Kas ajalugu peaks esitama nii, nagu see oli… … või nii, nagu me sooviksime seda näha?
1. Millega paistab seniste Eesti ajaloo üldkäsitluste taustal silma “Eesti ajaloo” VI köide?
2. Milline on selle koguteose kõige olulisem ja jõulisem sõnum?
3. Kuidas hinnata koguteost ülesehituslikust küljest? Millistele küsimustele otsitakse vastust ja mis jääb autorite küsimuseasetuste varju? Millised vajadused ja võimalused on XX sajandi Eesti ajalooga tegelemisel vähem tähelepanu saanud?
Rein Ruutsoo:
1. Arvestades, et tegu on Hans Kruusi töö jätkuga ja riiklikult rahastatud teosega, peaks tegu olema meie ajalooteaduse tipuga. Silmapaistmiseks peaks see “ületama” eelmised ajalood. Analüütiliselt tugeva Toivo Ülo Rauna kirjutatud “Estonia and the Estonians” monograafia tihedus ja sügavus (2001) on jäänud ületamata. Raamat paistab silma hämmastava ebaühtluse, toimetamisvaeguse ja ka rahvusliku kitsarinnalisega. Näiteks Vabadussõja ülevaates tehakse Pitka paugutamisest Riia all suur number, jättes pea täiesti kõrvale Inglise laevastiku vägitöö, kuigi brittide kaitse all ja armust Pitka seilas ja Eesti Vabariik sündis.
Raamatus on ka tänapäevaselt kirjutatud peatükke: 1920.-30. aastate majanduselu käsitlus, ka poliitiline areng (Ago Pajur) ja Saksa okupatsioon (Andres Kasekamp), aga ka sissejuhatus nn nõukogude aja süsteemi juurutamisse (Tõnu Tannberg). Häirima jääb aga esituse konspektiivsus. Tegelikult vääriksid sajandi esimene ja teine pool mõlemad oma köidet. Teine köide vajanuks veel olulisi alusuuringuid ja kirjutajatest tegevpoliitikute (Mart Laar, Lauri Vahtre, Mart Nutt) kõrval/asemel ikkagi akadeemilisi uurijaid.
Naani/Maamäe toimetatud ajalugusid pole mitte tervenisti mõtet prügikasti visata. Seal olid kesksel kohal ühiskonna ja sotsiaalelu probleemid (ehkki väärastunud esituses), selles raamatus on sotsiaalajalugu peaaegu olematu. Sotsiaalajalugu on aga ajalookirjutuse keskseid huvisid. 1930. aastaist pärit “rahvusühtsuse” diskursus on taas tõusnud au sisse. Eestis poleks nagu olnudki ei klasse, sotsiaalseid probleeme, olme, tarbimise jne sotsiaalset kihistumist jne. Ajaloo vaesestamine pole juhus, sest nagu deklareeritud, olevat “klassi” mõiste üldse vananenud. Sellise ideoloogilise tarkustega (selle poliitiline vaste: “ühiskonda pole olemas”) saab hea ajaloolane olla vaid Eestis. Katsuge näiteks Soomes millegi selletaolisega välja tulla.
Nii on kõrvale jäänud olemuslik osa ajaloost, mis on suuresti arengu, aga ka kriiside allikas: sotsiaalsete huvide kokkupõrge, ühiskondlik dialoog ja konkurents. Võitlus elujärje ja võimu pärast on ajaloo alus. Ilma sotsiaal-poliitilise taustata taandub ajalugu, sealhulgas suured murrangud (nii 1940. aasta katastroof kui Laulev revolutsioon), aga suuresti poliitikute isiklikeks intriigideks. Küsimused nagu rahvusliku töölisklassi, kodanluse ja rahvusliku eliidi kujunemine on jäänud tagaplaanile. Ja koos sellega on hõredavõitu ka poliitiline ajalugu.
Eestlastekeskne ajaloojutustus jätab täiesti tähelepanuta vähemuste poliitilise ja kultuurilise rolli. Ajalookirjutust Jörn Rüseni toel traditsiooniliseks, eksemplaarseks, kriitiliseks ja geneetiliseks narratiiviks lahterdades leian raamatu valdavalt esindavat esimest. Kriitiline ja eksemplaarne käsitlus lisaksid ideaaltüüpilisi arutlusi ja lülitaksid “meie jutustuse” avarama jutustuse üldkonteksti, geneetiline jutustus aga aitaks kaasa püüdele meie möödanikku seletada. Viimast iseloomustavad laused on üsna harv juhus. Raamat on ühe koolkonna ajalookirjutuse täiuse saavutanud kehastus.
2. Olulisemat tunnetuslikku sõnumit kannavad tavaliselt seletavad ja kriitilised narratiivitüübid. Ajalookirjutus on rahva enesekehtestus, sümboolne võitlus kaduvuse ja igavikuga. “Sõnum” sünnib oma rahva paigutamises suurde narratiivi ja sümboleid loovas ajaloopoeesias (selle sõna algupärases tähenduses). Eesti kohta maailma ja Euroopa ajaloos pole ka siis, kui selleks on olnud võimalus, püütud nähtavaks kirjutada. Mitte niivõrd meie “vaprates idapataljonides”, kuivõrd 40 aastat “kodurindel” taasiseseisvumise eest võideldes tegi meie rahvas oma “suurt” ajalugu. Kuid rekonstrueeriv tekst on “madala profiiliga” ja sõnumit esindab päevapoliitika. Hans Kruusi mastaapi autorit-toimetajat autorite hulgas lihtsalt pole. Teose keel, kui see just žurnalismiks ei taandu, on asine ja säratu.
Sõnumiks annab põhjust suuresti möödunud sajandi teine pool meie rahva ajaloos. Kuid ideoloogilistel põhjustel eelistatakse seda perioodi käsitleda pigem üksikute leppimatute ja kollaboratsionistide vastasseisuna kui vabaduse uue tuleku üldrahvaliku ettevalmistusena. Võitlus kestmise eest haaras ju kogu rahva ja muutus nähtavaks Laulvas revolutsioonis. Kuid raamatust ei leia me isegi nn vastupanukultuuri käsitlust. Laulev revolutsioon ei sündinud ju tagatubades!
Orja-aja manamine ja rehepapluseks vaibunud mässud – see näib olevat Eesti ajaloo põhiskeem. Ajalookirjutusest on saanud lõpuks taskust tõmmatud rusika näitamine minevikule – see virildub trääsaks. Stalinismi õuduse, brežnevismi totruse ja üldse nõukogude süsteemi jaburuse paljastamine ja manamine ei saa olla alusteose sõnum. Vastus küsimusele, kuidas Eesti rahvas sellest soost ikkagi läbi tuli, just see ootab ajaloolase sulge. Teosest pole võimalik leida kauaoodatud intellektuaalset sõnumit ajaloolastele, mis rikas uutest nägemisnurkadest ja ideedest. See on postkommunistliku ajalookirjutuse eilne päev. Mitmed teised kommunismi ohvrid olnud riigid on aga ajalookirjutuse ideoloogilise faasi juba ületanud.
Raamatu intellektuaalset taset iseloomustab hämmastav vastuolu, mis valitseb poliitiliselt “õige” jutustuse ja selle abitu kontseptuaalse raamistuse vahel. Sotsiaalteaduste, etnoloogia, semiootika jne saavutused pole jätnud just palju jälgi, leninismist aga ei saada kuidagi jagu. Pealkirjadessegi ulatuvad nagu mingit üldistust kandvad kujundid “sula”, “stagnatsioon” jne on tegelikult ju nõukogude ideoloogide väljamõeldised, bolševistlikud mõistust uinutavad hellitusnimed terrori ja diktatuuri pehmenemisele või kokkuvarisemise varjamisele.
Stagnatsiooni (mida on tõlgitud kohati ka kui seisakuaega) mõiste on veidigi sisukas, kui nn nõukogude aega käsitleda arenguna. Kuid selle teose narratiivi kohaselt pole millelgi “stagneeruda” – kogu periood on valdavalt suur hädaorg. Sellest vastuolust ajaloolise mäluga tullakse välja fraasiga, et “paradoksaalsel kombel” oli ka “helgemaid hetki”. Saame lugeda pealkirja, mis kukkunud nagu Maamäe-Naani suust (“Nõukogude võimu taaskehtestamine Eestis”) ja ometigi leidub eespool väga selge pealkiri “Nõukogudeta nõukogude võim”. Mis siis taaskehtestati? Mis võiks olla “hilisstalinistlik Eesti NSV”? Selline lahterdamine oleks sisukas vaid siis, kui leiduks ka periood “varastalinistlik ENSV” või “küpse stalinismi ENSV”. Mille poolest saab lugeja targemaks või muutub ajaloolase töö selliste tühjade siltidega sisukamaks? Põhjendust pole.
Sellest, et Eesti NSV kohta ei julgeta veel midagi head ütelda, saaks ehk üle moderniseerumise diskursuse vahendusel. Lääne ajalookirjanduses on moderniseerumise patoloogiliste vormide uurimisel tugev traditsioon. Elu kvaliteet tõstatab küsimuse riigisotsialistlikust heaoluühiskonnast. Mõningasele tsivilisatsioonilise kompetentsi vaegusele vaatamata oli ju 80. aastate lõpu Eesti võimeline integreeruma läänega. Ehk tuleks tegeleda ka nende protsesside mõtestamiseg
a ja vähendada tühisõnutsemist kollaboratsionismi ümber 1960.-70. aastate Eestis. Poliitiline vajadus selleks väheneb, tunnetuslik roll on aga tühine. Seda enam, et Eesti Vabariigi eliidi/haritlaskonna massiline kollaboreerumine 1940.-41. aastal on nii piinlik seik, et seda ei juleta veel uurida. Lähiminevikku see raamat senisest sügavamalt mõista ei aita, kõnelemata lähiajaloo seletamisest. Selles mõttes on raamat sõnum ka Sulev Vahtre juhitud tippajaloolaste tänase suutlikkuse kohta.
3. Tervete valdkondade (sotsiaal- ja kultuurielus) puudumine ja käsitluse hõredus, rahvusvähemuste rolli, eestlaste saatuse Venemaal jne käsitlemise puudumine kõneleb läbimõtlematusest. Raamatute pealkirju ümberjutustaval “historiograafial” on vähe mõtet – valikbibliograafia on ju lisatud. Ajalooteoste sügavam väärtustav käsitlus aga raamatus puudub. Historiograafia osa osutub kohati rohkem poliitiliseks häbimärgistamiseks kui kirjutatu teadusliku kaalu ja taseme hindamiseks. Asja tundev inimene küsib kohe, miks mõnda ajaloolast on kiidetud ja miks teine on sama asja eest räigetes võltsingutes süüdistatuna “pika puuga” saanud. Probleemiks pean tavaliselt lisadena antud statistika, tabelite ja muu selletaolise puudumist. See muudaks raamatu ülevaatlikuks. Pildivalik, eriti aga nende tunnetuslik sisu on rohkem kui küsitav, kui mitte skandaalne. Miks peab siis sel aastatuhandel tehtud pilt esindama “Luther’i vabrikut” (lk 77). Kas riigivanema maja pilt (lk 69) peab illustreerima peatükki poliitilisest süsteemist? Teaduste Akadeemiat esindab jälle kesine arhitektuur – hoone Tartus! (lk 119), vastupanust peab kõnelema Raua tänava koolimaja (lk 178) jne. Pihuga on pandud nõukogude aega esindama seavabrikuid, tehasehooneid, isegi maastikke, nagu need aastal 2000 on pildistatud jne. Nõukogude okupatsioonivägede kohalolekut markeerib tänapäevane pilt tsaariaegsest Tondi kasarmust. Mõni pilt on lausa eksitav. Kekkoneni saunana pildil tutvustatu on hulga modernsem uusrajatis (lk 293) – vana saun põles maha! Kas siis mõnda kõnekat pilti Kekkose vastuvõtust oli nii raske leida, et selle pidi asendama saunaga? EKP KK hoonena tutvustatakse värskelt remonditud Lenini kujuta välisministeeriumi!
Raamatu kokkupaneku haprus ja kehv toimetamise tase, elementaarsed vead, millele olen osutanud juba mujal (PM 10. II), kõneleb läbimõtlematusest, mehaanilisusest, kuidagi “ära tegemisest”. Mõnede haltuurat teinud inimeste kõlavate fraaside taga pole mitte tõsist isamaalist, Hurda vaimus pühendumist või Hans Kruusi intellektuaalset avarust.
Küsimust, milline on raamatu sihiasetus, mis on peamised probleemid ja ka võimalikud “lakuunid”, pole sissejuhatuses eksplitsiitselt esitatud. Üldises sissejuhatavas historiograafia ülevaates, mis teenib enamasti just sellist eesmärki (peaks analüüsima eelkõige varasemaid üldkäsitlusi), pole käsitletud võtmeteoseid, vaid on peatutud suvalisel valikul. On täiesti selge, et nõukogude aja üldkäsitlus on “hädatapmine”, selleks pole me valmis ei vaimselt ega alusuuringute mõttes. Vähemalt selles võiks aga kokku leppida, millised on peamised probleemid, mis vajavad arutamist.
Lääne kolleegide kavandatud kogumikku taasiseseisva Eesti aja uurimisest ülevaadet kirjutades pingutasin, et avastada, milliste probleemide üle diskuteeritakse, millised on mikro- ja makroajaloo kirjutamise alased saavutused, millised kaasaegsed ajaloo uurimise suunad on mõjukad jne (seda sooviti). Piirdusin eelkõige institutsionaalse arengu ja teemade loeteludega. Mu kolleegid ei suutnud uskuda, et mõttevahetust selle üle, kuidas lähiminevikku uurida õigupoolest ei ole jne.
Raamat, eelkõige selle teine pool, veenab, et üldpildigi loomises on ees tohtu töö, peamine aga on muuta arusaama, mida taotleb tänapäeva ajaloolane. Mikroajalooni, kui mõned etnoloogid ja sotsioloogid välja arvata, pole veel jõutudki. Isegi keskse sündmustiku rekonstrueerimine on alles algusjärgus. Seegi pole mitte alati allutatud tegelikkuses toimunu kindlakstegemisele, vaid poliitiliselt “representatiivsete” maamärkide/vaiade maassetagumisele. Ollakse ajaloolise ideoloogia faasis. Nõukogude ajalookirjutuses seati reaalsete protsesside asemele põrandaalused salakoosolekud. Meie möödanik lagunes siis reaktsiooniliseks, olemuslikult tähtsusetuks, isegi fiktiivseks “kodanlikuks Eestiks” ja substantsiaalseks tõeliseks maailmaks ehk “põrandaaluseks”. Põlisleninliku ajalookirjutuse märke leidub nüüd juba järgmisse periood üle kantuna ka selles raamatus. See seletab, miks nõukogude tegelikkusele vaadatakse ülalt alla, piirdudes selle “sildistamisega”. Minevikus on jälle keskne “õige vaimu” kehastaja, see tuleb vaid suureks kirjutada. Nii jääb ajaloo olulisim subjekt rahvas tegelikult kõrvale. Minevikuga arveteõiendamisele peab järgnema selle seletamise ja mõistmise faas.
Inimesed on õnneks ratsionaalsed olendid ning mitte maailmavaate maailma kehastused. Mikroajalugu ootab kirjutajat – selles uuritaks, millised olid tegelikud valikud. Kõikvõimalike valikute, kas siis ühe või teise maailmavaate toetamise, NLKPsse astumise, metsamineku, KGBsse tööleasumise, aga veel paljude ametite valiku puhul on oluline teada, kes olid need inimesed, milline oli nende hariduslik, sotsiaalne, kultuuriline, etniline jne taust. Ei ole mõistlik eeldada, et ühel puhul laskuti teadlikult kurja teenistusse ja teisel puhul oli “tehingul saatanaga” “õige asja ajamise” absoluutne indulgents. Ajaloo kui järelkonstrueeritud ideoloogilise valiku asemel on mõttekas uurida seda kui sotsiaalset protsessi. Poliitiline võim pole vaid terror, see on alati lepingulise loomuga.
Nõukogude süsteemi lagunemise erinevad põhjused (ideoloogia ja ratsionaalsuse vastuolu), rahvusliku ja üldhumanitaarse elemendi kombineerumine vastupanukultuuriks jt probleemid pole sellesse raamatusse veel jõudnud. Maksistlik-leninliku ideoloogia sisemise vastuolulisuse nägemine ja võimu eri kihistuste ühitamatuse mõistmine eeldab loobumist režiimi demoniseerimisest. Siis saame seletada, miks oli võimalik mitte ainult eesti rahva säilimine, vaid küpsemine kaasaegseks poliitiliseks subjektiks, aga ka selle mõistmine, mis eristab meid tänapäevasest tsivilisatsioonist ja ka ajalookirjutusest, mida Kesk- ja Ida-Euroopas juba ammu viljeldakse.
David Vseviov:
1. “Eesti ajaloo” VI köide on tüüpiline üldkäsitlus, koos kõigi üldkäsitlustele omaste plusside ja miinustega: siin on kokku võetud meie ajalooalased teadmised, samas on reljeefsemalt esile tulnud süvauurimustega katmata lõigud. Varasemate eesti ajaloo üldkäsitlustega võrreldes on selle autoritel mitmekümnete aastate võrra suurem ajalooline kogemus. Arusaadavalt on tohutu vahe, kas heita pilk minevikule aastal 1952, 1971 või 2005. Ainuüksi oleviku tellimus, mis maksis varasemate üldkäsitluste puhul, tingib juba iseenesest nende väljaannete suure erinevuse. Seega on VI köide eelmistest parem nii objektiivsete kui subjektiivsete (tõetaluvus) parameetrite alusel. Kuid kolmes üldkäsitluses leidub ka midagi ühist: need kannavad kõik oma ajastu pitserit. 1952. aasta oma robustsel moel, otsaette lööduna, ennast häbenemata ideoloogiakandjaks kuulutades. 1971. aasta oma vaoshoitumalt, teaduslikkusele pretendeerides ning 2005. aasta oma alajaotustes “Annekteeritud Eesti 1944 – 1991” ja “Taasiseseisvunud Eesti 1991 – 2004” vastupidiselt varasematele teatud deklaratiivsusesse kaldudes.
2. Iga kirjutatud ajalugu sisaldab eneses mingit sõnumit. Isegi siis, kui ajaloolane ei püstita enesele otseselt mõnda didaktilist ülesannet, on see sõnum paratamatult ajalookirjutaja peas, jõudes lõpptulemusena teose lehekülgedele. Selle koguteose kõige olulisem sõnum sisaldub teekonna kirjelduses, mis tõi meid raamatu väljaandmise aastani. Lõppjaama. Seega on meie aja kontekstis tegemist unikaalse raamatuga, mis ei tähenda, et paarikümne aa
sta pärast ei seisa ajalooteadus vajaduse ees koostada uus üldkäsitlus. Sest ajaloo vaatevinklist osutuvad lõppjaamad sageli vaid vahejaamadeks. Lisaks toovad eelseisvad aastad kindlasti meile uusi ajalooteadmisi tänase päeva seisuga suhteliselt vähem uuritud lõikudes.
3. XX sajandi jooksul sattus Eesti korduvalt maailmaajaloo suurtesse keeristesse, mis tegid võimalikuks riikluse rajamise, aga viisid ka omariikluse hävingu ja taasiseseisvumiseni. See tähendab, et siin, piiririigis, on vähe neid põlvkondi, kes poleks oma elu jooksul näinud drastilisi muutusi, võimuvahetusi, rahareforme jne. Kõik inimesed ei tõlgenda (Eesti ajalugu peaks ju olema vähemalt valdavalt eesti inimeste ajalugu) neid muutusi aga kunagi üheselt. Mõni muutus tõi ühele head ja teisele halba, äärmuslikus variandis võis see viia vennad vastastikku rindejoonele. Seejuures on XX sajand andnud Eestile ajaliselt iseseisvusaega vähem kui iseseisvuseta aega. Nii muudabki Eesti keeruline ajalugu selle ajaloo kirjutamise samuti eriti keeruliseks. Ning püstitab ajalookirjutajate ette mitmeid teoreetilis-metodoloogilisi küsimusi. Näiteks: kuidas defineerida mõistet annekteeritud. ENSV – see on peaaegu pool XX sajandi Eesti ajaloost, mis tähendab mõne inimese puhul peaaegu terve teadliku elu elamist annekteeritud riigis. Annekteeritust täpselt defineerimata, andes sellele intuitiivselt ja emotsionaalselt negatiivse sisu, on väga raske paigutada sellesse ajajärku midagi positiivset. Tulemusena saame me lauseid nagu “Eesti teadus jäi kodumaal siiski alles ja arenes kõigele vaatamata edasi”. Sest teaduse areng on hea ja anneksioon halb ja seega saab teadus areneda vaid kõigele vaatamata. Ning siis oleks loogiline järeldada, et tasub vaid anneksioonist pääseda, kui teadus puhkeks vabades tingimustes õitsele. Tegelikult on aga kõik hoopis keerulisem; paljudes teadusvaldkondades ei saavutata vist kunagi suhteliselt niivõrd kõrget taset kui annekteeritud Eesti aastatel. Nii vajakski antud näite raamides mõtestamist küsimus, miks üldiselt halb anneksioon võis tuua enesega kaasa (NSVLi sõjatööstuse vajadused jne) mõnes teaduse valdkonnas suure edenemise – mis ei toimunud kaugeltki mitte kiusust annekteerijate vastu.