Peame uurima eesti kultuuri. Kuidas seda teha? Tuleb uurida Eesti ajalugu, eesti kirjandust, kunsti, muusikat, demograafiat, ühiskonda, filosoofiat jne. Aga mis need on? Ütleme, et laias laastus on see kõik, mida on tehtud Eestis või mida on teinud eestlased.
Mis on Eesti? Eesti on Euroopas Läänemere-äärne piirkond, mida meri ühendab Soome ja Rootsiga ning veel teistegi maadega, ning maismaa Venemaa ja Lätiga ning nende kaudu veel teistegi maadega. Eesti on ühest küljest mingite piiride sees, aga teisest küljest saab ta seda olla üksnes seostes sellega, mis jääb piiride taha (muidu poleks ei piiri ega piiritletust).
Kes on eestlased? Need on inimesed, kes kas ise või kelle esivanemad elavad või on elanud Eestis ning räägivad või on rääkinud eesti keelt. Need inimesed on läbi käinud omavahel ja kõige sellega, mis on olnud oma maal, aga alati käinud läbi ka teistega, nii teiste inimeste kui ka võõraste maadega, olgu ise sinna minnes või nii, et sealt on siia tuldud, või et lihtsalt on neist kuuldud. Vastavalt on ka kokku puututud teiste keeltega (ja muidugi ka mitteinimhäältega lindudelt, tuultelt jne).
See tähendab, et nii Eesti kui eestlased on kujunenud ja nad püsivad ühest küljest siselävimisega, tänu vahekordadele sellel maal (kivimlised seosed, maa-mere suhe, ökosüsteem, kultuurmaastik) ja siin elajate vahel (siinsed ühiskondlikud vormid), aga teisest küljest nad on kujunenud ja nad püsivad välislävimise toel, tänu suhetele teiste maadega (Eesti kui geograafiline ja ökoloogiline paik on seotud teiste paikadega) ja läbikäimisega teiste inimestega.
Mida rohkemate teistega me läbi käime, seda rohkem mõõtmeid on meil endal, seda rikkamad, nüansseeritumad, kihilisemad, keerukamad me oleme.
Teistega läbikäimine moodustab seega meid ennast ning seetõttu on teiste uurimine ka enda uurimine. Sealhulgas kaugete uurimine, näiteks hiina filosoofia. Mida rohkemate teistega me läbi käime, seda rohkem mõõtmeid on meil endal, seda rikkamad, nüansseeritumad, kihilisemad, keerukamad me oleme. See kasvatab meie mõistmis- ja teojõudu. Kui me tahaksime eesti kultuuri uurimisest ära lõigata või kängu jätta teiste uurimise, siis sellega köndistaksime ja vigastaksime eesti kultuuri.
Uurida tuleb mõlemalt poolt, sest kultuuri elu tuleb nende kahe vahelt. Lõimida teine enda taustale ja teha ta omaseks, taasmõtestada teist sellisel moel, mille peale ta ise võib-olla ei tulekski. Eristada ennast teise abil oma vanast vormist ning seeläbi seda uuesti mõtestada ja taasluua. Ilma sellise dünaamikata kultuur sureb.