Olen alati mõelnud, kui hea oleks olla vana luuletaja. Kirjutatud on mitmeid köiteid luuletusi, välja on antud valimikke, kogumikke. Need sisaldavad algusaja otsinguid, parima aja tippluuletusi ja hilisema aja langusi. Küll oleks hea alustadagi tagantpoolt. Lõpust. Jätta kehvad luuletused kõrvale, unustada need ja panna kokku vaid paremik. Ja öelda, et selliseid ma kirjutasingi, need on kõik, mis ma elu jooksul kirjutasin. Aga ei. Luuletee on nagu rada, mis jääb selja taha maha. Nii, nagu välja tuli. Nagu sel korral oskasin.
Luulekogu „Roheline laev“ on pilk Mats Traadi noorusaega. Kuigi Traat ei armasta endast suurt rääkida, on kogus peidus palju autobiograafilist, alates 16aastase noormehe otsingutest luules kuni metsatööliste elu ja olu kirjelduseni.
Rebekka Lotman on esile toonud matsiliku rütmi, maameheliku matsiliku rütmi. Simo Runnel täheldab oma blogis „palju huvitavaid tähelepanekuid“. Mina leidsin neid ka. Rütmi ma ei oska veel hinnata, kuigi luuletuses „Taas metsa“ on diiselveduri rütmi järeleaimamine tõesti nauditav: „kriuksub pidur, kolksub kett …“ (lk 25). Seda aga, mida nägi Runnel, nägin mina ka. Need ajastukihid Traadi noorpõlve luulekogus on tõesti huvitavad lugeda. Need maapildid. Ja millised maapildid!
Ajaluules on midagi salvestunud, talletunud. Nagu kivisöe- või põlevkivikihid. Mõni kiht on paksem, teine lade on õhem. Traadi luulekogus on palju tolle aja lõhnu ja värve ja helisid, mis siis meie Eestimaal olid. Traadi read ja sõnad tuletavad need kõik meelde. „Roheline laev“ on helge, mitmetähenduslik luuleteos. Räägib esiteks Hruštšovi sulast kui rohelisest laevast. Seda iseloomustab kõige paremini luuletus „Elu näitab“: „Eks elu näitab üle pika aja / taas oma noort ja puhast palet. / Ent ära uskuma jää kaunist valet, / et troosti sa ei vaja“ (lk 21). Ühtlasi on roheline laev sümbol luulekogu nimiluuletusest (lk 91), mis on niisama kena loodusluuletus kevade tärkamisest ja ilust, kevade ilust Hruštšovi ajas, isegi elu on korraga vaba, täis vabadust. Seda sümboliseerivad lapsed, kes jooksevad päiksepaistelisel tuulisel maanteel, „käes paju-urvad, ja kutsikas kannul“.
Olen veel noor inimene, aga suur ajaloohuviline. Olen palju kuulanud vanade inimeste jutte ja pean ütlema, et kõik need Traadi lautade ja kolhooside kirjeldused on nii tuttavad. Kõik need naljad, mida tallimehed tegid, või jutud, mida metsatöölised lõkke ääres vestsid. See oli midagi nii tuttavat ühe vanapiiga elust, mida ma kord tundide kaupa tundma õppisin ja mis meenus mulle elavalt Traadi luuleraamatut lugedes. See ahaa-avastus: kui sarnane on inimeste elu omas ajas. Samad moed, samad naljad ringlevad, samad teemad, samad tööd. Igatsused on õhus samad. Ja ometi on iga elu kordumatu ja eriline. Kindlasti oli vanapiiga elu teistmoodi ja Traadi noorus, mille ta oma luulekogusse on salvestanud, oli teine, aga palju on ka ühist. Aeg on sama. See suur AEG, milles kõik elasid ja hingasid nagu kalad ookeanis. Ja keegi ei saanud sealt välja. Omast ajast.
Need lõhnad, värvid, maitsed. Sõnad, väljendid. Tööterminid. „Tükk kriiti rebenenud taskus, / käes massitabel, mõõtehark …“ (lk 27). Töökoja kirjeldus, kus sädemeid lakke loobib käi (lk 22). Taas midagi nii kadunut! Paneb imestama. Mäletan lapsepõlvest neid töökodasid, ja neid töökoja uksi, nõgiseid ja õliseid, ja tahma laes … mäletan neid mehi, kes seal töötasid. Ja nüüd enam ei midagi!
Luulekogus on palju juttu tööst, metsatöölistest ja nende elust. Metsane luulemaailm. „Päev läbi undab saag ja välgub kirves …“ (lk 26). Või „Metsameeste õhtu“ (lk 30), „Langetaja aeg“ (lk 31). Selles sõjajärgses maailmas, täis rasket tööd ja söestunud majade koristust ja ülesehitust, ei puudu metsameeste oma naljad. Looduse ilugi ei jää märkamata. Laanepüüd ja vaiksed metsarajad. Ja samal ajal ehitatakse üles riiki. Ehitatakse üles maailma, vähemalt 1/6 planeedist. Elu mõte oli töös. Mats Traat ei põlga tööd kirjeldada, samastuda töömeestega: „Ma meeste laasimata nalju / jään võlutuna kuulama. / Neis langihingus, eluvaljus, / mu noorusriik ja luulemaa. // Mind, sõber, ära muigel vaata, / sind tõsisena tervitan! / Sa vagunist too kummisaapad / ja mulle kirves terita!“ (lk 24). Need on ehk kogu kõige kaunimad read. Neid ma lugesin veel ja veel. Tõeline poeesia, ülistus tööle, elule. Ilule.
Ma ei igatse taga nõukaaega, aga praeguseski Eestis võiks tööd ja elu ju olla ka maal. Ei pea ju tooma Hispaaniast seakaelakarbonaadi ja Poolast tomateid. Kõige naljakam on näha keset suve A ja O poes Itaaliast rekaga kohale sõidutatud punapeedilehti, pakendatud eriti rämedalt suurde plastikpakendisse. Elu maal oleks küll raskem, aga ilusam ka. Õppige Traadilt.
Metsas kohkuvad vaiksed laaned saagide häältest ja suured kuused kukuvad jalalt, samal ajal kui Hruštšovi maisipõllud lehvivad tuules … (lk 18). Imestan „Rohelist laeva“ lugedes, kus käis siis alles elu, kus käis alles hoogne ülesehitus! Nüüd on maa vaikne. Nõukaaja tööstushooned, kalatehased, sadamahooned, kus sorteeriti kord kalu, või viljakuivatid, kus kuivatati vilja, seisavad, lagunevad. Aknad sisse pekstud. Vihm sajab sisse. Õllepudeleid täis. Oli ka siis laga ja õllepudeleid, aga samuti töö ja elu, ja kuidas rahvamajad rõkkasid pidudest … Traadilgi on üks luuletus viitega rahvamaja peole. Mitte et ma seda aega taga igatsen. Üldse mitte. Lihtsalt imestan, kuidas see kõik on muutunud. Kuidas töö on kolinud Hiina ja kuidas seal toimub nüüd kõik see, mis toimus ja sai kirja 1950ndatel ja 1960ndate alguses Mats Traadi käsikirja: Hiinas nüüd kolksub kett ja kriuksub pidur ja „üks tööline ju rüüpab vett“ ja riigiluuletajad kirjutavad ajastuluulet Hiinast. Saastatud kodumaast ja nõgistest tehastest.
Traadi „Roheline laev“ on maamehelikult töine raamat kadunud ajast ja maailmast. Mõnus meeldetuletus nii ajaloohuvilisele kui ka luulesõbrale, lõhnade- ja värvideotsijale. Võib-olla just ajastupildid ongi kõige kenamad, need on nagu Traadi perekonnafotod – sõnadega pildistatud, paljud päris hästi. Midagi ikka on peale jäänud, mis sest, et mõni pilt on udune või kaader valgust saanud. Ja mõne pildi sügavamat tähendust teab vaid autor ise.