissioned by the apiary inspectors of America. Am. Bee J. 147, 2007, 599–603.

5 D. van Engelsdorp, J. D. Evans, C. Saegerman, C. Mullin, E. Haubruge, B. K. Nguyen, M. Frazier, J. Frazier, D. Cox-Foster, Y. Chen, R. Underwood, D. R. Tarpy, J. S. Pettis, Colony Collapse Disorder: A Descriptive Study. PLOS ONE 4, e6481, 2009; https://doi.org/10.1371/journal.pone.0006481

6 Bee Informed Partnership, 2018; https://beeinformed.org/2018/06/21/preliminary-results-2017-2018-total-and-average-honey-bee-colony-losses-by-state-and-the-district-of-columbia

7 Eesti riiklik mesindusprogramm 2017–2019; http://20172019.mesindusprogramm.eu/sites/default/files/a.7_mesilasperede_suremuse_uuringu_coloss_2017_tulemused.pdf

8 D. Goulson, E. Nicholls, C. Botías, E. L. Rotheray, Bee declines driven by combined stress from parasites, pesticides, and lack of flowers. Science 347, 2015, 1255957; https://doi.org/10.1126/science.1255957

9 C. A. Mullin, M. Frazier, J. L. Frazier, S. Ashcraft, R. Simonds, D. van Engelsdorp, J. S. Pettis, High Levels of Miticides and Agrochemicals in North American Apiaries: Implications for Honey Bee Health. PLOS ONE 5, e9754 2010; https://doi.org/10.1371/journal.pone.0009754

10 R. Raimets, A. Bontsutsnaja, V. Bartkevics, I. Pugajeva, T. Kaart, L. Puusepp, P. Pihlik, I. Keres, H. Viinalass, M. Mänd, R. Karise, Pesticide residues in beehive matrices are dependent on collection time and matrix type but independent of proportion of foraged oilseed rape and agricultural land in foraging territory. Chemosphere 238, UNSP 124555. 2020; https://doi.org/10.1016/j.chemosphere.2019.124555

11 R. Karise, R. Raimets, V. Bartkevics, I. Pugajeva, P. Pihlik, I. Keres, I. H. Williams, H. Viinalass, M. Mänd, Are pesticide residues in honey related to oilseed rape treatments? Chemosphere 188, 2017, 389–396; https://doi.org/10.1016/j.chemosphere.2017.09.013

12 M. S. Balbuena, L. Tison, M.-L. Hahn, U. Greggers, R. Menzel, W. M. Farina, Effects of sublethal doses of glyphosate on honeybee navigation. Journal of Experimental Biology 218, 2015. 2799–2805; https://doi.org/10.1242/jeb.117291

13 R. Raimets, R. Karise, M. Mänd, T. Kaart, S. Ponting, J. Song, J. E. Cresswell, Synergistic interactions between a variety of insecticides and an ergosterol biosynthesis inhibitor fungicide in dietary exposures of bumble bees (Bombus terrestris L.). Pest Manag. Sci. 74, 2018, 541–546; https://doi.org/10.1002/ps.4756

14 L. M. Burley, R. D. Fell, R. G. Saacke, Survival of honey bee (Hymenoptera: Apidae) spermatozoa incubated at room temperature from drones exposed to miticides. J. Econ. Entomol. 101, 2008, 1081–1087; https://doi.org/10.1603/0022-0493(2008)101[1081:sohbha]2.0.co;2

15 G. R. Williams, A. Troxler, G. Retschnig, K. Roth, O. Yañez, D. Shutler, P. Neumann, L. Gauthier, Neonicotinoid pesticides severely affect honey bee queens. Scientific Reports 5, 2015, 14621; https://doi.org/10.1038/srep14621