Kui Reimann Viini ooperitellimuse 2006. aastal vastu võttis, siis algul kaheldes, oli ta ju just saanud seitsmekümneseks ning ooperi kirjutamiseks vajalik jõupingutus näis liiga suur. Loomisperiood oligi väga intensiivne, 2006. aasta detsembrist 2009. aasta augustini peamiselt Lanzarotes, eemal suurlinna melust, oli ta ülimalt keskendunud libreto ja muusika kirjutamisele, mida katkestasid ainult kohtumised lavastajaga (Marco Arturo Marelli, temalt ka lava- ja valguskujundus) ja dirigendiga (Michael Boder). Õnnelik Viini Riigiooper sai piisavalt aega teose õppimiseks ja ettekande viimistlemiseks, sest esietendus oli alles 2010. aasta veebruaris. Lõppenud aasta sügistalvel oli uus etenduste seeria, osaliselt uue koosseisu ja jätkuvalt suure publikuhuviga.
Reimanni ainestikuvalik äratas algul kõhklust: Medea teemat on nii sõna- kui ka muusikateatris väga palju kasutatud ja esmapilgul tundub raske leida uut lähenemist. Ent Reimanni konkreetne kirjanduslik alus, Franz Grillparzeri näidend osutus just tänapäeva närvi tabavaks. Grillparzer interpreteeris Medea loos psühholoogilist suhtedraamat ja konflikti eri mentaliteetide vahel: eneseksjäämine contra enesesalgamine karjääri nimel. See, kes jääb eneseks – ohtlikuks võõramaalaseks metsikust Kolchisest – on Medea, kelle Jason on kaasa võtnud tsiviliseeritud Kreekasse; ja see, kes tahab sobituda, on Jason, hüljates Medea ning kavatsedes naituda Korintose kuninga Kreoni tütre Kreusaga, et tõusta kõrgseltskonda. Tüliobjekt on lapsed: Grillparzeril pöörduvad ka lapsed ära Medeast, oma emast, ning see annab Medeale tõuke nad surmata (pigem olgu nad kaitstud surmas kui põlatud võõraste seas). Kreusa on selle aja peale juba hukkunud Medea loitsitud tulekahjus.
Reimann kasutab niisiis Grillparzeri teksti, aga on teinud range ja napi valiku – ainult loo ja karakterite mõistmiseks vajalik, ei mingit sõnarohkust, pikka seletamist. Tekst on hästi jälgitav, mida soodustab valdavalt läbipaistev, akvarelli moodi sulavate värvidega orkestratsioon ning laululine vokaalpartii. Viimase puhul rõhutas helilooja, et ta püüdis vältida süllaabilisust ja lähtus vokaalsest algest, s.t silbid on koloratuuridega pikaks venitatud, seda muidugi vastavalt tegelase karakterile: Medeal sakilisema kontuuriga koloratuurid, Kreusal libisevalt kromaatilised. Kõige virtuoossem on Apolloni pühapaigast Delfist läkitatud Heeroldi partii, kirjutatud kontratenorile: kuna maapealset võimu esindas kuningas Kreon tenorirollina, otsustas autor jumalate sõnatoojana kasutada veel kõrgemat meeshäält. Vokaalpartiid näisid publikule sügava mulje jätvat, igatahes etenduse lõppedes ahvisid nooremad vaatajad garderoobis neid koloratuure heatahtlikult järele.
Reimann on maininud, et Grillparzeri teksti ajel tekkisid tal ka keelest, sõnade kõlast lähtuvad helikujutlused. Kõla on üldse kogu teose muusikaline ankrupaik, alates Medead iseloomustavast tamtammist ja madalatest puupuhkpillidest (ürgne maast jõudu koguv naiselikkus) ning Kreusa kõrgetest harfi- ja celestatämbritest (kultiveeritud Barbie). Ja nende maailmade vahel Jasoni, langeva kangelase kõhklev bariton.
Lisaks subtiilsetele kõlaväljadele oli väga mõjuv teose rütmikäsitlus, mis tekitas mulje pidevast lainetamisest, voolamisest; keerukad meetruminihked ei andnud võimalust tekkida regulaarsel rütmitunnetusel. Dirigent Michael Boderi sõnul on „Medea” rütmikäsitlust kõige lihtsam seletada nii: fraasi algus ei lange kunagi nn löögile, vaid on enne või pärast seda. Tahan aga veel esile tõsta ka selle ekspressiivse teose dramaturgilist rütmi, milles tegevuse sõlmpunkte ja konflikte kannavad ansamblid.
Reimanni ooperi väga kontsentreeritud, reljeefne jutustamislaad leiab adekvaatse väljenduse Marco Arturo Marelli lavastuses ja lavakujunduses: kõle, kivine maastik Korintose müüride ees, Medeale ligipääsmatut Korintost tähistav kõrge platvorm. Sellel omakorda bürood meenutav klaasist konstruktsioon, milleni viib trepp, sümboliseerides Jasonile ihaldusväärset teed kuningakotta, Medeale aga piinarikast võitlust oma identiteedi säilitamisel. Vastandused, mis on loos ja muusikas, määravad ka lavapildi. Ühtlasi on see mänguruum, mis annab piisavalt võimalusi dünaamilisteks misanstseenideks. Kui Medea ees Korintose-Jasoni maailm lõplikult sulgub ning ka trepp üles tõmmatakse, ripub ta veel viimse võimaluseni selle küljes – Jasoni ja laste pärast. Ja alles siis otsustab Medea taas kasutada oma loitsijavõimeid, maa väge – maapind hakkab tõusma, kivid rapuvad lahti. Katastroofi ei peata enam miski.
Reimann on märkinud, et libretot koostades oli ta hämmeldunud, kui tänapäevaselt kõlasid paljud tekstikohad, näiteks: „Haihtunud on minevik, kõik on olevik, ilma tulevikuta”. Pean tunnistama, et Medea lugu pole mulle kunagi varem nii mitmetahulise ja aktuaalsena tundunud kui nüüd Grillparzeri-Reimanni variandis. Sellele aitas kaasa ka Marelli psühholoogiliselt pingestatud lavastus, kus on igale tegelasele leitud oma isikupära ka käitumisjoonises, ning suurepärased osatäitmised. Mitte ilmaasjata ei nimetanud mõjukaim saksakeelne ooperiajakiri Opernwelt „Medead” aasta parimaks esiettekandeks ning nimiosatäitjat Marlis Peterseni aasta parimaks naislauljaks. Ent kogu ansambel oli tegelikult võrdväärselt tugev: jõuline ja ekspressiivne Elisabeth Kulman (Medea amm Gora), viimastel aastatel järjest suuremat tähelepanu pälvinud bariton Adrian Eröd (Jason), võluv Michaela Selinger (Kreusa), tahteline Kreon (Michael Roider), ühtaegu „õrna ja järeleandmatu” tämbriga (nagu soovis helilooja) laulnud Max Emanuel Cencic (Heerold). Novembris-detsembris tulid välja ka mõned uued osatäitjad, kellest tuleb esmajoones märkida Claudia Barainskyt Medea rollis ja Stephanie Houtzeeli Kreusana.
Kogu muusikalist külge juhtis vaimustavalt Michael Boder, uue muusika ekspert, aga ka näiteks suurepärane Richard Straussi ooperite dirigent. Võis märgata, kui turvaliselt lauljad end tema dirigendikepi all tundsid. Viini Filharmoonikud mängisid sellise nüansirikkuse ja pühendumisega, nagu poleks nende elus suuremat õnne kui Aribert Reimanni muusika esitamine. Ja see kõik haaras kaasa vaatajatest tulvil ooperisaali (tegemist oli veel jõulueelse mitteturistliku publikuga).
Grillparzeri-Reimanni ooper lõpeb Medea ja Jasoni stseeniga, täis halastamatut tõde tegelaste endi kohta. Iseäranis puudutab see Jasonit. Erinevalt paljudest müüdivariantidest ei tapa Medea teda, Jasoni karistuseks on tõdemus, mille sõnastab Medea: „Mis on maine õnn? – Kõigest vari. Mis on maine kuulsus? – Kõigest unenägu. Armetu on see, kes unistas varjudest. Unenägu on möödas, üksnes öö kestab veel”. Selle vaieldamatult ühe tähelepanuväärsema uue ooperi esietendus on jäädvustatud ka DVD-le, mis ilmus detsembris Arthausi väljaandel. Kes ei malda oodata järgmise hooajani, et Viinis „Medead” näha, võiks hankida endale DVD.