Rakvere teatri „Hääl minu sees“, autor Adam Rapp, tõlkija Triin Sinissaar, lavastaja Mait Joorits, kunstnik Getter Vahar, helilooja ja muusikaline kujundaja Vootele Ruusmaa, valguskujundaja Märt Sell, foto- ja videokunstnik Siim Loog. Mängivad Tiina Mälberg ja Karl Robert Saaremäe. Esietendus 10. XI Rakvere teatri väikeses majas.
Rakvere teatri repertuaaris on Adam Rappi „Hääl minu sees“ („The Sound Inside“, 2018) huvitav ja vajalik materjalivalik. Õigeaegne ka, et leevendada komöödiate kentsakat vohamist.
Kui lavalt räägitavat lugu sõna-sõnalt võtta, tekib esialgu küll tõrge: üdini ameerikalik manipuleerimine vähki haigestumise teema kui klišeega käib närvidele, muudab automaatselt küüniliseks. Aga see pettumus haihtub kiiresti, kuna tegelane, kes kohe avamonoloogis muu hulgas ka oma haigust publikule presenteerib, on ülikooli õppejõud. Ta juhendab loovkirjutamise kursust. Ja just tänu sellele, et näidendi kolmas peategelane on kirjandus, muutub ühtäkki kõik.
Peaaegu pidin kirjutama, et muutub kogu diskursus. Aga sedasinast võõrsõna on kavalehe koostaja Lauri Saaber juba pruukinud, ohtrasti ja üle võlli irooniaga. Ameerika kirjanike tutvustamine kavalehel on muidugi tänuväärne, nii mõnigi nimi ei kõneta siinmail kuigivõrd. Dostojevski „Kuritöö ja karistuse“ analüüsimine seevastu mõjub päästerõngana, Raskolnikov ju vana tuttav.
Mait Joorits on pühendanud oma lavastuse Toomas Suumani (1956–2022) mälestusele. Ka see südamlik pühendus toonitab lavaloo kujutelmade tasandit, kirjanduse ja kirjasõna väärtustamist.
Rakvere teatri lavastuse esmane publikumagnet on osav ja leidlik osatäitjate valik: kirjandusprofessor Bella Lee Bairdi rollis Tiina Mälberg, tudeng Christopher Dunni osas Karl Robert Saaremäe. Teadmine, et laval kohtuvad ema ja poeg, ei pea(ks) vaatajat eksitama eraelulisel tasandil. Muidugi on teatrile teretulnud ka tõik, et niisugune tandem „müüb“, aga tõeliselt loob see kohtumine eeldused tundlikuks, sisutihedaks, erksaks koosmänguks. Olen näinud üksnes esietendust, kindlasti oleks põnev jälgida kummagi rolli, eriti aga partnerluse arengut.
Tiina Mälbergi lavanatuuriga sobib suletud ja analüütilise meelelaadiga Bella. Pilku püüavad Bella käed, tema žestid on ühtaegu abitud ja graatsilised. Selles rollis on rohkesti monoloogilisust, kirjanduslikku kõrvalpilku elule, ent on ka samm-sammult avarduvat saladust, vargsi paotuvat huumoritaju, mis teises vaatuses sundimatult sardooniliseks käändub. Näitlejal ei ole lihtne Bella lavaelu alustades otse saali pöörduda. Dialoogid partneriga on just sedavõrd harvad, et publik hakkab neid igatsema, mida aeg edasi, seda rohkem. See peegeldab kirjandusele pühendunud õppejõu üksindust.
Karl Robert Saaremäe tegelane sekkub mängu ootamatult, hõikega saali tagareast. Tema ilmumine haakub süsteemiga, et ka publik viibiks nagu auditooriumis. Christopheri territoorium on aga, vähemalt esialgu, avaram ja avalam, hõlmates kogu saali. Näiteks loob noormees silmsidet publikuga, tantsiskledes uljalt vahekäigus. See vahekäigustseen, kus tudeng oma tulevast romaani õhinal ümber jutustab, on dünaamiline, värvikas ja lahe. Saaremäe tunnetab rolli piirjooni täpselt, kirglikkus vaheldub taandumisega, taktitundeliselt mängib ta partneri suurde plaani.
Näidendis ei puudu intellektuaal-kriminaalne tasand. Tsiteerin Toomas Suumani intervjuud „Johannese passiooni“ luulelavastuse teemadel: „Niipea kui looming muutub loogiliseks, siis ei olegi mingit loogikat enam. Ei peaks olema loogikat. Õigemini kui loogika on, siis kasutagem seda keerulist väljendit – ta peab paika vaid metatasandil, ei muud. Loogika on siin ikkagi ainult äraspidine …“ (Vestlus näitleja garderoobis, 4. aprillil 2009. Kuulen praegugi Suumani häält enda sees, peent sarkasmivõnget, kui ta lausub „metatasand“.)
Nimelt äraspidist loogikat kannab ja hoiab, loob ja loovutab Christopheri tegelaskuju, kord sujuvalt, kord rabedalt, kord sooja osavõtlikkusega, siis jahenedes. Lüües sassi õppejõu korrastatud ja raamistatud maailma. Seda ei ole võimalik või kohane ümber jutustada, nii nagu krimka puhul ei ole sünnis spontaanselt välja prahvatada, kes on mõrtsukas.
Kusagilt kaugest kirjandustunnist kaigub mälus Maksim Gorki lause: kas ikka oli poiss, võib-olla poissi ei olnudki … („Klim Samgini elu“). See küsimus, olgu siis retooriline, irooniline või täiesti siiras, sobib „Hääle minu sees“ motoks. Sest näidendi süžees ehk Bella pihtimuses on võimalik kahtluse alla seada absoluutselt kõik: alates vähidiagnoosist kuni Christopher Dunni lahtise lõpuga jutustuse ning samavõrd lahtise lõpuga eluni. Vaatajale oleks justkui jäetud vaba valik, mida siin üldse tõena võtta. Kui uskusin midagi kaljukindlalt, siis seda, et Bella Baird avaldas seitseteist aastat tagasi oma esimese romaani „Billy Baird jookseb läbi seina“. Lavastuses on suurepärane stseen, mis nagu muu seas viitab tolle romaani finaalile.
Võib-olla reetsin eelmise lausega juba liigagi palju? Siiski, kummitama jääb Bella eneseõigustus, et tema esimese romaani ilmumisest on möödas seitseteist aastat, mitte kakskümmend. „Seitseteist aastat on problemaatiline, kakskümmend oleks traagiline.“ Järeldus: traagikasse see lavalugu ei suubu ega sumbu.
Minu meelest on kõige problemaatilisem osa lavastuses „Hääl minu sees“ hoopis kujundus. Et nii Bella kabinetis kui hiljem ka tema kodus võimutsevad raamatud, on ainuvõimalik. Seejuures, keskealise professori eluase boheemlaslikus katusekambris tundub irreaalne või kahtlaselt romantiseeritud. Ebatõelust võimendavad raamatuvirnad põrandal, viidates saatuslikule kolimisele või eluinventuurile. Üsna võimatu on uskuda sedagi, et Christopher astub hoolimatult saapatallaga oma jutustuse leheküljele, kui paberilehed põrandale laiali pillutatud. Või et Bella romaan jääbki suvaliselt kuhugi vedelema. Jah, sihukene unenäoloogika teeb huvitavalt rahutuks.
Täiesti ebahuvitavalt hakkavad aga ärritama liikuvad pildid ekraaniribadel, olgu need siis elustuvad looduskirjeldused või koomiksilaadsed vilkad illustratsioonide kaadrid. Arvata võib, et selle otsuse on langetanud lavastaja Mait Joorits, kunstnik Getter Vahar ning foto- ja videokunstnik Siim Loog ühiselt. Minu sisetundes töötab pildiga mängiv stsenograafia vihuti, põhjendamatult vastu näidendi ideele ja tegelaste siseilmale. Nii õppejõu kui ka tudengi kirg ja pärisosa on lugemine ja kirjutamine, sõnadega kujutluspiltide loomine, sõna kompromissitu, jäägitu usaldamine. Christopher koguni vihkab igasugust virtuaalsuhtlemist.
Kummagi tegelase kutsumuses kehtib veendumus „üks sõna ütleb rohkem kui tuhat pilti“. Tsiteerides Bellat: „Lugejatel on tarvis ainult mõnda üksikut kõnekat vihjet. Kui sa kirjanikuna teed oma töö õigesti, loob su lugeja ülejäänud tegelaskuju ise.“ No mistarvis siis kõik need üle mõtlevad, üle ütlevad, üle kirjeldavad pildijadad laval? Sedalaadi „tõlge“ loob ilmse usaldamatuse fooni nii publiku kui ka osatäitjate, aga ennekõike sõna väe suhtes.
Kujutlusvõime teenistuses püsib pigem Vootele Ruusmaa muusika, millest hoovab kohati ehk ülemäärastki dramatismi – nagu Bella muigamisi literatuurses lauses „sajab dramaatiliselt vihma“. Märt Selli valguskujunduses tekib hapraid momente, mis tiivustavad kujutlusvõimet: Christopheri müstiline tardumuseviiv kõleda eelaimuse valguses; iseäranis sugestiivselt toimib varjuteatri hetk Christopheri loo ajal.
Näitlejatel koos publikuga on seega lisaülesanne: vapralt ületada pildikeskse maailma kiusakas välispidine vastupanu, et meelekindlalt keskenduda häälele enda sees. Lavastuse lõppedes võime kujutleda, milline vastuvõtt langeb osaks Bella Bairdi teisele romaanile. Ja kui teatrisaalist väljudes korraks kärmesti pead pöörata, jõuab ehk tagaseinal märgata vilksatamas nõtket varju – kedagi, kes peagi hakkab dikteerima kolmandat romaani.