Dr Thomas Lindkvist on Göteborgi ülikooli ajalooprofessor, kelle peamine uurimisvaldkond on olnud viimastel aastatel Skandinaavia poliitiliste struktuuride kujunemine keskajal.

 

Dr Tuomas M. S. Lehtonen on Soome Kirjanduse Seltsi esimees ja Helsingi ülikooli dotsent, kelle erialane huvi on seotud ennekõike kõrgkeskaja Euroopa kultuuri- ja ideeajalooga.

 

Dr Henrik Janson on Göteborgi ülikooli vanemteadur, kelle uurimistöö on pühendatud Skandinaavia kristianiseerimisloole.

 

Ameerika medievist dr Aidan Conti uurib Bergeni keskaja uuringute keskuses

Inglismaa ja Põh­ja­maade kultuuri­kontakte XI-XII sajandil.

 

 

Marek Tamm (M.T.): Prantsuse ajaloolane Paul Veyne on leidnud, et progress ajalooteaduses ei tähenda niivõrd uute andmete juurdekasvu, kuivõrd ajaloolase küsimustiku pikenemist. Seega küsin sissejuhatuseks, millised on teie meelest viimaste aastate kõige olulisemad küsimused, mida on keskaegse Läänemere piirkonna uurimisel püstitatud.

Tuomas M. S. Lehtonen (T. M. S. L.): Esimesena tõstaksin esile selle, et kui varem esitasid Läänemere ajaloolased oma küsimusi peamiselt rahvuslikus perspektiivis, siis nüüd uuritakse kohalikku ainest võrdlevast vaatenurgast. Vähemalt Soomes on peale kasvanud põlvkond, kes alustas Euroopa keskaja ajaloo uurimisega ja pöördus alles siis Soome materjalide poole. Vanu allikaid uue pilguga üle lugedes selgus, et mitmeid võrdlemisi enesestmõistetavaid küsimusi pole kunagi varem esitatud. Kui näiteks varem otsiti allikatest klassikalist ajaloolist teavet selle kohta, kus midagi juhtus, siis nüüd käsitletakse neid samu tekste aga endid kui teabeallikaid. Ei uurita mitte ainult nende sisu, vaid ka nende vormi, tausta jne.

Thomas Lindkvist (T. L.): Olen öelduga täiesti nõus, täpsustan ainult, et rahvuslik perspektiiv ei ole mitte ära kadunud, vaid oleme aru saanud, et see on vaid üks ja mitte kõige olulisem vaatenurk, mida täiendab Läänemere “euroopastumise” ajaloost huvituv võrdlev perspektiiv. “Euroopastumine” on muidugi raskesti defineeritav mõiste, ent kõige üldisemalt viitab see Euroopa konstrueerimisprotsessile, mis võttis eri piirkondades väga erinevaid vorme.

Oluline muutus seisneb selleski, et me üleüldse räägime nähtusest nimega “Läänemere piirkond”, sest veel näiteks paarkümmend aastat tagasi ei olnud see nõnda tavaline. Oli ka mitmeid praktilisi takistusi omavahelisele läbikäimisele, eriti muidugi seoses Nõukogude valitsusajaga Läänemere idakaldal.

AidAn Conti (A. C.): Viimase aja ühiskondlik-poliitilised arengusuunad Euroopas on loonud samuti pinnase keskaja mõiste teatavaks ümberhindamiseks. Väga sageli peetakse keskajast kõneldes silmas Prantsuse või Itaalia mudelit ning “euroopastumise” all mõistetakse tuum-Euroopa laienemist Euroopa äärealadele. Läänemere piirkonna ajaloolastel on nüüd võimalus see perspektiiv n-ö ümber pöörata ja näidata mitmete euroopastumisprotsesside samaaegsust või lätteid äärealadel. Ma ei tea, kas see asendab lõpptulemusena lood Robin Hoodist ja kuningas Arturist ning annab meile keskaja uue mudeli, kuid kindlasti aitab see kaasa erinevate vaatenurkade dünaamikale ja mõttevahetusele.

Henrik Janson (H. J.): Keskaegse Läänemere regiooni ajalugu on tõepoolest kirjutatud tihtipeale impeeriumi laienemisest lähtuvalt, mis tähendab, et kohalikke ühiskondi on käsitletud suletud etniliste süsteemidena, kuhu hakati ühel hetkel juurutama väljastpoolt toodud uusi institutsioone nagu kirik, linnad jms. Tänapäeval oleme sellisest binaarsest lähenemisest loobunud ja käsitleme erinevate ühiskondade suhteid märksa komplekssemana.

M. T.: Uusi küsimusi sõnastades on meil vaja kasutada (uusi) mõisteid. Üks viimase aja populaarsematest mõistetest on kolonialism/koloniseerumine, mis oli ka meie suvekooli arutelude keskmes. Milliseid kasutusvõimalusi te sellele mõistele keskaegse Läänemere ruumi ajaloos näete? Ja kas postkolonialismi teoorial on midagi ka medievistile pakkuda?

T. L.: Mina olen “kolonialismi” kasutamise suhtes keskaja kontekstis mõnevõrra skeptiline. Kolonialismi mõiste loodi ennekõike selleks, et kirjeldada teatud ajaloolist tegelikkust, Euroopa ülemvõimu aega XIX sajandi keskpaigast XX sajandi keskpaigani mitmel pool Aasias ja Aafrikas. Seega on võrdlemisi ohtlik asetada see mõiste keskaja perioodi, isegi kui mitmed poliitilised, religioossed, majanduslikud jm domineerimisvormid Läänemere piirkonnas meenutavad mõneti kolonialismi.

T. M. S. L.: Ehkki mitmesugused “post-teooriad” võivad aidata ajaloolasi uute küsimuste püstitamisel, siis postkolonialismiga on seotud oht, et see võib meid viia tagasi rahvusliku uurimisperspektiivi juurde, millest oleme äsja lahti saanud. Käsitluse juurde, mis keskendub võõrvallutajate ja misjonäride saabumisele ühe või teise rahva sekka jne.

H. J.: Samas tuleb meil muidugi tunnistada, et postkolonialism on tänapäeval nõnda laialt levinud, et selle eest pole kuigi lihtne pääseda.

M. T.: Teine mõiste, mille tähendusväli ja populaarsus on viimastel aastatel oluliselt kasvanud, on “kristianiseerimine”. Räägitakse näiteks üha enam mitte ainult inimeste, aga ka maastike ja esemete kristianiseerimisest. Kuidas suhtute selle mõiste kasutusvõimalustesse tänapäeval?

H. J.: Kristianiseerimisel on kindlasti mitu tasandit, mille eristamine ei ole kõige lihtsam. Üks on institutsionaalne tasand, teine aga see, mis seondub uskupöördumisega. Viimasel puhul tuleb silmas pidada, et kristlus polnud keskaegses Euroopas ühtne nähtus, pigem võime rääkida kristluse erinevatest vormidest. Omaette küsimus on veel seegi, mida me tegelikult teame Läänemere piirkonna eelkristlikest aegadest. Kui rahvuslikus ajalookirjutuses olid asjad pigem selged, siis tänapäeval oleme aru saanud, et paganluse rekonstrueerimine kristlike allikate põhjal on äärmiselt keeruline. Kristlikud autorid on kujutanud paganatena sageli hoopis usust taganejaid või poliitilisi vaenlasi, mitte mittekristlasi.

T. L.: Varasemas ajalookirjutuses käsitleti kristianiseerimist kui võrdlemisi kiiresti käinud ühe usu vahetamist teise vastu. Tänapäeval me kristianiseerimisest sellises tähenduses mõistagi enam ei räägi. Pigem võiks öelda, et kristianiseerimine kujutab endast pikaajalist ühiskondlikku teisenemist, millel pole selget algust ega lõppu.

T. M. S. L.: Kristianiseerimisest tuleks lahutada ja eraldi käsitleda kirikuorganisatsiooni loomist, s.o kirikute ja kloostrite võrgu rajamist. Kirikuga kaasnes uus “teadmiste omandamise tehnoloogia” – kirjasõna, mis põhjustas senistes suulistes ühiskondades põhimõttelisi muudatusi. Mõistagi ei toimunud need üleöö, vaid järk-järgult ja suulise sõna roll jäi keskaja kirikus oluliseks.

T. L.: Kristianiseerimise kõrval võiksimegi tegelikult rääkida ka Euroopa “kirikustamisest” või “eklesiaseerimisest”.

H. J.: Oluline on seegi, et kristlus ei arenenud mitte ainult Läänemere piirkonnas, vaid samuti Euroopa tuumikaladel. Robert Bartlett on oma raamatus “Euroopa sünd” märkinud sellega seoses nähtust, mida ta nimetab “Euroopa euroopastumiseks”. Ent tuleb tunnistada, et temagi on mõneti traditsioonilise arusaama kütkes, mille kohaselt toimusid muutused ennekõike tsentrist perifeeria suunas, kuigi nende muutuste lätteid oleks täpsem otsida mitmelt poolt üle Euroopa.

M. T.: Pöörduksingi nüüd kolmanda mõiste juurde, mille aktuaalsus on meie senisest jutust juba välja koorunud, nimelt “euroopastumine”. Sellel mõistel ei puudu selge poliitiline tagapõhi: euroopastumisest räägivad ajaloolased seda enam, mida kaugemale on jõudnud Euroopa Liidu laienemisprotsess. Millist tähendust aga see mõiste peaks kandma? Kas sellest on abi keskaegse Läänemere re
giooni ajaloo mõtestamisel?

T. L.: “Euroopastumisel” on kahtlemata mõningane Euroopa Liidu õigustamise tähendus küljes, nii et selle kasutamisel tuleks olla ettevaatlik. Samas on väga huvitav, et pärast viimast laienemist kattub tänane Euroopa Liit geograafiliselt suuresti keskaegse lääne kristlaskonnaga. Mina käsitleksin euroopastumist kogu kristlaskonda haaranud protsessina, mille käigus Euroopa ühtlustus kultuuriliselt ja kus tsentri ja perifeeria eristamisel ei olnud väga suurt tähendust.

T. M. S. L.: Minagi leian, et euroopastumine on protsess, mis leidis korraga aset kõikjal Euroopas. XI – XIII sajandini moodustus mitmeid üleeuroopalikke võrgustikke, näiteks kaubanduslikke, intellektuaalseid, kommunikatsiooni-, võimu- jm võrgustikke. Mitmed neist moodustusid ka Läänemere piirkonnas ja olid ühenduses teiste Euroopa piirkondade võrgustikega.

H. J.: Eraldi tuleks toonitada, et üks peamisi jõude euroopastumise taga olid linnad ja kaubandus. Selles plaanis võiksime rääkida koguni Euroopa kommertsialiseerumisest.

T. M. S. L.: On kõnekas, et kõige esimesed vaimulikud ordud, mis jõudsid Läänemere piirkonda, olid kerjusordud, mis sündisid nimelt linnades. Rääkimata Hansa Liidust, mis liitis Läänemere üheks kaubanduslikuks võrgustikuks.

M. T.: Viimane, mille ma tahan arutluse alla panna, on identiteedi mõiste. Meie suvekooli keskseks teemaks oli regionaalse ja euroopaliku identiteedi võrdlus. Ent millistest identiteetidest me saame üldse keskajal kõnelda?

T. M. S. L.: Ma seoksin identiteedi küsimuse nendesamade võrgustikega, mis moodustusid keskajal Euroopas üldiselt ja Läänemere ääres kitsamalt. Iga võrgustik pakkus oma identiteeti, näiteks juriidilist, religioosset, kaupmehe, linnainimese jne identiteeti.

A. C.: Kõrgkeskaja Euroopa sotsiaalne dünaamika oli sedavõrd suur, et tuleb kindlasti rääkida erinevast identiteedist, mis muutus vastavalt kontekstile. Näiteks võidi ennast identifitseerida ühes olukorras frantsisklasena, teises üliõpilasena ja kolmandas kirjaoskajana.

T. L.: Euroopa identiteet on nendest kindlasti see, mida keskajal kõige vähem teadvustati. Suurim kogukond, millega ennast samastati, oli kristlaskond – communitas christiana. Niisiis võib kristlikku identiteeti lugeda keskaja eurooplase kõige üldisemaks ja olulisemaks identiteediks. Seevastu tundub mulle, et keeleline identiteet oli tollal võrdlemisi ebaoluline, see sündis pigem uusaja Euroopas, pärast Napoleoni sõdu jms.

T. M. S. L.: Keskaja inimese identiteet oli sageli kogukondlik identiteet: inimesed samastasid ennast teatud korporatsiooni, gildi, koguduse, vaimuliku ordu või universitas’ega. Keskaja ülikoolid näiteks olid oma iseloomult ennekõike juriidilised üksused, kes kaitsesid oma liikmeid.

H. J.: Uuemal ajal on hakatud ümber hindama ka seniseid arusaamu keskaja etnilisest identiteedist, mille tähtsus polnud toona kindlasti kõige olulisem. Kui XIX sajandil kujunes välja käsitlus, mille järgi etnilised kooslused on nagu elavad organismid, mis on omavahel bioloogiliselt liidetud, siis tänapäeval käsitletakse etnilisi kooslusi ennekõike sotsiaalse konstruktsioonina. See annab võimaluse uurida keskaja etnilist identiteeti märksa avaramas plaanis.