Interneti-otsingute puhul alustatakse üsna sageli küsisõnaga „kuidas”: näiteks, kuidas midagi teha, kellekski saada, kirjutada üht või teist kirjatööd? Teemal „Kuidas kirjutada reisikirja?” on lisaks internetiavarustes leiduvale ilmunud ka hulk raamatuid ning niisama palju ja rohkemgi veel on kirjandust, mis keerleb selle ümber, kuidas reisikirjandust uurida ja määratleda.
Viimastel aastatel ilmunud reisikirjanduse käsitlused viitavad kõik valdkonna defineerimise raskustele. Laiema mõistena eristatakse reisikirjandust, mis hõlmab kõiki reisimisega seotud tekste, sh puhtfiktsionaalseid reisiromaane, ning žanrina reisikirja. Viimase all mõeldakse narratiivi, mida iseloomustab mitte-fiktsionaalne dominant, mis seostub reaalselt tehtud reisi või reisidega, kusjuures autor, jutustaja ja peategelane on üks.1 Reisikogemus jõuab lugejani kirjutaja filtri kaudu ning tegemist on reisikogemuse „tõlkimisega” tekstivormi.2 Seejuures laenab reisikiri osiseid memuaristikast, ajakirjandusest, kirjadest, reisijuhtidest jne. Reisikiri võib hõlmata peaaegu kõike, mis on vähegi seotud vaatlusaluse reisiga: topograafilisi kirjeldusi, ajalugu, autobiograafiat, mõlgutusi ükskõik millest.3 Parimatel juhtudel areneb reisiraamat pelgast kirjeldusest millekski enamaks, pakkudes ühtaegu sissevaate nii kirjutajasse, külastatavatesse paikadesse kui ka kirjutaja kaasaega.
Folkloristi ja luuletaja Aado Lintropi „Imeline koda” on mitmekihiline lugu, mis pakub võimaluse nii rännata kirjutaja mõttemaastikel Itaalias kui ka heita pilgu tänapäeva maailma. Siit leiab nii argielulisi üksikasju (mida poest kaasa osteti, mida söödi-joodi jms), käidud paikade vaatlusi, kohtumisi erinevate inimestega, kui ka filosoofilisemaid arutlusi mitmesugustel teemadel. Oluline koht on raamatus Urmase „Meeksi valla keelepruugis” (lk 11) kirjadel, mis raamatut läbides moodustavad ühe olulise telje, saades lähtekohaks, kust tõukuvad autori mõtisklused. Eriti neile, kes pole vastava keelepruugiga tuttavad, saab neist raamatu vahetekstidest omalaadne müstilist sõnaväge täis salakiri, kust ühe mõistena jääb reisikirja ringlema tähendusvarjundlik „halgahtama”.
Lisaks omalaadsele dialoogile Urmase tekstidega kirjutab autor kursiiviga märgistatud teist päevikut, kuhu märgib „kõike, millel võiks minu Mazzanos viibimisega seoses mingi varjatud tähendus olla” (lk 33). Väheoluline ei ole seejuures lugedes silmas pidada asjaolu, et Lintrop on ka šamanismiuurija, kes rändab setu rahvalaulu imelisest kojast oma lukku põimides rohkem kui ainuüksi tänapäevases Itaalias. „Rännak on oluline, et selgineksid mõtteringid või et suuta endasse süüvida vahest ehedamalt kui tuttavlikkuses paigal olles: see pole üksnes füüsiline liikumine, vaid ka eriline vaimne, teatud laadi eneseavastuslik teekond” on märgitud Lintropi luulekogu „Annapurna” arvustuses.4
„Imelises kojas” tõmmatakse paralleel laulu ja teekonna vahele, mis mõlemad on „kulgemine kusagilt kuhugi” (lk 8), ning arutletakse reisimise põhjuste üle: „Sest tegelikult me ju ei vaja kõiki neid erinevaid kohti, kus käime, lihtsalt niisama, puhtalt nende endi pärast, vaid seetõttu, et me hindame ja naudime enda suhet nendega, tahame tunda tundeid, mida need paigad meis tekitavad. [—] Ma seisan sellel väljakul või selle mäe tipus, hingan seda õhku, vaatan neid vaateid, katsun käega neid kive ja tunnen sealjuures, mida ma tunnen, klõpsutan hulga fotosid, ei, mitte selleks, et nende vaatamisega asendada mingil moel pildistatavaid objekte, vaid selleks, et need pildid aitaksid mul kodus taaselustada tundeid, mida kohapeal seistes ja pildistades tundsin” (lk 141-142). Reisimine on ka võimalus pikendada elu, kuivõrd „Aeg kulgeb teisiti [—] kodust eemal olles. Olen korduvalt ütelnud, et üks kuu Himaalajas võrdub tunnetuslikult kahe-kolme rutiinse töökuuga kodus. Ka see on üks reisimise põhjus. Nõnda ostan ma endale aega, pikendan elu. Ilmselt sõltub meie ajataju kogemustest ja muljetest. Mida rohkem uusi muljeid ja kogemusi mahub ühte ajalõiku, seda pikem see tundub” (lk 154).
Raamatu ajaliseks teljeks on Mazzano loomemajas veedetud kuu. „Imeline koda” lülitub seega eesti kirjanduse juba üsna viljakasse Mazzano diskursusesse, kus eelkäijatena leiab näiteks Kärt Hellerma „Sinise missa” (2008) ja raamatuski märgitud Haljand Udami ning Aare Pilve, kelle „Ramadaani” (2010) on autor ettevalmistusena lugenud. Sõlmuvaid tekste on „Imelises kojas” mitu, läbiva lõimena näiteks Karl Ristikivi „Rooma päevik” (1976), millest ei saa vististi mööda keegi, kõndides mööda Via Appiat ja jõudes Cecilia Metella hauamonumendini. Kirjutaja kohtub sel teel ka täiesti reaalse Kaspariga.
„Imelises kojas” põimuvad erinevad tekstid, sh kirjutaja luuletused, ajatasandid, lugejal avaneb võimalus liikuda autori mõttemaastikel mööda seatud maamärke. Lugeja rännakuid ei toeta kahjuks fotod, mille tegemisest on raamatus mitmel puhul juttu, ent huvilistel on võimalik nendega tutvuda autori blogis.5 Läbikomponeeritus, erinevate juhtmotiivide tervikuks sõlmimine eristab seda lobeda stiiliga iseoma (argi)maailma kirjeldustest. Nii võiks seda võtta ka kui üht võimalikku vastust küsimusele, kuidas kirjutada reisikirja: toetudes headele näidetele.
1 Jan Borm, Defining Travel: On the Travel Book, Travel Writing and Terminology. Rmt: Perspectives on Travel Writing. Toim Glenn Hooper ja Tim Youngs. Ashgate, 2004, lk 17.
2 Carl Thompson, Travel Writing. Routledge, 2011, lk 62.
3 Tim Youngs, The Cambridge Introduction to Travel Writing. Cambridge University Press, 2013, lk 1, 8.
4 Brita Melts, Aado Lintropi sõnaline maailm. – Sirp 8. IV 2011.
5 http://loitsija.blogspot.com/
