Eesti teatri rahastamine on tekitanud viimastel aastatel kultuuriministeeriumis, -ajakirjanduses ja teatritegijate omavahelistes kõnelustes tugevat käärimist. Suuremate riigi rahastatud teatrite kõrvale on kerkinud palju väike- ja projektiteatreid, kes nõuavad teatri rahapirukast oma osa. Teatriparadigma on muutunud ja ministeerium nõutu. Riigi osalusega teatrid ja avalik-õiguslik Estonia võtavad 95% rahastusest ja 75% publikust. Erateatrid (sealhulgas ennast ammu tõestanud Von Krahli teater, Tartu Uus teater, Theatrum ja VAT-teater) peavad leppima ülejäänuga: 5% riigirahastusest ehk umbkaudu kolm miljonit eurot ning 25% publikust ehk ligikaudu 300 000 külastust aastas. Olukord tekitab erateatrites küsimuse, kas senine rahajagamise kord on ajakohane ja kestlik.
Kui oktoobris ilmunud keskustelu „Kas kunstilised kompromissid on vältimatud?“ (Sirp 7. X 2016) viitas teatrite rahastuse sügavale ebakõlale, siis nüüd on rõõm kuulda, et kultuuriministeerium otsib probleemile lahendust: viie organisatsiooni (sh Eesti Kultuurkapital ja Eesti Teatriliit) liikmetest pannakse kokku eksperdikomisjon, kelle ülesanne on ehitada üles uus kord, mille järgi hakatakse 2019. aastast teatreid rahastama. Esimesed sammud muutuste teel on tehtud. Minulgi on mõned ideed välja pakkuda.
Iduteatrite toetamine. Esiti tuleks praeguses ettevõtlusele orienteeritud mõtteviisis projekti- või väiketeater ümber mõtestada iduteatrina, millesse kultuurkapital, kultuuriministeerium jt investeerivad. Iduteatrit iseloomustavad samad jooned, mis idufirmatki: teenus või toode pole end veel äriliselt tõestanud, puudub väljakujunenud kliendibaas ja ärimudel on pidevas muutumises. Sellest johtuvalt võib iduteatri eesmärk olla uue lähenemisega lavastuste loomine ja kliendibaasi tekitamine ning päikese all oma koha otsimine. Rääkimata valmisolekust protsessi käigus teiseneda.
Nii nagu idufirmad, alustavad iduteatrid asutamisest oma rahaga. Teater Must Kast alustaski nii, investeerides kooliajal teenitud tulu uue teatri arengusse. Sellele lisandus mõni aeg hiljem kultuurkapitali toetus, mille najal praegu ka tegutsetakse. Ettevõtte eesmärk on aga areneda ning selleks on vaja investeeringuid. Mõistagi on võimalik jääda ka senise status quo juurde ja jätkata vanaviisi. Kuid mis on kasulikum? Kas tugeva kliendibaasi ja kultuurilis-kunstilise väljendusega, ühiskondlikult sidus teater või ots otsaga kokkutulev projektiteater?
Selleks et jõuda teise faasi, vajab iduteater liikumist tugevama ja laiema kõlapinnaga loomingulise eneseväljenduse poole. Seda pole aga võimalik teha, kui teatri loominguline meeskond peab ühtlasi täitma administratiivseid ja tehnilisi kohustusi. Esimese entusiasmi najal on see omal kohal ja tahte mõõdupuuna mõistetav, kuid pikemalt kestes põletab näitlejad-lavastajad läbi.
Kultuuriministeerium pole senimaani välja toonud võimalust, kuidas iduteatrist saaks kasvada midagi suuremat ja paremat. Küsimus ei ole ainult selles, kuidas muutunud olukorras raha jagada, vaid mida loodetakse iduteatrist kätte saada. Kas süüa idud hea vitamiiniallika ja soolestikupuhastajana ära ehk integreerida nende ideed riigi osalusega teatritesse? Või soodustada nende kasvamist elujõuliseks võrseks ja hiljem juba täisväärtuslikuks kultuurmetsaks?
Praegused kultuuriministeeriumilt toetust mittesaavad erateatrid ei vaja idandamiseks kuigi palju. 2017. aasta riigieelarvest rahastamist taotlenud väiketeatrid, näiteks Kinoteater või Must Kast, ei küsinud kuigi suurt summat. Mõlema puhul on loomingulise läbipõlemise vältimiseks oluline administratiivtöötajate palkamine. Kultuuriministeeriumi vastus nende taotlustele kõlas aga nõnda: „Arvestades etendusasutuse poolt kavandatud tegevuste väiksemat valdkondlikku mõju, projektipõhisust, nõrgemat (sic! – L P.) kunstilist taset, väiksemat rahvuskultuurilist ja regionaalset tähtsust, võrreldes teiste taotlejatega, teeb ekspertgrupp (nähtav kultuuriministeeriumi koduleheküljel) ettepaneku mitte kanda 2017. aasta riigieelarvest tegevustoetust saavate etendusasutuste nimekirja järgmised teatrid … (sh Kinoteater ja Must Kast – L. P.)“. Kuidas siis üldse kultuuriministeeriumi nimekirja pääseda? Millistel alustel seda tehakse?
Kuna ministeeriumil esialgu väärt plaani pole, pakun välja mudeli 3 + 3 + 4. Iduteatritele tuleb luua selge ja arusaadav skeemi, mille alusel võib jõuda täisväärtusliku riigitoetuseni. Esimesed kolm aastat peab alustav kutseline iduteater end tõestama, finantseerides tegevust oma ja kultuurkapitali rahaga. Selle ajaga eralduvad terad sõkaldest ning ministeerium (või vastav komisjon) saab areneval organisatsioonil silma peal hoida ja teha kindlaks, kas nende kavatsused, kunstiline väljendus jm on piisav, et jõuda järgmisele, administratiivse tööjõu riiklikult hüvitatud tasemele. See tähendab olenevalt iduteatri suurusest üht kuni kolme organisatoorse ja tehnilise tööga tegelevat inimest. Must Kast taotles 2017. aasta eelarvest 45 000 eurot, et maksta kinni tegev- ja turundusjuhi palk. Samalaadne on olukord Kinoteatriga.
Kuuendal aastal kaalub komisjon vastavalt iduteatri taotlusele, kas organisatsioon on piisavalt arenenud, et võiks anda rohelise tule riigi toetussüsteemi astumiseks või on teatril veel vaja areneda. Kui otsus on soosiv, kantakse teater riigilt toetust saavate teatrite nimekirja. Koostöös teatri juhtkonnaga leitakse toetussumma, millega organisatsioon saab oma järgneval neljal tegevusaastal arvestada.
Problemaatiliseks aga jääb punkt, millistel alustel otsustatakse teatri riikliku toetuse suurendamine, vähendamine või üldse lõpetamine. Kultuuriministeeriumil on siin vaja kindlat süsteemi, kuna otsus ei tohi sündida tagatubades, vaid põhjendatud, kõigile osalistele arusaadavatel alustel. Nõustun, et erateater peab end toetuse saamiseks põhjendama riiklikult tähtsa institutsioonina, ent keerdsõlmeks on selles olukorras kunstilise taseme hindamine. Seda ei tohiks teha ministeerium ise, vaid lähtuma selleks otstarbeks loodud eksperdikomisjoni nõuannetest. Pakun välja, et festivalil „Draama“ võiks olla programmis erateatrite etteaste, mida hindab erapooletu kolleegium, kes teeb nähtu põhjal ettepanekud toetuste õiglaseks ja nüüdisaja vajadustest lähtuvaks jagamiseks.
Vabakutselised haridusturule. Teine idee, millele teatrite rahastamisel mõelda, on suunata teatraalne inimkapital lisaks erialasele tööle ka haridusse. Kui vabakutselistel idunäitlejatel või teistel loomingulistel töötajatel pole lavastusprojektide vahelisel ajal tööd, võiks neid rakendada lasteaedades ja koolides täiepalgaliste draama- või loovusõpetajatena. Kui tänapäeval on mureteema laste ja noorte vähene loovus ning lugemis- ja eneseväljendamisoskus, siis teatrihariduse saanud inimestele on need saanud õpingute käigus tuttavaks. Pärast teatrikooli võib pakkuda teatrikunsti lõpetajatele võimaluse omandada erialasele diplomile lisaks pedagoogiline haridus. See lahendaks kaks kärbest ühe hoobiga: vabakutseliste idunäitlejate tööhõive ning noorte inimeste eneseväljendus- ja loovuskriisi.
Loovjõu idandamine. Kui eespool on tõstatatud erateatrite arenemise vajadus, siis pakun välja ka võimaluse, kuidas suuremad teatrid saavad võidelda kunstilise kivistumise vastu ja olla arengus. Kutseliste teatrite trupist võiks mingi osa liikuda loovjõu vahetuse korras mõneks ajaks teise teatrisse ja idandada seal uusi ideid. Kui Ugala ja Eesti Draamateater või Tallinna Linnateater ja Cabaret Rhizome vahetaksid paariks aastaks või vähemalt üheks hooajaks näitlejaid-lavastajaid, siis suunaks selline vangerdus loomingulise meeskonna ümber mõtestama oma harjumuspärast rutiini ja vaatama teatrile uue nurga alt.
Vaatajate seisukohalt oleks see samuti värskendav: uus veri ja uued näod meelitaks teatrisse põnevil publiku. Kogu truppide vahetamine on muidugi keeruline (eriti era- ja riigi sihtasutusena toimivate teatrite vahel), kuid kolme-nelja näitleja vahetus poleks nende valmisoleku ja kultuurkapitali toetuste najal ületamatu mure. Tallinna Linnateatri direktor Raivo Põldmaa on öelnud, et ta näeb Eesti teatrit ühe suure süsteemina, millel on üks publik, kes jaotub etenduste vahel. Niisamuti on ka iga näitleja kogu eesti teatri näitleja, mitte igaveseks ühte teatrisse kinnistatud artist.
Lennart Peep on Tartu väiketeatri Must Kast lavastaja ning TÜ teatriteaduse magistrant.